”Süüria kõrbe tumedajuukseline valitsejanna”

TAL oli oliivikarva jume, pärlvalged hambad, silmad mustad ja säravad. Ta oli haritud ning pädev keeletundja. See sõdalasest kuninganna öeldi olevat intelligentsem kui Kleopatra ning ehk samavõrra ilus. Sellega, et ta söandas astuda vastu oma aja maailma võimsaimale riigile, täitis ta prohvetlikku rolli ühes Pühakirja draamas. Veel kaua pärast tema surma ülistasid teda kirjanikud ja idealiseerisid kunstnikud. Üks 19. sajandi poeet kirjeldas teda kui ”Süüria kõrbe tumedajuukselist valitsejannat”. See palju ülistatud naine oli Zenobia — Süüria linna Palmyra kuninganna.

Kuidas saavutas Zenobia oma kuulsuse? Millises poliitilises õhkkonnas sai tema võimuletulek võimalikuks? Mida võib öelda tema iseloomu kohta? Ja millist prohvetlikku rolli see kuninganna täitis? Vaadelgem kõigepealt, millisesse geograafilisse asupaika see draama meid viib.

Linn kõrbe servas

Zenobia linn Palmyra asetses ligikaudu 210 kilomeetri kaugusel Damaskusest kirde suunas Süüria kõrbe põhjaservas, kus Antiliibanoni mäed kallakuna tasandikule laskuvad. See kõrbesaarelinn jäi umbes poole peale läänes asuva Vahemere ja idasse jääva Eufrati jõe vahelisel teel. Kuningas Saalomon võis seda tunda Tadmori linna nime all, mis oli tema kuningriigi heaoluks oluline paik kahel põhjusel: see oli põhjapiiri kaitsev garnison ja tähtis lüli karavanilinnade ahelas. Seepärast Saalomon ”ehitas kõrbes Tadmori” (2. Ajaraamat 8:4).

Mis sai Tadmorist järgmise tuhande aasta jooksul pärast kuningas Saalomoni valitsusaega, sellest ajalugu vaikib. Kui see tõepoolest on sama mis Palmyra, siis see hakkas saavutama kuulsust pärast seda, kui Süüriast sai 64. aastal e.m.a. Rooma impeeriumi piiriprovints. ”Palmyra oli Rooma riigile tähtis nii majanduslikus kui sõjaväelises sfääris,” ütleb Richard Stoneman oma raamatus ”Palmyra and Its Empire—Zenobia’s Revolt Against Rome”. Kuna see palmide linn jäi tähtsa kaubatee äärde, mis ühendas Roomat Mesopotaamia ja Idamaadega, käisid sellest läbi muistse maailma kaubandusrikkused — Ida-India vürtsid, Hiina siid ning teised Pärsia, Alam-Mesopotaamia ja Vahemeremaade kaubad. Rooma oli nende kaupade impordist sõltuv.

Sõjalisest küljest oli Süüria provints kahe rivaalitseva jõu, Rooma ja Pärsia vaheline puhvertsoon. Eufrati jõgi eraldas Roomat tema idanaabrist meie ajaarvamise esimesed 250 aastat. Palmyra asus otse teiselpool kõrbet, Eufrati-äärsest Dura-Europose linnast läänes. Palmyra keskset positsiooni tunnustades külastasid seda ka Rooma keisrid Hadrianus ja Valerianus. Hadrianus kaunistas seda suurepäraste ehitistega ja tegi heldekäeliselt annetusi. Valerianus aga edutas 258. aastal m.a.j. Palmyra aadliku, Zenobia abikaasa Odaenathuse Rooma konsuli ametisse, kuna see oli edukalt sõdinud Pärsia vastu ja laiendanud Rooma keisririigi piire kuni Mesopotaamiani. Zenobia mängis oma abikaasa võimuletulekul olulist rolli. Ajaloolane Edward Gibbon kirjutas: ”Odaenathuse edu tuleb suurel määral kanda tema [Zenobia] võrratu ettenägelikkuse ja meelekindluse arvele.”

