Paljulapselised pered teenivad üheskoos Jumalat
”Lapsed on pärand Jehoovalt,” kirjutas laulik. ”Ihusugu on tasu temalt! Otsekui nooled sangari käes, nõnda on noorpõlve pojad! Õnnis on mees, kes oma nooletupe nendega on täitnud!” (Laul 127:3—5)
JAH, lapsed võivad olla õnnistuseks Jehoovalt. Just nagu ammukütt tunneb rahuldust teadmisest, kuidas suunata oma nooli, leiavad ka lapsevanemad rõõmu oma laste juhtimisest teel, mis viib igavesse ellu (Matteuse 7:14).
Kaua aega tagasi oli Jumala rahva hulgas täiesti tavaline, et perekonnad ’täitsid oma nooletupe’ paljude lastega. Mõtle näiteks nende vangipõlveaastatele Egiptuses: ”Iisraeli lapsed olid viljakad, nad siginesid ja paljunesid ning said üpris väga vägevaiks; ja maa oli neid täis!” (2. Moosese 1:7). Kui võrrelda nende iisraellaste arvu, kes tulid Egiptusesse, nende arvuga, kes sealt lahkusid, siis võib näha, et ühes keskmise suurusega peres oli kümme last!
Hiljem kasvas ka Jeesus üles sellises peres, mida paljud tänapäeval suureks peaksid. Jeesus oli esiklaps, kuid Joosepil ja Maarjal oli veel neli poega ja mõned tütred (Matteuse 13:54—56). Tõsiasi, et neil oli nii palju lapsi, aitab selgitada seda, kuidas Maarja ja Joosep võisid hakata Jeruusalemmast koju minema, ilma et nad oleksid Jeesuse puudumist märganud (Luuka 2:42—46).
Paljulapselised pered tänapäeval
Tänapäeval otsustavad paljud kristlased kas usulistel, majanduslikel, sotsiaalsetel või mingitel muudel põhjustel oma perekonna suurust piirata. Kuid ikkagi on paljudes ühiskondades paljulapselised pered veel normiks. Laste olukorda käsitleva väljaande ”The State of the World’s Children 1997” kohaselt on peredes kõige rohkem lapsi Aafrikas Sahara piirkonnas. Seal sünnitab iga naine keskmiselt kuus last.
Paljulapseliste perede kristlikel vanematel pole lihtne kasvatada oma lapsi üles nii, et nad hakkaksid Jehoovat armastama, kuid paljudel on see õnnestunud. Edu sõltub sellest, kas perekond on ühendatud puhtas kummardamises. Sõnad, mis apostel Paulus Korintose kogudusele ütles, käivad sama jõuliselt ka tänapäeva kristlike perede kohta. Ta kirjutas: ”Aga ma manitsen teid, vennad, .. et te kõik ühtviisi räägiksite ja et ei oleks lõhesid teie seas, vaid et oleksite kokku liidetud samas meeles ja samas mõttes” (1. Korintlastele 1:10). Kuidas võib sellise ühtsuse saavutada?
Vanemad peavad olema vaimsed inimesed
Kõige tähtsam on see, et vanematel tuleb olla Jumalale täielikult pühendunud. Mõtle sellele, mida Mooses iisraellastele ütles: ”Kuule, Iisrael! Jehoova, meie Jumal Jehoova, on ainus! Armasta Jehoovat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!” (5. Moosese 6:4—7).
Pane tähele, Mooses rõhutas seda, et Jumala sõnad peavad jääma vanemate südamesse. Ainult see võib ajendada vanemaid oma lastele pidevalt õpetust jagama. Kui vanemad on usus tugevad, on nad innukad oma lastele vaimset õpetust andma.
Selleks et saada vaimseks inimeseks ja armastada Jehoovat kõigest oma südamest, on väga tähtis korrapäraselt Jumala Sõna lugeda, selle üle mõtiskleda ja seda järgida. Laulik kirjutas, et see, kellel on Jehoova käsuõpetusest hea meel ja kes seda ”ööd ja päevad” loeb, ”on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde, mis oma vilja annab omal ajal ja mille lehed ei närtsi; ja kõik, mis ta teeb, läheb korda” (Laul 1:2, 3).
Just nagu puu kannab head vilja siis, kui teda järjekindlalt kastetakse, kannavad ka vaimselt hästi toidetud perekonnad Jehoova kiituseks jumalakartlikku vilja. Tüüpiliseks näiteks on Uwadiegwu perekond, kes elab Lääne-Aafrikas. Olgugi et Uwadiegwul ja ta naisel on kaheksa last, teenivad nad mõlemad üldpioneeride ehk Jehoova tunnistajate täisajaliste teenijatena. Uwadiegwu selgitab: ”Meie pere on üle 20 aasta koos korrapäraselt Piiblit uurinud. Me oleme lastele juba maast-madalast Jumala sõna õpetanud, ja seda mitte ainult perekondliku piibliuurimise ajal, vaid ka teenistuses olles ning muul ajal. Kõik meie lapsed on Kuningriigi hea sõnumi kuulutajad ja ainult kõige noorem, kes on kuueaastane, ei ole veel ristitud.”
