Hakkasin keisri asemel kummardama tõelist Jumalat

JUTUSTANUD ISAMU SUGIURA

Olgugi et 1945. aastal oli päris selge, et Jaapan saab II maailmasõjas lüüa, olime kindlad, et tuleb kamikaze (”jumalik tuul”) ja purustab vaenlase. Kamikaze on torm, mis kahel korral, aastatel 1274 ja 1281, hävitas suure osa Jaapani rannikule tunginud mongolite sõjalaevastikust ja sundis nad sel moel taanduma.

KUI keiser Hirohito 15. augustil 1945 rahvale teatas, et Jaapan alistub liitlasvägedele, varisesid kokku sadade miljonite talle pühendunud inimeste lootused. See pettis minugi, koolipoisi lootusi. ”Kui keiser ei ole elav Jumal, kes siis on?” mõtlesin. ”Keda ma peaksin usaldama?”

Tegelikult aga avas Jaapani lüüasaamine II maailmasõjas nii mulle kui tuhandetele teistele jaapanlastele võimaluse tundma õppida tõelist Jumalat Jehoovat. Kuid enne kui räägin muudatustest, mida pidin tegema, lubage mul tutvustada teile minu religioosset tausta.

Varane religioosne mõju

Sündisin 16. juunil 1932 Nagoya linnas ning olin pere neljast poisist noorim. Isa töötas linnas maamõõtjana. Ema oli tenrikyo, ühe shinto sekti pühendunud järgija ning mu vanim vend oli tenrikyo õpetaja, kes oli selleks saanud vastava religioosse koolituse. Olime emaga eriti lähedased, seepärast võttis ta mind kaasa paika, kus nad jumalakummardamiseks kogunesid.

Seal õpetati mind kummarduma ja palvetama. Tenrikyo religioon õpetas usku Tenri O no Mikoto nimelisse loojasse ja veel kümnesse vähemasse jumalusse. Selle liikmed tegelesid usutervendamisega ning rõhutasid teiste teenimist ja oma uskumuste levitamist.

Olin väga teadmishimuline väikemees. Ma imetlesin öises taevas kuud ja lugematuid tähti ning mõtlesin, kui kaugele taeva taha ilmaruum küll võiks ulatuda. Jälgisin ka põnevusega, kuidas kasvavad mu baklažaanid ja kurgid, mis ma ise tillukesele maalapile tagaaias olin istutanud. Looduse vaatlemine tugevdas minu usku Jumalasse.

Sõja-aastad

Mu algkooliaastad 1939—1945 langesid II maailmasõja perioodi. Keisri kummardamine kui shintoismi tähtis osa etendas koolihariduses olulist rolli. Meie kasvatus koolis põhines shushin’il, mis tähendab moraalset treeningut eesmärgiga juurutada õpilastesse rahvuslust ja militarismi. Liputervitamistseremooniad, riigihümni laulmine, keisririigi hariduseeskirjade õppimine ja keisri pildi austamine olid kõik meie koolielu igapäevane osa.

Me käisime ka kohalikus shinto pühamus palvetamas, et Jumal annaks keisriarmeele võidu. Minu kaks lihast venda teenisid selles armees. Ja kuna mind oli kasvatatud rahvuslik-religioosses vaimus, tegid teated Jaapani armee edust mulle vaid rõõmu.

Nagoya oli Jaapani lennukitööstuse keskus ja seepärast suunasid Ühendriikide õhujõud oma tohutud löögijõud peamiselt just sinna. Päevaajal lendasid B-29 ”Superfortress” pommitajad umbes 9000 meetri kõrgusel rivina üle linna ja heitsid tehase piirkonda tohutul hulgal pomme. Öösel võis prožektorite valguses näha pommituslennukeid lendamas vaid 1300 meetri kõrgusel. Korduvate õhurünnakute tõttu, mille käigus paisati alla süütepomme, valitses elamupiirkondades kohutav kaos. Ainuüksi Nagoyat tabas viimase üheksa sõjakuu jooksul 54 õhurünnakut, mis põhjustasid palju kannatusi ja nõudsid rohkem kui 7700 inimelu.

Selleks ajaks olid sõjalaevad alustanud pommirünnakut kümnele rannikuäärsele linnale ning räägiti Ühendriikide sõjajõudude võimalikust maabumisest Tokyo lähistel. Naistele ja noormeestele õpetati bambuskeppidega võitlemise kunsti, et nad sel moel võiksid kaitsta maad. Meie juhtlause oli ”Ichioku Sougyokusai”, mis tähendab ”Ennem sada miljonit surnut kui alistumine”.

