Kristlik suhtumine matusekommetesse

ARMASTATUD inimese äkiline surm on tõeliselt traagiline. Selle tagajärjeks on šokk, millele järgneb tugev emotsionaalne valu. Kui armastatud inimene sureb pärast pikaajalist ja piinarikast haigust, on olukord küll teistsugune, kuid ikkagi põhjustab see valu ja sügavat kaotustunnet.

Missugune ka pole lähedase inimese surm, vajavad leinajad ikka toetust ja lohutust. Leinavat kristlast võivad ka taga kiusata need, kes sunnivad teda järgima Pühakirjaga vastuolulisi matusekombeid. See on tavaline paljudes Aafrika maades ning ka mõnedes teistes maakera paikades.

Mis aitab leinaval kristlasel vältida Pühakirjaga vastuollu minevaid matusekombeid? Kuidas saavad kaasusklikud sellisel katsumuseajal toetada? Vastused nendele küsimustele pakuvad huvi kõigile neile, kes soovivad meeldida Jehoovale, sest ”puhas ja laitmatu jumalateenistus Jumala ja Isa ees on see: vaestelaste ja lesknaiste eest hoolitseda nende viletsuses ja hoida ennast maailmast reostamatuna” (Jakoobuse 1:27).

Uskumustega seotud kombed

Üks paljude matusekommetega seotud üldlevinud uskumus on see, et surnud elavad edasi esivanemate nähtamatus maailmas. Nende lepitamiseks tunnevad paljud leinajad kohustust sooritada teatud kindlaid rituaale. Või kardavad nad pahandada naabreid, kes usuvad, et kui rituaale ei sooritata, toob see nende kogukonnale hädasid.

Tõeline kristlane ei peaks järele andma inimesekartusele ega võtma osa kombetalitustest, mis ei meeldi Jumalale (Õpetussõnad 29:25; Matteuse 10:28). Piibel näitab, et surnud on teadvuseta, öeldes selle kohta: ”Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi .. surmavallas, kuhu sa lähed, ei ole tööd ega toimetust, tunnetust ega tarkust!” (Koguja 9:5, 10). Seepärast hoiatas Jehoova Jumal oma muistset rahvast, et nad ei püüaks surnuid lepitada ega nendega suhelda (5. Moosese 14:1; 18:10—12; Jesaja 8:19, 20). Sellised Piibli tõed on teravas vastuolus paljude üldlevinud matusekommetega.

Mida arvata ”seksuaalsest puhastusest”?

Mõnedes Kesk-Aafrika maades peab lesk tava järgi olema seksuaalsuhetes kadunu lähedase sugulasega. Kui seda ei tehta, siis uskumuse kohaselt põhjustab kadunu leinavatele pereliikmetele hädasid. Seda rituaali nimetatakse ”seksuaalseks puhastuseks”. Piibel nimetab aga kõiki abieluväliseid seksuaalsuhteid ”hooruseks”. Kuna kristlased peavad ’põgenema hooruse eest’, seisavad nad sellele Pühakirjaga vastuolulisele tavale julgelt vastu (1. Korintlastele 6:18).

Mõelgem Mercy-nimelisele lesele.a Kui tema abikaasa 1989. aastal suri, tahtsid sugulased, et ta sooritaks seksuaalse puhastuse ühe meessugulasega. Mercy keeldus ning seletas neile, et see rituaal on vastuolus Jumala seadusega. Sugulased sõimasid teda ning lahkusid pettunult. Kuu aega hiljem tulid nad tema kodu rüüstama ning võtsid maja katuselt ära raudplekkplaadid. ”Küll sinu religioon hoolitseb sinu eest,” ütlesid nad.

Kogudus lohutas Mercyt ning ehitas talle isegi uue maja. Naabritele avaldas see säärast muljet, et mõned neist otsustasid ehitusest osa võtta, sealhulgas oli pealiku katoliiklasest naine esimene, kes katusele õlgi tõi. Mercy ustav käitumine julgustas tema lapsi. Neist neli on nüüdseks pühendunud Jehoova Jumalale ning üks lõpetas hiljuti teenistusväljaõppe kooli.