Meeskonnatöö
”Tarkusega ehitatakse üles kodakond,” ütleb Piibel (Õpetussõnad 24:3, UM). Perekonnaringis ajendab selline tarkus tegutsema ühtse meeskonnana. Pere-meeskonna ”kapten” on isa — tema on Jumal määranud perekonna peaks (1. Korintlastele 11:3). Olles Jumalalt inspiratsiooni saanud, rõhutas apostel Paulus seda, kui tõsine vastutus kaasneb peaseisundiga. Ta kirjutas: ”Aga kui keegi enese omaste ja iseäranis kodakondsete eest ei kanna [nii materiaalselt kui vaimselt] hoolt, see on usu ära salanud ja on pahem kui uskmatu” (1. Timoteosele 5:8).
Kooskõlas selle Jumala Sõnas oleva nõuandega peab kristlik abielumees hoolitsema oma naise vaimsuse eest. Kui naise majapidamistööde koorem on liiga raske, kannatab selle all ta vaimsus. Ühes Aafrika riigis kurtis üks vastristitud kristlane oma koguduse vanematele, et ta naine näib vaimsete asjade suhtes ükskõikne olevat. Kogudusevanemad soovitasid tal naisele praktilist abi pakkuda. Mees hakkaski teda majapidamistöödes aitama. Samuti võttis ta aega selleks, et aidata oma kaasal parandada lugemisoskust ja õppida paremini Piiblit tundma. Naine osutas sellele soodsat vastukaja ja nüüd teenib kogu pere üheskoos Jumalat.
Isad peavad huvi tundma ka oma laste vaimsuse vastu. Paulus kirjutas: ”Teie, isad, ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid karistuses ja Issanda manitsuses” (Efeslastele 6:4). Kui vanemad võtavad kuulda hoiatust oma lapsi mitte ärritada ja samuti nõuannet neid kasvatada, tunnevad lapsed, et nad on osa pere-meeskonnast. Selle tulemusena tõenäoliselt aitavad ja julgustavad nad üksteist, et saavutada vaimseid eesmärke.
Meeskonnatöö tähendab ka lastele vaimse vastutuse usaldamist, kui nad on selleks valmis. Üks kristlik kogudusevanem, kes on 11 lapse isa, tõuseb üles varahommikul ja uurib mõne lapsega Piiblit enne tööleminekut. Vanemad lapsed, kes on ristitud, aitavad järgemööda oma nooremaid õdesid-vendi, mis hõlmab ka seda, et nad õpetavad neile Piiblit. Isa jälgib, kuidas õppimine läheb, ja kiidab lapsi pingutuste eest. Kuus last on ristitud ja teised pürgivad selle eesmärgi poole.
Hea suhtlemine, ühised eesmärgid
Perekonna ühtsust edendavad suuresti armastav suhtlemine ja ühised vaimsed eesmärgid. Nigeerias elaval kristlikul kogudusevanemal Gordonil on seitse last, kellel on vanust vahemikus 11—27 aastat. Kuus neist on pioneerid nagu nende vanemadki. Hiljuti ristitud noorim laps osaleb regulaarselt koos ülejäänud pereliikmetega inimeste jüngriteks tegemise töös. Kaks täiskasvanud poega on koguduses teenistusabilised.
Gordon uuris ise iga oma lapsega Piiblit. Lisaks sellele on perel põhjalik piibliõppe programm. Igal hommikul arutavad nad koos ühte piibliteksti ja seejärel valmistavad ette koguduse koosolekuteks.
Iga pereliikme üheks eesmärgiks on lugeda läbi kõik ”Vahitorni” ja ”Ärgake!” artiklid. Hiljuti lülitasid nad oma harjumuspärasesse tegevuskavva ka igapäevase Piibli lugemise. Nad räägivad omavahel loetust ja julgustavad sellega üksteist edaspidigi Piiblit lugema.
Iganädalane perekondlik piibliuurimine on nii kindlalt sisse seatud, et kellelegi pole vaja seda meelde tuletada — kõik ootavad seda rõõmuga. Aastate jooksul on vastavalt laste vanusele ja vajadustele muutunud nii uurimise sisu, ülesehitus kui kestus. Pere on saanud lähedasemaks teiste ustavate Jumala teenijatega ja see on lastele head mõju avaldanud.