Vahepeal otsustas Pärsia kuningas Šapur välja astuda Rooma ülemvõimu vastu, et saada ainuvalitsejaks kõigi endiste Pärsia provintside üle. Oma hirmuäratava armeega marssis ta läände, vallutas Rooma garnisonid Nisibise ja Karrhai (Haaran) ning jätkas vallutusretke põhja poole Süüriasse ja Kiliikiasse. Keiser Valerianus tuli ise juhtima jõude vaenlasvägede vastu, kuid pärslased lõid nad tagasi ja vangistasid Valerianuse.

Odaenathus leidis nüüd olevat sobiva aja saata Pärsia monarhile kalleid kingitusi ja rahusõnumi. Kuningas Šapur käskis kõrgilt need kingitused Eufrati jõkke heita ja ilmuda Odaenathusel tema ette armu paluma kui vang. Vastuseks sellele komplekteerisid palmyralased armee kõrbenomaadidest ja nendest, kes olid üle jäänud Rooma sõjajõududest, ning asusid ründama juba taanduvaid pärslasi. Šapuri sõjavägi, olles sõjakäigust väsinud ja röövsaagiga koormatud, ei suutnud end nende kõrbesõdalaste löö-põgene-taktika vastu suurt kaitsta ning nad olid sunnitud põgenema.

Tunnustuseks võidu eest Šapuri üle andis Valerianuse poeg ja troonipärija Gallienus Odaenathusele tiitli corrector totius Orientis (kõigi Idamaade asehaldur). Mõne aja pärast nimetas Odaenathus end ka ”kuningate kuningaks”.

Zenobia ihkab luua impeeriumi

267. aastal, mil Odaenathus oli oma võimu tipul, mõrvas tõenäoliselt tema kättemaksuhimuline nõbu nii tema kui ta troonipärija. Zenobia võttis üle oma abikaasa võimupositsiooni, kuna tema poeg oli selleks liiga noor. Olles ilus, ambitsioonikas, võimekas juht, olles koos lahkunud abikaasaga harjunud kaasa tegema sõjakäike ning rääkides vabalt mitut keelt, pälvis ta oma alamate austuse ja poolehoiu — mis polnud sugugi tähelepandamatu saavutus beduiinide puhul. Zenobia armastas teadmisi ja kogus enda ümber intellektuaale. Üks ta nõustajaid oli filosoof ja retoorik Cassius Longinus, keda öeldi olevat ”elav raamatukogu ja kõndiv muuseum”. Kirjanik Stoneman märgib: ”Viie aastaga pärast Odaenathuse surma .. oli Zenobia saavutanud selle, et tema rahvas pidas teda Idamaade valitsejannaks.”

Ühelt poolt piirnes Zenobia valdusala juba koos abikaasaga nõrgestatud Pärsiaga, teiselt poolt varisemise äärel oleva Roomaga. Tolleaegse Rooma keisririigi olukorra kohta täheldab ajaloolane J. M. Roberts: ”Kolmas sajand oli .. Roomale kohutav aeg nii ida- kui läänepiiril, lisaks millele puhkes Roomas endas uus kodusõjalaine ja võitlus võimu pärast. Üksteise järel tuli ja läks kakskümmend kaks keisrit (trooninõudlejad välja arvatud).” Süüria valitsejanna aga oli end oma valdustes maksma pannud absoluutse monarhina. ”Suutes hoida tasakaalu nende kahe impeeriumi [Pärsia ja Rooma] vahel,” märgib Stoneman, ”võis ta ihaldada luua kolmandat impeeriumi, millel oleks ülemvõim nende mõlema üle.”

