Jehoovale heameele valmistamine on mulle esmatähtis
JUTUSTANUD THEODOROS NEROS
Minu kongi uks löödi lahti ning vanglaametnik hüüdis: ”Kes on Neros?” Vastasin, et mina, mispeale ta käskis: ”Tõuse üles. Sa lähed hukkamisele.” See juhtus Kreekas Korintoses paiknevas sõjaväelaagris aastal 1952. Miks rippus mu elu juuksekarva otsas? Enne selgitamist tahaksin jutustada pisut oma minevikust.
MU ISA tutvus piibliuurijatega (nagu tunti Jehoova tunnistajaid tollal) umbes aastal 1925. Varsti liitus ka tema nendega ning ta rääkis oma uskumustest oma kaheksale vennale ja õele, kes kõik võtsid Piibli tõe vastu. Seda tegid ka tema vanemad. Hiljem ta abiellus ning 1929. aastal sündisin Kreekas Agrinios mina.
Kui kohutavad aastad need küll Kreekale olid! Kõigepealt valitses siin julm diktaator kindral Metaxas. Seejärel puhkes 1939. aastal II maailmasõda ning peatselt okupeerisid natsid kogu maa. Kõikjal vohasid haigused ja nälg. Kärudega veeti ära pundunud surnukehi. Kõikjal ilmnes maailmas valitsev kurjus, niisama ka vajadus Jumala Kuningriigi järele.
Pühendan elu Jehoova teenimisele
1942. aasta 20. augustil kogunesime grupiga koosolekule Thessalonike lähistele. Meie juhtiv ülevaataja osutas briti sõjalennukitele, mis linnale pomme heitsid, ning toonitas, missugust kaitset pakub kuuletumine üleskutsele ”ärgem jätkem maha oma koguduse kooskäimisi” (Heebrealastele 10:25). Sel korral kogunesime rannas ning mina olin üks ristimisele minejatest. Kui veest välja tulime, seisime rivvi ning meie kristlikud vennad ja õed laulsid meile laulu, milles nad kiitsid meid tehtud otsuse eest. Missugune unustamatu päev see küll oli!
Mõne aja pärast, kui ma koos ühe teise poisiga majast majja tööd tehes inimesi külastasin, vahistas meid üks politseinik ning viis politseijaoskonda. Rõhutamaks seda, et meisse suhtutakse nagu kommunistidesse ning et meie kuulutustöö on keelatud, peksti meid ning öeldi: ”Jehoova on sama kui Stalin, te idioodid!”
Sel ajal möllas Kreekas kodusõda ning kommunismivastane meelsus võttis maad. Järgmisel päeval marssisime käeraudus kodust mööda nagu kurjategijad. Need polnud aga sugugi minu viimased katsed.
Usukatsed koolis
1944. aasta algupäevil olin ma veel koolipoiss ja natsid peremehetsesid endiselt Thessalonikes. Ühel koolipäeval ütles kreeka õigeusu preester, meie usuõpetuseprofessor, et ma pean vastama selle päeva õppetundi. ”Ta ei ole õigeusu kristlane,” sõnasid teised lapsed.
”Kes ta siis on?” päris professor.
”Ma olen Jehoova tunnistaja,” vastasin.
”Hunt lammaste seas,” karjus ta minust kinni haarates ning andis laksaka vastu nägu.
Mõtlesin, et kuidas küll lammas hunti saab lüüa.
Mõned päevad hiljem istus umbes 350 last kaetud lõunalaua taga. Direktor lausus: ”Neros ütleb söögipalve.” Ma lugesin peast niinimetatud meieisapalve, mida Jeesus oma järelkäijatele õpetas, nagu see on kirjas Matteuse 6:9—13. See ei meeldinud direktorile ning ta küsis oma kohal istudes vihaselt: ”Miks sa taolise palve ütlesid?”
”Sest ma olen Jehoova tunnistaja,” vastasin. Selle peale haaras ta must kinni ja lõi mind vastu põske. Samal päeval hiljem kutsus üks teine õpetaja mind enda kabinetti ning ütles: ”Tubli, Neros, hoia oma usust kõvasti kinni ning ära anna alla.” Samal õhtul julgustas isa mind apostel Pauluse sõnadega: ”Kõiki, kes tahavad elada jumalakartlikult Kristuses Jeesuses, kiusatakse taga” (2. Timoteosele 3:12).
Pärast keskkooli lõpetamist pidin valima, mida edasi teha. Kuna Kreekas käis kodusõda, tuli mul tegemist ka kristliku neutraalsusküsimusega (Jesaja 2:4; Matteuse 26:52). Lõpuks, 1952. aasta alguses mõisteti mulle 20 aastat vangistust, kuna keeldusin sel Kreekale raskel ajal relva kätte võtmast.