Seoses seksuaalse puhastuse tavaga on mõned kristlased andnud järele survele abielluda uskmatuga. Näiteks abiellus üks 70ndates aastates lesk kiiresti noore tüdrukuga, kes oli tema kadunud naise sugulane. Mees võis seda tehes väita, et sellega ta on sooritanud seksuaalse puhastuse. Selline käitumine on aga vastuolus Piibli nõuandega, mis lubab kristlastel abielluda, ”kui see vaid sünnib Issandas” (1. Korintlastele 7:39).

Öö läbi kestev surnu valvamise tava

Paljudes maades kogunevad leinajad kadunu koju ning jäävad terveks ööks üles. Surnu juures valvamisega kaasneb tihti suur sööming ning vali muusika. Usutakse, et see lepitab kadunu ning kaitseb leinavaid sugulasi nõiduse eest. Kadunu poolehoiu saavutamiseks võidakse pidada ülistavaid kõnesid. Pärast kõnet võivad leinajad laulda ühe religioosse laulu, seejärel võib kõnet pidada teine inimene. Nõnda võib see kesta koidikuni.b

Tõeline kristlane ei osale sellises öö läbi kestvas surnu valvamise tseremoonias, kuna Piibel näitab, et surnud pole võimelised elavaid aitama või neile kahju tegema (1. Moosese 3:19; Laul 146:3, 4; Johannese 11:11—14). Pühakiri mõistab spiritismiga tegelemise hukka (Ilmutuse 9:21; 22:15). Kuid võib-olla on kristlikul lesel raske teiste spiritistlikku tegevust takistada. Mõned võivad nõuda, et lese kodus peetaks öö läbi kestev surnu valvamise tseremoonia. Mida saavad kaaskristlased teha, aitamaks leinavaid kristlasi, kes peavad lisaks kõigele muule toime tulema ka selle katsumusega?

Kogudusevanematel on tihti õnnestunud leinava kristlase peret aidata, kui nad on arutanud esilekerkinud küsimusi sugulaste ja naabritega. Pärast sellist arutelu võivad mõned soostuda leinaja kodust rahuga lahkuma ning kogunema jälle mõnel teisel päeval peetavale matusetalitusele. Mida teha siis, kui mõni muutub riiakaks? Edasised püüded asja arutada võivad viia vägivallani. ”Issanda sulane ärgu tülitsegu, vaid olgu .. valmis kannatama kurja” (2. Timoteosele 2:24). Kui sugulased ei nõustu koostööd tegema ja suruvad agressiivselt oma tahet peale, ei suuda ehk kristlik lesk ja tema lapsed neid takistada. Nad ei võta aga osa mitte ühestki nende kodus läbi viidavast valereligiooni tseremooniast, kuna nad kuuletuvad Piibli käsule: ”Ärge hakake võõras ikkes vedama ühes uskmatutega” (2. Korintlastele 6:14).

See põhimõte käib ka matusetalituse kohta. Jehoova tunnistajad ei osale üheski laulus, palves ega rituaalis, mida juhatab valereligiooni jumalateenija. Kui kristlased, kes on kadunu omaksed, peavad vajalikuks sellisel talitusel viibida, ei osale nad selle tseremooniates (2. Korintlastele 6:17; Ilmutuse 18:4).

Väärikad matusetalitused

Jehoova tunnistajate matusetalitustes pole surnute lepitamise rituaale. Peetakse Piiblil põhinev kõne kas kuningriigisaalis, kabelis, kadunu kodus või hauaplatsil. Kõne eesmärk on lohutada leinajaid Piibli mõtetega surnute olukorrast ja nende ülestõusmislootusest (Johannese 11:25; Roomlastele 5:12; 2. Peetruse 3:13). Võidakse laulda Pühakirjal põhinev laul ning matusetalituse lõpetab lohutav palve.

Mõnda aega tagasi peeti taoline matusetalitus, kui suri üks Jehoova tunnistaja, kes juhtus olema Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendi Nelson Mandela noorim õde. Pärast matusetalitust tänas president südamlikult kõnepidajat. Kohal viibis palju auväärseid isikuid ja kõrgeid ametnikke. ”See on kõige väärikam matus, millel eales olen viibinud,” ütles üks valitsuskabineti minister.

Kas võib kanda leinarõivaid?