Võimalus laiendada oma kuningliku võimu piire saabus Zenobial aastal 269, kui Egiptuses tõusis keegi Rooma valitsusvõimu vastu püüdleja. Zenobia viis oma väed kiiresti Egiptusesse, surus mässu maha ja võttis selle maa oma valdusse. Ta kuulutas end Egiptuse kuningannaks ja vermis oma nimega münte. Nüüd ulatus tema kuningriik Niiluse jõest Eufrati jõeni. Sel eluperioodil omandaski ta ”Lõuna kuninga” positsiooni, millest räägib ühes Piibli prohvetiennustuses Taaniel, kelle kodumaa lõunaosas Zenobia kuningriik sel ajal võimutses (Taanieli 11:25, 26). Lisaks sellele vallutas ta suurema osa Väike-Aasiast.

Zenobia tugevdas ja kaunistas oma pealinna Palmyrat sedavõrd, et seda võis arvata Rooma-aegse maailma suurejoonelisemate linnade hulka. Hinnangute kohaselt oli selles rohkem kui 150000 elanikku. Linnas, mida ümbritsevate müüride kogupikkuseks arvatakse olnud 21 kilomeetrit, oli külluslikult toredaid ühiskondlikke hooneid, templeid, aedu, sambaid ja monumente. Peatänavat ääristasid kolonnaadid kokku umbes 1500-st üle 15 meetri kõrgusest korintose sambast koosnevad read. Kõikjal linnas oli kangelaste ja jõukate heategijate raidkujusid ja büste. 271. aastal lasi Zenobia püstitada raidkuju, mis kujutas teda ja ta kadunud abikaasat. Seal kõrbe servas sädeles Palmyra kui teemant.

Palmyra suurejoonelisemaid ehitisi oli päikesetempel ja see mängis kahtlemata tähtsat rolli linna usuelus. Tõenäoliselt kummardas ka Zenobia mõnd päikesejumalaga seotud jumalust. Kolmanda sajandi Süüria oli õigupoolest paljude religioonide maa. Zenobia valdusalal leidus nii neid, kes nimetasid end kristlasteks, kui juute ja astrolooge ning nii päikese- kui kuukummardajaid. Kuidas suhtus tema neisse erisugustesse kummardamisviisidesse oma valdusalal? Kirjanik Stoneman märgib: ”Tark valitseja ei ignoreeri tavasid, mille tema rahvas näib olevat omaks võtnud. [——] Rahvas .. uskus, et jumalad on asunud Palmyra poolele.” On tõenäoline, et Zenobia oli religiooni suhtes tolerantne. Kuid kas tõesti olid jumalad ”asunud Palmyra poolele”? Mida pidi Palmyrale ja selle ”targale valitsejale” tooma tulevik?

Keiser ’õhutab oma julgust’, et minna Zenobia vastu

270. aastal tõusis Rooma keisriks Aurelianus. Tema leegionid tõrjusid edukalt tagasi põhjast tulnud barbarid ja nuhtlesid neid. Aastal 271 Aurelianus — kes kujutas nüüd Taanieli prohvetiennustuse ”Põhja kuningat” — ’õhutas oma jõudu ning julgust, et minna Lõuna kuninga vastu’, kelleks oli Zenobia (Taanieli 11:25a). Aurelianus saatis osa jõudusid otse ära Egiptusesse, kuid põhijõud suunas läbi Väike-Aasia itta.

Lõuna kuningas — valitsusvõim, mille eesotsas oli Zenobia — valmistus sõjaks Aurelianuse vastu ”suure ja väga tugeva sõjaväega”, mida juhtisid kaks väepealikku, Zabdas ja Zabbai (Taanieli 11:25b). Kuid Aurelianus vallutas Egiptuse ning alustas sõjaretke Väike-Aasiasse ja Süüriasse. Ta lõi Zenobiat Emesas (praegu Homs), nii et see oli sunnitud taganema Palmyrasse.

Kui Aurelianus asus Palmyrat piirama, põgenes Zenobia koos oma pojaga abisaamislootuses Pärsiasse, kuid roomlased vangistasid ta Eufrati jõel. Palmyralased loovutasid oma linna 272. aastal. Aurelianus kohtles selle elanikke väärikalt, võttis kaasa tohutu suure sõjasaagi, sealhulgas päikesetempli ebajumalakuju, ning pöördus tagasi Rooma. Rooma keiser küll säästis Zenobia elu, kuid tegi temast lööknumbri oma triumfikäigul läbi Rooma aastal 274. Oma elupäevade lõpuni elas ta kui Rooma matroon.