1945. aasta 7. augusti ajalehe pealkiri teatas: ”Hiroshimale heideti uut tüüpi pomm”. Kaks päeva hiljem heideti teine samasugune Nagasakile. Need olid aatomipommid ja me kuulsime hiljem, et need nõudsid ühtekokku üle 300000 inimese elu. Seejärel, 15. augustil, kui olime lõpetamas marsidrilli, puupüssid käes, kuulsime keisri kõnet, kus ta kuulutas välja Jaapani kapitulatsiooni. Kuna olime olnud täiesti veendunud, et võidame, oli see meile kohutav löök.

Tärkab uus lootus

Kui Ameerika oma okupatsiooniväed Jaapanisse sisse tõi, hakkasime tasapisi leppima selle mõttega, et Ühendriigid on sõja võitnud. Jaapanis kehtestati demokraatia ja uue konstitutsiooniga tagati usuvabadus. Elutingimused olid karmid, toitu oli napilt ning mu isa suri alatoitluse tõttu 1946. aastal.

Vahepeal aga hakati minu koolis õpetama inglise keelt ning NHK raadiojaam hakkas laskma üht ingliskeelset vestlussaadet. Kuulasin seda populaarset saadet, õpik näpu vahel, päevagi vahele jätmata viis aastat. Hakkasin nüüd unistama sellest, et saaksin ka ise ühel päeval Ühendriikidesse minna. Kuna olin nii shinto kui buda religioonis pettunud, hakkasin mõtlema, et võib-olla õpetab hoopis mõni lääne religioon tõde Jumala kohta.

1951. aasta aprilli alguses kohtasin Vahitorni ühingu misjonäri Grace Gregoryt. Ta seisis Nagoya raudteejaama ees ning pakkus ingliskeelset ”Vahitorni” ja jaapanikeelset piiblilist brošüüri. Tema alandlikkus selle töö juures hämmastas mind. Võtsin temalt mõlemad väljaanded ja olin kohe nõus tema pakutud piibliuurimisega. Lubasin tulla tema poole Piiblit uurima mõni päev hiljem.

Kui ma rongis endale koha olin leidnud ja hakkasin ”Vahitorni” lugema, hakkas mulle silma esiartikli esimene sõna ”Jehoova”. Ma polnud kunagi varem seda nime näinud. Olin peaaegu kindel, et seda sõna minu väikeses inglise-jaapani sõnaraamatus pole, kuid see oli seal! ”Jehoova .., Piibli Jumal.” Nüüd hakkasin siis lähemalt tundma õppima kristluse Jumalat!

Sel esimesel külastusel misjonikodusse sain ma teada, et mõne nädala pärast peab piiblilise kõne Nathan H. Knorr, kes oli tollal Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu president. Ta külastas Jaapanit koos oma sekretäri Milton Henscheliga ning oli tulemas ka Nagoyasse. Kuigi ma tundsin Piiblit veel vähe, meeldis mulle väga nii see kõne kui ka olla koos misjonäride ja kõigi teiste sealviibinutega.

Ligikaudu kahekuise uurimise järel koos Grace’iga sain selgeks põhitõed Jehoova, Jeesuse Kristuse, lunastusõpetuse, Kurat-Saatana, Harmagedooni ja maise paradiisi kohta. Hea sõnum Kuningriigist oli just see, mida olin otsinud. Paralleelselt uurimisega hakkasin kohe käima ka koguduse koosolekutel. Mulle meeldis nende koosolemiste sõbralik atmosfäär ning see, kui vabalt misjonärid jaapanlastega suhtlesid ja et nad koos meiega tatamil (õlgedest punutud matt) istusid.

Oktoobris 1951 peeti Osakas Nakanoshima linnahallis esimene Jaapani ringkonnakokkutulek. Sel ajal oli kogu Jaapanis vähem kui 300 Jehoova tunnistajat, kuid ka kokkutulekul oli umbes 300 inimest, nende seas ligi 50 misjonäri. Mul oli selles programmis koguni väike osa. Seal nähtu ja kuuldu avaldas mulle sedavõrd muljet, et tegin oma südames otsuse teenida Jehoovat kogu oma eluaja. Järgmisel päeval ristiti mind ühe lähedalasuva ühissauna leiges vees.