Nad võtavad palju asju ette koos perega ja leiavad aega ka meelelahutuse jaoks. Kord nädalas on neil ”pereõhtu”, kus korraldatakse viktoriine, tehakse head nalja, mängitakse klaverit, jutustatakse lugusid ja tuntakse end lihtsalt vabalt. Vahel käivad nad rannas ja teistes huvipakkuvates kohtades.
Jehoovale toetumine
Keegi eelmainitutest ei taha siiski öelda, et paljulapselise pere üleskasvatamine oleks kerge. Üks kristlane selgitab: ”Tuleb palju pingutada, et olla kaheksale lapsele hea isa. Nende ülalpidamiseks on vaja rohkesti füüsilist ja vaimset toitu. Ma pean kõvasti tööd tegema, et nende elatamiseks piisavalt raha teenida. Vanemad lapsed on teismelised ja kõik kaheksa käivad koolis. Ma pean usulist väljaõpet tähtsaks, ometi on mõned mu lapsed kangekaelsed ja sõnakuulmatud. See teeb meele kurvaks, kuid tean, et ka mina teen mõnikord asju, mis kurvastavad Jehoova südant, ja ta annab mulle andeks. Nii tuleb minulgi kannatlikult jätkata oma laste parandamist, kuni neile endile mõistus pähe tuleb.
Püüan jäljendada Jehoovat, kes on meiega kannatlik, sest ta tahab, et kõik tuleksid meeleparandusele. Ma uurin oma perekonnaga Piiblit ja mõned mu lapsed pingutavad selle nimel, et saada ristitud. Ma ei looda tulemuste saavutamises oma jõule; oma jõuga suudan ma vähe korda saata. Püüan palve kaudu Jehoovaga veelgi lähedasemaks saada ja rakendada ellu õpetussõna, mis ütleb: ”Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele! Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!” Jehoova aitab mul oma laste õpetamisega toime tulla.” (Õpetussõnad 3:5, 6.)
Ära anna kunagi alla!
Mõnikord võib tunduda, et laste kasvatamine on tänamatu töö, kuid ära anna iialgi alla! Ole järjekindel! Kui su lapsed ei oska praegu su pingutusi hinnata või ei reageeri neile positiivselt, siis võivad nad seda teha hiljem. Lapsel läheb vaja aega selleks, et suureks kasvada ja saada kristlaseks, kes kannab vaimu vilja (Galaatlastele 5:22, 23).
Monica, kes elab Keenias, on pärit kümnelapselisest perest. Ta räägib: ”Vanemad õpetasid meile Piibli tõde väikesest peale. Isa uuris meiega kristlikke väljaandeid iga nädal. Tema töö tõttu ei toimunud uurimine alati samal nädalapäeval. Mõnikord, kui ta töölt koju tuli, nägi ta meid väljas mängimas ja ütles meile, et viie minuti pärast tuleb meil kõigil piibliuurimiseks toas olla. Pärast uurimist ergutati meid küsimusi esitama või mõnda probleemi arutama.
Isa hoolitses alati selle eest, et me käiksime läbi jumalakartlike lastega. Ta käis sageli koolis ja küsis õpetajatelt, kuidas me seal ennast ülal peame. Ükskord kuulis ta, et mu kolm vanemat venda olid teiste poistega kakelnud ja et nad käitusid vahel ebaviisakalt. Isa karistas neid halva käitumise eest, kuid ta varus aega ka selleks, et selgitada Pühakirja abil, miks nad peaksid käituma jumalakartlikult.
Vanemad aitasid meil mõista, miks on koosolekutel käimine kasulik, valmistades koos meiega koosolekuteks ette. Kodus toimunud praktilised õppetunnid aitasid meil saada jumalasulasteks. Lapsest saadik käisime koos vanematega põlluteenistuses.
Praegu on mu kaks vanemat venda eripioneerid, üks õde on üldpioneer ja teine õde, kes on abielus ja kellel on oma pere, on innukas tunnistaja. Minu kaks nooremat õde, kellest üks on 18 ja teine 16 aastat vana, on ristimata kuulutajad. Kaks nooremat venda alles saavad väljaõpet. Mina olen teeninud kolm aastat Jehoova tunnistajate Keenia harubüroos. Armastan ja hindan oma vanemaid, sellepärast et nad on jumalakartlikud inimesed; nad on meile väga heaks eeskujuks.”
Olgu sul siis lapsi palju tahes, aita neil käia igavese elu teel ja ära anna kunagi alla. Kui Jehoova su pingutusi õnnistab, võid korrata apostel Johannese sõnu, mida ta ütles oma vaimsete laste kohta: ”Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat” (3. Johannese 4).