Kristlik neutraalsus katse all
Mesolongioni ja Korintose sõjaväelaagrites oli mul võimalus sõjaväekomandöridele selgitada, et Piibli alusel õpetatud südametunnistus ei luba mul hakata sõduriks, toetamaks poliitilist tegevust. ”Ma olen juba Jeesuse sõdur,” ütlesin ma kirjakohale 2. Timoteosele 2:3 viidates. Kui mind õhutati järele mõtlema, laususin, et ma ei langetanud otsust mingi hetkemeeleolu ajel. Kaalutlesin seda tõsiselt, pidades silmas seda, et ma pühendusin Jumalale, täitmaks tema tahet.
Selle tagajärjel määrati mind sunnitööle, kusjuures 20 päeva jooksul jäeti mind iga teine päev ilma söömata. Magama pidin kongi tsementpõrandal, mille mõõtmed olid vähem kui meeter korda kaks meetrit. Ning kongis oli peale minu veel kaks Jehoova tunnistajat! Sel ajal Korintose laagris olles kutsutigi mind kongist välja hukkamisele.
Hukkamispaigale minnes küsis ohvitser: ”Kas sul pole midagi öelda?”
”Ei,” vastasin ma.
”Kas sa ei taha kodustele kirjutada?”
”Ei,” vastasin jälle. ”Nad juba teavad, et mind võidakse siin hukata.”
Jõudsime õue ning mul kästi seina äärde seista. Siis aga, selle asemel et anda sõduritele käsk tulistada, käskis ohvitser sõduritel mind hoopis sisse viia. Kogu hukkamine oli välja mõeldud, et minu usk proovile panna.
Hiljem saadeti mind Makrónisose saarele, kus mul ei võinud olla muud kirjandust kui vaid Piibel. Kolmeteistkümmet Jehoova tunnistajat hoiti omaette väikeses majas, lahus peaaegu 500 kriminaalvangist. Kuid miskitmoodi toimetati meieni ka kirjandust. Näiteks saadeti mulle ühel päeval kast loukoúmia’sid (populaarseid kompvekke). Järelevaatajad olid nii ametis kommide maitsmisega, et ei märganudki nende alla peidetud ”Vahitorni”. ”Sõdurid sõid loukoúmia’sid, kuid meie ”sõime” ”Vahitorni”!” märkis üks tunnistaja.
Saime ka värskelt ilmunud raamatu ”Mida on religioon inimkonna heaks teinud?” (”What Has Religion Done for Mankind?”), mida üks inglise keelt oskav tunnistajast vang meile tõlkis. Samuti uurisime koos ”Vahitorni”, pidades salaja koosolekuid. Vanglat võtsime kui kooli, võimalust end vaimselt tugevdada. Õnnelikuks tegi meid eelkõige teadmine, et meie laitmatu käitumine valmistab Jehoovale heameelt.
Viimane vangla, kus ma istusin, oli Peloponnesose poolsaare idaosas Týrinthas. Seal märkasin üht valvurit, kes tähelepanelikult jälgis, kui ma ühe kaasvangiga Piiblit uurisin. Missugune üllatus see küll oli, kui kohtasin sedasama valvurit aastaid hiljem Thessalonikes! Ta oli siis juba tunnistaja. Hiljem saadeti ka üks tema lastest vanglasse, sugugi mitte valvuri, vaid hoopis vangina. Ta vangistati samal põhjusel kui mindki.
Hakkan pärast vabanemist uuesti tegutsema
Mulle määratud 20 aastast istusin vangis vaid kolm. Pärast vabanemist otsustasin minna Ateenasse elama. Haigestusin aga peagi kopsukelmepõletikku ning pidin pöörduma tagasi Thessalonikesse. Kaks kuud olin siruli maas. Hiljem kohtasin üht armsat tütarlast nimega Koula ning me abiellusime 1959. aasta detsembris. 1962. aastal hakkas mu abikaasa teenima pioneerina (Jehoova tunnistajate täisajaline teenija). Kolm aastat hiljem sain ka mina alustada pioneerteenistust.
1965. aasta jaanuaris määrati meid ringkonnatööle, külastama kogudusi, et neid vaimselt tugevdada. Tol suvel oli meil eesõigus minna esimest korda suurele piirkonnakonvendile, mis peeti Austrias Viinis. See erines sootuks meie Kreeka kokkutulekutest, kuna seal pidime kogunema salaja metsas, sest meie töö oli keelatud. 1965. aasta lõpus kutsuti meid tööle Jehoova tunnistajate Ateena harubüroosse. Mõnede minu sugulaste terviseprobleemide tõttu pidime aga 1967. aastal naasma Thessalonikesse.