Rõõmutoov pioneerteenistus

Tahtsin saada pioneeriks, nagu Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid kutsutakse, kuid tundsin samas kohustust toetada oma peret. Kui võtsin julguse kokku ja rääkisin siiski oma soovist ülemusele, lausus ta minu üllatuseks: ”Tulen sulle meeleldi vastu, kui see sind õnnelikuks teeb.” Seejärel töötasin vaid kahel päeval nädalas ning suutsin samal ajal aidata emal katta majapidamiskulusid. Tundsin end tõepoolest kui puurist vabadusse päästetud lind.

Olukorrad paranesid ning 1. augustil 1954 alustasin ma pioneeritööd ühel Nagoya raudteejaama tagusel territooriumil, kuhu oli vaid mõne minuti tee kohast, kus ma esimest korda kohtasin Grace’i. Mõne kuu pärast määrati mind teenima eripioneerina Jaapani läänepoolsele saarele Kiušiule Beppu linna. Tsutomu Miura määrati mulle partneriks.a Tol ajal polnud kogu saarel ühtainustki Jehoova tunnistajate kogudust, kuid nüüd on seal sadu kogudusi, mis on jagatud 22 ringkonnaks!

Uue maailma eelmaitse

Kui vend Knorr 1956. aasta aprillis taas Jaapanit külastas, palus ta mul lugeda kõvasti ette mõned lõigud ingliskeelsest ”Vahitornist”. Mulle ei öeldud, miks, kuid mõned kuud hiljem sain ma kirja, kus mind kutsuti Gileadi misjonikooli 29. kursusele. Novembrikuus tolsamal aastal läkski lahti põnev reis Ühendriikidesse ja täitus mu kauaaegne unistus. Need mõned kuud, mis ma elasin ja töötasin koos Brooklyni suure Peeteli-perega, tugevdasid mu usaldust Jehoova nähtava organisatsiooni vastu.

Veebruaris 1957 sõidutas vend Knorr kolm meist õpilastest Gileadi kooli South Lansingis (New Yorgi osariigi põhjaosas) asuvasse õppelinnakusse. Järgmise viie kuu jooksul Gileadi koolis, õppides Jehoova Sõna ja elades kaunis ümbruskonnas koos kaasõpilastega, tundsin maise paradiisi eelmaitset. Kümme õpilast 103-st, kelle hulgas olin ka mina, määrati teenima Jaapanisse.

Hinnalised ülesanded

Kui ma oktoobris 1957 Jaapanisse tagasi pöördusin, oli seal umbes 860 tunnistajat. Mind määrati reisivale tööle ringkonnaülevaatajana, kuid enne seda sain Adrian Thompsonilt Nagoyas selle töö tarvis mõne päeva jooksul väljaõpet. Minu ringkond ulatus Shimizust Fudžijama mäe lähedal kuni Šikoku saareni, hõlmates selliseid suuri linnu nagu Kyoto, Osaka, Kobe ja Hiroshima.

1961. aastal määrati mind piirkonnaülevaatajaks. Nüüd tuli reisida Hokkaido saarelt lumisest põhjast subtroopilise Okinawa saareni ja koguni Ishigaki saarteni Taivani lähistel, mis tegi vahemaaks umbes 3000 kilomeetrit.

Siis, aastal 1963, kutsuti mind kümnekuulisele Gileadi kooli kursusele Brooklyni Peetelis. Selle kursuse ajal rõhutas vend Knorr, kui tähtis on õigesti suhtuda oma tööülesannetesse. Ta ütles, et tualettruumide koristamine on niisama tähtis kui kontoritöö. Kui tualettruumid pole puhtad, lausus ta, mõjutab see kogu Peeteli peret ja sealset tööd. Hiljem tuli mul Jaapani Peetelis muu töö hulgas koristada ka tualette ning mul oli see nõuanne meeles.

Pärast Jaapanisse naasmist määrati mind taas reisivale tööle. Mõni aasta hiljem, aastal 1966, abiellusin Junko Iwasakiga, kes teenis eripioneerina Matsue linnas. Tollane Jaapani harubüroo ülevaataja Lloyd Barry pidas meile südantsoojendava pulmakõne. Seejärel ühines Junko minuga reisival tööl.

