Kollegiandid — neid eristas teistest Piibli uurimine

Kas oled kuulnud midagi kollegiantidest?

See 17. sajandil tegutsenud pisike Hollandi usurühmitus erines palju tolle aja ametlikest kirikutest. Miks see nii oli ja mida meie võime sellelt rühmituselt õppida? Et selles selgusele jõuda, mingem ajas mõned sajandid tagasi.

AASTAL 1587 saabus Jacob Arminius (Jacob Hamersen) Amsterdami linna. Muljetavaldava elulookirjelduse tõttu polnud tal mingeid raskusi tööd leida. Ta oli 21-aastaselt lõpetanud Leideni ülikooli Hollandis. Pärast seda oli ta olnud kuus aastat Šveitsis ning õppinud teoloogiat protestantliku reformaatori Johann Calvini järeltulija Theodor Beza käe all. Pole midagi imestada, et Amsterdami protestandid määrasid 27-aastase Arminiuse hea meelega oma pastoriks. Kuid mõned aastad hiljem kahetsesid paljud kirikuliikmed oma valikut. Miks?

Vaidlus jumaliku ettemääratuse üle

Peagi pärast Arminiuse kantslisse astumist hakkas ettemääratuse doktriin Amsterdami protestantide hulgas pingeid tekitama. See doktriin moodustas kalvinismi tuuma, kuid oli kirikuliikmeid, kes arvasid, et niisugune Jumal, kes ühtedele on ette määranud pääste, teistele aga igavese hukatuse, on kalk ja ebaõiglane. Kalvinistid lootsid, et Arminius kui Beza õpilane juhib teisitimõtlejad õigele teele. Kuid nende kohkumuseks asus Arminius hoopis teisitimõtlejate poolele. Aastaks 1593 oli vaidlus muutunud nii tuliseks, et linna protestantidest oli moodustunud kaks gruppi — ühel pool olid need, kes toetasid ettemääratuse doktriini, teisel pool aga mõõdukad ehk need, kes seda eitasid.

Mõne aasta jooksul lõhestas see kohalik vaidlus protestantide kiriku kogu riigis. Lõpuks jõudis 1618. aasta novembris kätte arvete klaarimise aeg. Kalvinistid, kelle seljatagust kindlustas sõjavägi ja avalik arvamus, kutsusid teisitimõtlejad (keda nimetati siis remonstrantideks)a riigi konsiili, Dordrechti protestantliku sinodi ette. Kokkutuleku lõppedes tuli kõigil remonstrantidest vaimulikel teha valik: nad kas kirjutavad alla tõotusele loobuda igaveseks jutlustajaametist või lahkuvad riigist. Enamik neist valis paguluse. Remonstrantidest vaimulike asemel astusid nüüd kantslisse ranged kalvinistid. Kalvinism võidutses — või vähemalt nii lootis sinod.

Kollegiantide liikumise teke ja kasv

Nagu mujalgi, kaotas Leideni lähedal asuva Warmondi küla remonstrantide kogudus oma pastori. Kuid erinevalt teistest ei võetud seal vastu sinodi määratud asendajat. Veelgi enam, kui üks remonstrandist vaimulik riskis oma eluga ja pöördus 1620. aastal Warmondisse tagasi, et koguduse eest hoolt kanda, hülgasid mõned koguduseliikmed ka tema. Need koguduseliikmed olid hakanud pidama oma usukoosolekuid salaja, ilma ühegi vaimuliku abita. Hiljem hakati neid koosolekuid kutsuma kolleegiumideks, kohalviibijaid aga kollegiantideks.

Kuigi kollegiantide liikumine tekkis pigem olude kui põhimõtete tõttu, muutus olukord peagi. Koguduseliige Gijsbert van der Kodde väitis, et kui koosolekud toimuvad ilma vaimulikkonna järelevalveta, on nende tegevus võrreldes ametlike kirikute omaga rohkem kooskõlas Piibliga ning algkristlaste eluviisiga. Ta ütles, et vaimulike klass toodi sisse pärast apostlite surma, et anda tööd meestele, kes ei taha õppida mingit ametit.

Aastal 1621 viisid Van der Kodde ja temaga sama meelt koguduseliikmed oma koosolekud üle naaberkülla Rijnsburgi.b Mõned aastad hiljem, kui usuline tagakiusamine oli andnud teed sallivusele, levis kollegiantide koosolekute hea kuulsus üle kogu riigi ning tõmbas ligi ”igat masti tegelasi”, nagu ajaloolane Siegfried Zilverberg seda väljendas. Nende hulgas oli remonstrante, mennoniite, sotsiniaane ja isegi teolooge, aga ka talupoegi, poeete, trükkaleid, arste ja kaupmehi. Liikumisele avaldasid toetust ka filosoof Benedictus de Spinoza ja pedagoog Jan Amos Komensky, samuti kuulus maalikunstnik Rembrandt van Rjin. Mitmesugused ideed, mida need jumalakartlikud inimesed endaga kaasa tõid, avaldasid oma mõju kollegiantide usuliste tõekspidamiste väljakujunemisele.