Jehoova tunnistajad leinavad kalleid kadunuid. Nad võivad nutta nagu Jeesuski (Johannese 11:35, 36). Kuid nad ei pea vajalikuks demonstreerida oma kurbust avalikult mõnede väliste sümbolitega. (Võrdle Matteuse 6:16—18.) Paljudes maades peavad lesed surnu lepitamiseks erilisi leinarõivaid kandma. Neid rõivaid tuleb kanda pärast matust mõnest kuust kuni vahel isegi terve aastani ning leinarõivaste kandmisaja lõppemist tähistatakse jällegi peoga.

Kui inimene keeldub sellistest välistest leinaväljendustest, vaadeldakse seda kadunu solvamisena. Seetõttu on mõnel pool Svaasimaal suguharupealikud Jehoova tunnistajad nende kodust ja nende maalt ära ajanud. Kuid alati on selliste ustavate kristlaste eest hoolitsenud nende mujal elavad vaimsed vennad.

Svaasimaa ülemkohus langetas selles küsimuses otsuse Jehoova tunnistajate kasuks, teatades, et neil tuleb lasta minna tagasi nende koju ja nende maale. Ühel teisel juhtumil lubati ühel kristlikul lesel jääda oma koju, kui ta esitas oma hiljuti lahkunud abikaasa kirja ja tema lindistatud helikasseti, kus too selgelt teatas, et tema naine ei pea kandma leinarõivaid. Naine sai tõestada, et ta tõepoolest peab oma kadunud abikaasast lugu.

Suur väärtus on sellel, kui inimene on enne surma teinud selgelt teatavaks oma soovid matusetalituse kohta. Iseäranis oluline on see paikades, kus Pühakirjaga vastuollu minevad tavad on üldlevinud. Mõelgem näiteks Kamerunis elanud Victori peale. Ta pani kirja tegevuskava selle kohta, kuidas tuleks läbi viia tema matusetalitus. Tema peres oli palju mõjukaid inimesi, kes pärinesid kultuurist, milles olid surnute austamisega seotud tugevad traditsioonid, sealhulgas ka inimkolba kummardamine. Kuna Victor oli austatud pereliige, teadis ta, et tema kolpa hakatakse tõenäoliselt samuti kummardama. Seepärast andis ta selged juhendid selle kohta, kuidas Jehoova tunnistajad peaksid tema matust läbi viima. Pärast tema surma tegi see tema naisele ja lastele olukorra kergemaks ning kogukonnale anti head tunnistust.

Väldi Pühakirjaga vastuoluliste tavade järgimist

Mõned, kes tunnevad Piiblit, on kartnud silma torgata sellega, et nad teistest erinevad. Tagakiusamise vältimiseks on nad püüdnud olla kaasinimeste meele järele, püüdes jätta mulje, et nad järgivad surnu juures valvamise traditsiooni. Kuigi on kiiduväärt külastada leinajaid, et neid isiklikult lohutada, ei tähenda see sugugi, et enne tegelikku matust tuleks kadunu kodus igal õhtul väike matusetalitus pidada. Kui nii teha, võib see pealtnägijaid komistama panna, kuna neile võib jääda mulje, nagu selles osalejad tegelikult ei usukski seda, mida Piibel surnute olukorra kohta ütleb (1. Korintlastele 10:32).

Piibel õhutab kristlasi Jumala kummardamist oma elus esikohale seadma ning oma aega targalt kasutama (Matteuse 6:33; Efeslastele 5:15, 16). Mõnedes paikades on siiski koguduse tegevus matuste tõttu nädalaks või kauemakski toppama jäänud. Aafrikas pole see probleem sugugi haruldane. Ka üks Lõuna-Ameerikast tulnud teade ütleb: ”Kolmel kristlikul koosolekul oli iseäranis vähe rahvast. Kümme päeva ei käidud põlluteenistuses. Isegi inimesed väljastpoolt kogudust ja piibliõpilased olid hämmelduses ning pettunud, kui nägid, et mõned meie vennad ja õed osalesid matusekommetes.”