Meie ülesanne muutus 1968. aastal, mil mind kutsuti Tokyo harubüroosse tegema tõlketööd. Kuna eluruumidega oli kitsas, käisin ma tööle Sumidast, Tokyo ühest äärelinnast, ja Junko teenis eripioneerina kohalikus koguduses. Hädasti oli vaja avaramaid harubüroohooneid. Seega osteti 1970. aastal üks maatükk Numazus, mitte kaugel Fudžijama mäest. Sinna ehitati kolmekorruseline vabrik ja eluhoone. Enne ehitustöö algust kasutati mõningaid neid hooneid selleks, et läbi viia Kuningriigi teenistuskooli, kus antakse väljaõpet koguduse ülevaatajatele. Mul oli eesõigus olla õpetaja selles koolis, samal ajal kui Junko valmistas õpilastele toitu. Oli erutav näha, kuidas sajad kristlikud mehed saavad teenistuseks erilist väljaõpet.

Ühel pärastlõunal sain kiirtelegrammi. Ema oli haiglas ja elulootust polnud kuigi palju. Sõitsin kiirrongiga Nagoyasse ja tormasin haiglasse. Ta oli teadvuseta, kuid istusin ta sängi kõrval terve öö. Ema suri varahommikul. Numazusse tagasi sõites ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida, kui mõtlesin neile rasketele aegadele, mis tal elus näha tuli, ja sellele, kui hell ta minu vastu oli olnud. Kui see on Jehoova tahe, näen teda ülestõusnute hulgas.

Peagi jäid needki rajatised Numazus meile väikseks. Niisiis osteti 7-hektariline maatükk Ebina Citys, kus 1978. aastal läks lahti uue harubürookompleksi ehitamine. Nüüdseks on ära kasutatud kogu ostetud maa, kuhu on püstitatud vabrik ja eluhooned, peale selle ka kokkutulekusaal, kus on üle 2800 istekoha. Viimane laiendus, mis hõlmab kaht 13-korruselist eluhoonet ning 5-korruselist parkimis- ja autohooldusmaja, lõpetati selle aasta alguses. Meie Peeteli peres on praegu umbes 530 liiget, kuid need suuremad hooned võimaldavad majutada umbes 900 inimest.

Palju rõõmustamise põhjuseid

On olnud erutav näha, kuidas on täitunud Piibli prohvetiennustus, jah, näha, kuidas ’kõige väetimast saab vägev rahvas’ (Jesaja 60:22). Mäletan veel, kuidas üks mu vendadest 1951. aastal küsis: ”Kui palju on Jehoova tunnistajaid Jaapanis?”

”Umbes 260,” vastasin ma.

”Kas nii vähe teid siis ongi?” küsis ta halvustaval toonil.

Mäletan, et mõtlesin: ”Küll aeg näitab, kui palju inimesi Jehoova sellel shintoismi ja budismi maal enda kummardamise juurde veel tõmbab.” Ja Jehoova on andnud vastuse! Tänapäeval pole Jaapanis enam ühtegi määramata kuulutustööterritooriumi ning 3800 kogudusse kuuluvate tõeliste jumalakummardajate arv ulatub üle 222000!

Need viimased 44 aastat oma elust, mis ma olen olnud täisajalises teenistuses — 32 neist koos oma armsa naisega —, on olnud tõepoolest õnnelikud. Neist 25 aastat olen teeninud Peeteli tõlkeosakonnas. Septembrist 1979 olen ka Jaapani Jehoova tunnistajate harubürookomitee liige.

See on tõesti eesõigus ja õnnistus, et olen saanud teha oma väikse osa aitamaks siirastel, rahuarmastavatel inimestel tulla kummardama Jehoovat. Paljud on teinud sedasama mis mina — lõpetanud keisri austamise ja hakanud kummardama ainust tõelist Jumalat Jehoovat. Soovin südamest aidata veel rohkematel inimestel tulla üle Jehoova võidukale poolele ja saavutada lõputu elu rahulikus uues maailmas (Ilmutuse 22:17).

[Allmärkus]

[Pilt lk 29]

Keisri kummardamisel oli koolihariduses keskne koht

[Allikaviide]

The Mainichi Newspapers

[Pilt lk 29]

New Yorgis koos vend Franziga

[Pilt lk 29]

Koos oma naise Junkoga

[Pilt lk 31]

Tööl tõlkeosakonnas