Kõrbelinn purustatakse

Mõni kuu pärast seda, kui Aurelianus vallutas Palmyra, laastasid palmyralased Rooma garnisoni, mille ta oli sinna maha jätnud. Kui kuuldused sellest mässust Aurelianuseni jõudsid, käskis ta kohe oma sõduritel tuldud teed tagasi minna, ning seekord sai sealsele rahvale osaks ränk kättemaks. Need, kes selles halastamatus veresaunas ellu jäid, tehti orjadeks. Uhke linn rüüstati ja purustati sedavõrd, et see ei kannatanud enam üles ehitamist. Nüüd omandas see kihav metropol oma endise staatuse — ”kõrbes Tadmor”.

Kui Zenobia astus välja Rooma vastu, täitsid nii tema kui keiser Aurelianus enese teadmata vastavalt ”Lõuna kuninga” ja ”Põhja kuninga” rolli, viies täide osa prohvetiennustusest, mille pani väga detailselt kirja üks Jehoova prohvet umbes 800 aastat varem (Taanieli 11. peatükk). Oma särava isiksusega võitis Zenobia paljude imetluse. Ent suurima tähendusega oli tema roll selle poliitilise võimu esindajana, millest Taaniel prohvetlikult ette kuulutas. Tema valitsus ei kestnud kauem kui viis aastat. Palmyrast, Zenobia kuningriigi pealinnast, on tänapäeval alles vaid küla. Ka on see võimas Rooma impeerium juba ammu kadunud ja asendunud tänapäeva kuningriikidega. Milline tulevik neid jõude ees ootab? Nendegi puhul täitub kindlalt see, mis on prohvetlikult ette kuulutatud Piiblis (Taanieli 2:44).

[Kast lk 29]

Zenobia pärand

Kui keiser Aurelianus oli saavutanud võidu Palmyra kuninganna Zenobia üle ja Roomasse tagasi pöördunud, ehitas ta päikesetempli. Sinna asetas ta päikesejumalakujud, mis ta tema linnast kaasa oli võtnud. Edasist kommenteerides öeldakse ajakirjas ”History Today”: ”Aurelianuse tegudest ehk kõige püsivama jälje on jätnud sündmus aastast 274 A. D., mil ta pani aluse iga-aastasele päikesepühale talvisel pööripäeval, 25. detsembril. Kui kristlus muudeti keisririigiusuks, kanti Kristuse sünnipäev sellele kuupäevale, et uus religioon oleks vastuvõetavam neile, kellele meeldisid varasemad pidustused. On seega üllatav, et lõppkokkuvõttes tuleb see, et .. [inimesed] jõule pühitsevad, kanda valitsejanna Zenobia arvele.”

[Kaart/pilt lk 28, 29]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

VAHEMERI

SÜÜRIA

Antiookia

Emesa (Homs)

PALMYRA

Damaskus

MESOPOTAAMIA

Eufrat

Karrhai (Haaran)

Nisibis

Dura-Europos

[Allikaviited]

Kaart: Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

Kollonnaad: Michael Nicholson/Corbis

[Pilt lk 29]

Rooma münt, millel on tõenäoliselt Aurelianuse kujutis

[Pilt lk 30]

Päikesetempel Palmyras

[Allikaviide]

The Complete Encyclopedia of Illustration/J. G. Heck

[Pilt lk 31]

Kuninganna Zenobia pöördumas oma sõdurite poole

[Allikaviide]

Giovanni Battista Tiepolo, Queen Zenobia Addressing Her Soldiers, Samuel H. Kress Collection, Photograph © Board of Trustees, National Gallery of Art, Washington

[Pildi allikaviide lk 28]

Detail Giovanni Battista Tiepolo maalilt: Queen Zenobia Addressing Her Soldiers, Samuel H. Kress Collection, Photograph © Board of Trustees, National Gallery of Art, Washington