Mõnedes ühiskondades võib leinav perekond kutsuda mõned lähedased sõbrad enda koju, et pärast matust veidi keha kinnitada. Kuid paljudes Aafrika paikades lähevad sajad matuselised leinaja koju ning ootavad pidusööki, mille käigus tihtilugu ohverdatakse loomi. Mõned, kes on ühenduses kristliku kogudusega, on seda kommet jäljendanud, jättes sellega mulje, et nad hoiavad kinni surnute lepitamise pidustustega seotud tavadest.

Jehoova tunnistajate korraldatud matusetalitused ei pane leinajale kulukat koormat. Seega pole ka vajalik teha erikorraldusi, et matuselised annaksid raha, katmaks toretsevate matustega kaasnevaid kulusid. Kui aga vaene lesk ei ole võimeline vajalikke kulusid katma, pakuvad teised koguduses kindlasti rõõmuga abi. Kui sellest ei piisa, võivad kogudusevanemad korraldada väärilistele materiaalse abi andmise (1. Timoteosele 5:3, 4).

Matusekombed pole mitte alati Piibli põhimõtetega vastuolus. Kui aga on, käituvad kristlased kindlalt kooskõlas Pühakirjaga (Apostlite teod 5:29).c Kuigi see võib tuua lisakatsumusi, kinnitavad paljud Jumala teenijad, et nad on tulnud taoliste katsetega edukalt toime. Nad on suutnud seda tänu jõule, mida annab ”kõige troosti Jumal” Jehoova ning tänu kaasusklike armastavale abile, kes on trööstinud neid nende viletsuses (2. Korintlastele 1:3, 4).

[Allmärkused]

[Kast lk 23]

Õnnistatud nende kindla seisukoha pärast

Sibongili on vapper kristlik lesk, kes elab Svaasimaal. Pärast oma abikaasa hiljutist surma keeldus ta järgimast tavasid, mis paljude arvates pidid kadunut lepitama. Näiteks ei ajanud ta oma pead paljaks (5. Moosese 14:1). Kaheksa pereliiget said selle peale vihaseks ning ajasid tal pea vägisi paljaks. Samuti ei lasknud nad Jehoova tunnistajatel Sibongilit koju lohutama tulla. Ent teised Kuningriigi sõnumist huvitatud olid õnnelikud, kui said teda külastada ning tuua talle kogudusevanemate kirjutatud julgustavaid kirju. Päeval, mil Sibongili pidanuks selga panema erilised leinarõivad, juhtus midagi üllatavat. Üks mõjukas pereliige kutsus kokku koosoleku, et arutada tema keeldumist täita traditsioonilisi leinakombeid.

Sibongili teatab: ”Nad pärisid, kas minu usulised veendumused lubavad mul väljendada oma kurbust musta leinakleiti kandes. Kui olin neile oma seisukohta selgitanud, ütlesid nad mulle, et ei hakka mind sundima. Minu üllatuseks palusid nad kõik vabandust, et olid mind jõhkralt kohelnud ning mu pea vastu minu tahtmist paljaks ajanud. Nad kõik palusid mult andestust.” Hiljem väljendas Sibongili õde oma veendumust selle kohta, et Jehoova tunnistajatel on õige religioon, ning ta soovis Piiblit uurida.

Mõelgem ühele teisele näitele. Üks Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit mees nimega Benjamin oli 29-aastane, kui tema isa ootamatult suri. Sel ajal oli Benjamin oma peres ainuke Jehoova tunnistaja. Matusetalituse ajal pidid kõik rivis hauast mööda sammuma ning viskama kirstu peotäie mulda.d Pärast matuseid pidid kõik lähedased pereliikmed oma pea paljaks ajama. Kuna Benjamin ei osalenud nendes rituaalides, ennustasid naabrid ja pereliikmed, et tema kadunud isa vaim karistab teda.

”Kuna ma lootsin Jehoovale, ei juhtunud mulle midagi,” sõnab Benjamin. Pereliikmed panid seda samuti tähele. Aja jooksul hakkas mitu neist Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ning lasi end ristida, et näidata oma pühendumist Jumalale. Mis sai Benjaminist? Ta hakkas täisajaliseks evangeeliumikuulutajaks. Viimase aasta kestel on tal olnud suurepärane eesõigus teenida Jehoova tunnistajate kogudusi reisiva ülevaatajana.

[Allmärkus]