Hoolitsesime perekondlike kohustuste eest ning jätkasime innukalt evangeeliumi kuulutamise tööd. Kord oma nõbu Kostasega rääkides kirjeldasin talle Jumala organisatsiooni ilu, selles valitsevat armastust ja ühtsust ning kuuletumist Jumalale. Ta ütles: ”See kõik oleks väga tore, kui ainult Jumal olemas oleks.” Ta võttis vastu minu ettepaneku uurida, kas Jumal on olemas või mitte. Rääkisin talle, et me läheme 1969. aasta augustis Jehoova tunnistajate rahvusvahelisele konvendile Saksamaale Nürnbergi. Ta küsis, kas võib kaasa tulla, ning seda soovis ka tema sõber Alekos, kes uuris koos meiega Piiblit.
Nürnbergi konvent oli tõesti harukordne vaatemäng! Konvent peeti suurel staadionil, kus Hitler oli tähistanud oma sõjalisi võite. Meie kokkutuleku kohalviibijate kõrgarv ulatus üle 150000 ning Jehoova vaim avaldas mõju kõigile kohalviibijaile. Varsti päras seda sündmust ristiti nii Kostas kui Alekos. Mõlemad teenivad nüüd kogudusevanematena ning ka nende pered on tunnistajad.
Hakkasin uurima ühe naisega, kes tundis tõe vastu huvi. Tema abikaasa teatas, et tahab meie uskumuste kohta üht-teist järele uurida ning andis mõne aja pärast teada, et ta kutsus debatile Kreeka õigeusu teoloogi hr. Sakkose. Mees soovis meile mõlemale mõned küsimused esitada. Hr. Sakkos tuli koos ühe preestriga. Meie võõrustaja alustas: ”Kõigepealt tahaksin hr. Sakkosele kolm küsimust esitada.”
Hoides käes Piibli tõlget, mida me uurimisel olime kasutanud, sõnas mees: ”Esimene küsimus: kas see on tõeline Piibel või on see Jehoova tunnistajate Piibel?” Hr Sakkos vastas, et see on üldtunnustatud tõlge ning ta tutvustas Jehoova tunnistajaid kui inimesi, kes ”armastavad Piiblit”.
Mees jätkas: ”Teine küsimus: kas Jehoova tunnistajatel on hea moraal?” Tegelikult huvitas teda see, missuguste inimestega ta naine oli hakanud läbi käima. Teoloog vastas, et tunnistajad on väga hea moraaliga.
”Kolmas küsimus,” jätkas mees. ”Kas Jehoova tunnistajatele makstakse palka?” ”Ei,” vastas teoloog.
”Ma sain vastused oma küsimustele ning ma langetasin otsuse,” ütles mees lõpetuseks. Seejärel jätkas ta piibliuurimist ning varsti sai temagi ristitud Jehoova tunnistajaks.
Rikas, tasutoov elu
Hakkasin jälle teenima ringkonnaülevaatajana 1976. aasta jaanuarist. Umbes kuus aastat hiljem oli mul eesõigus osaleda esirinnas uues kuulutustöövormis Kreekas — tänavakuulutustööl. Siis, 1991. aasta oktoobris hakkasime koos naisega teenima eripioneeridena. Mõned kuud hiljem tehti mulle südamelõikus, mille käigus paigaldati neli šunti, ning õnneks läks see edukalt. Nüüd on minu tervis üsna hea ning ma olen saanud jätkata täisajalist kuulutustööd. Teenin ka ühes Thessalonike koguduses vanemana ning ka kohalikus haiglasidekomitees, et aidata neid, kel on vaja meditsiinilist abi.
Oma elule tagasi vaadates mõistan ma, missugust rahuldust pakub see, kui teha meie taevasele Isale meelepäraseid tegusid. Ma olen väga rõõmus, et juba ammu vastasin tema köitvale kutsele: ”Ole tark, mu poeg, ja rõõmusta mu südant, et võiksin vastata sellele, kes mind teotab!” (Õpetussõnad 27:11). Kui näen ülemaailmselt kasvavat nende siiraste inimeste hulka, kes tulevad Jehoova organisatsiooni, rõõmustab see tõepoolest mu südant. On tõesti eesõigus osaleda selles töös, kus Piibli tõde inimesed vabastab ning avab neile seejärel tee igavesele elule õiglases uues maailmas! (Johannese 8:32; 2. Peetruse 3:13.)
Me püüame alati julgustada noori Jehoova teenijaid seadma täisajalist teenistust oma eesmärgiks, et anda oma aeg ja jõud Jumalale. Tõesti, kõige rahuldustpakkuvam eluviis on see, kui loota Jehoovale ja rõõmustada tema südant! (Õpetussõnad 3:5; Koguja 12:1.)
[Pildid lk 21]
(Vasakult paremale)
Tööl Peeteli köögis aastal 1965
Kõnet pidamas aastal 1970, kui meie kuulutustöö oli keelatud
Koos abikaasaga aastal 1959
[Pilt lk 23]
Koos abikaasa Koulaga