Pärast 1640. aastat hakkas see elujõuline liikumine kiiresti kasvama. Kolleegiume tekkis Rotterdamis, Amsterdamis, Leeuwardenis ja teistes linnades. Ajalooprofessor Andrew C. Fix täheldab, et aastate 1650 ja 1700 vahel ”sai kollegiantidest .. üks tähtsamaid ja mõjuvõimsamaid religioosseid jõude 17. sajandi Hollandis”.

Kollegiantide tõekspidamised

Kuna kollegiantide liikumise märksõnadeks olid mõistuse kasutamine, sallivus ja sõnavabadus, oli igal kollegiandil vabadus järgida erisuguseid tõekspidamisi. Sellegipoolest sidusid neid mõningad ühised veendumused. Näiteks tunnustasid kõik kollegiandid isikliku piibliuurimise tähtsust. Üks kollegiant kirjutas, et iga rühmituse liige peaks ”ise uurima Piiblit, aga mitte õppima Jumalat tundma teiste kaudu”. Ja nii nad tegidki. 19. sajandi kirikuajaloolase Jacobus C. van Slee sõnade järgi tundsid kollegiandid Piiblit paremini kui teised tolleaegsed usurühmitused. Isegi vastased kiitsid neid Piibli oskusliku käsitlemise pärast.

Ent mida rohkem kollegiandid Piiblit uurisid, seda enam tekkis neil tõekspidamisi, mis erinesid ametlikes kirikutes kehtivatest. 17. kuni 20. sajandist pärit allikad kirjeldavad mõningaid nende tõekspidamisi:

Algkirik. Kollegiant ja teoloog Adam Boreel kirjutas 1644. aastal, et kui algkirik sekkus keiser Constantinuse ajal poliitikasse, murdis ta Kristusega tehtud lepingut ja kaotas pühast vaimust inspireerituse. Ta lisas, et tagajärjeks oli valeõpetuste lisandumine ja edasikestmine veel tema päevilgi.

Reformatsioon. 16. sajandi usupuhastus, mille viisid läbi Luther, Calvin ja teised, ei jõudnud kiriku reformimisel kuigi kaugele. Juhtiva kollegiandi ja arsti Galenus Abrahamszi (1622—1706) sõnade kohaselt tegi tülisid ja vihkamist õhutanud reformatsioon religioosse olukorra hoopis palju hullemaks. Tõeline reform peaks muutma inimeste südameid, aga usupuhastus seda ei teinud.

Kirik ja vaimulikkond. Ametlikud kirikud on kõlbeliselt rikutud, ilmalikud ja jumaliku autoriteedita. Igaühel, kes võtab religiooni tõsiselt, oleks kõige õigem lahkuda kirikust, kuhu ta kuulub, et mitte saada tema pattude osaliseks. Vaimulikuamet on kollegiantide sõnade kohaselt Pühakirjaga vastuolus ning ”kahjustab kristliku koguduse vaimset heaolu”.

Kuningriik ja paradiis. Üks Amsterdami kolleegiumi rajajaid Daniel de Breen (1594—1664) kirjutas, et Kristuse Kuningriik ei ole vaimne kuningriik, mis asub inimese südames. Rotterdami kollegiant õpetaja Jacob Ostens ütles, et ”patriarhid ootasid igatsusega maiste tõotuste täitumist”. Nõndasamuti ootasid kollegiandid aega, mil maa muudetakse paradiisiks.

Kolmainsus. Mõningad juhtivad kollegiandid, keda mõjutasid sotsiniaanide tõekspidamised, hülgasid kolmainuõpetuse.c Näiteks kirjutas Daniel Zwicker (1621—1678), et iga mõistuse loogikaga vastuolus doktriin, nagu kolmainsus, on ”talumatu ja vale”. 1694. aastal anti välja kollegiant Reijnier Rooleeuwi piiblitõlge. Seal oli Johannese 1:1 lõpuosa tõlgitud: ”Ja sõna oli jumal”, erinevalt ortodokssest tõlkest: ”Ja sõna oli Jumal”.d

Iganädalased koosolekud

Kuigi kaugeltki mitte kõik kollegiandid ei olnud tõekspidamiste suhtes üksmeelsed, tegutsesid nende kolleegiumid eri linnades üsnagi sarnaselt. Ajaloolane Van Slee annab teada, et kollegiantide liikumise algusaegadel valmistati koosolekuteks harva ette. Kollegiandid uskusid, et vastavalt apostel Pauluse kirjeldatud vajadusele ’prohvetlikult kõnelda’ võivad kõik rühmituse meesliikmed vabalt kolleegiumi ees sõna võtta (1. Korintlastele 14:1, 3, 26). Selle tulemusel kestsid koosolekud tihti hilisööni, nii et mõnigi kohalviibija vajus ”sügavasse unne”.

Hiljem hakati koosolekuid paremini organiseerima. Kollegiandid ei tulnud kokku mitte ainult pühapäeviti, vaid ka argipäevaõhtuti. Et kõneleja ja koguduseliikmed saaksid kõigiks aasta jooksul toimuvateks koosolekuteks valmistuda, trükiti kava, kus olid kirjas arutluse alla tulevad piiblisalmid ja ka kõneleja nimetähed. Pärast seda kui koosolek oli alanud laulu ja palvega, selgitas kõneleja neid piiblisalme. Kui ta oli lõpetanud, palus ta teistel meestel avaldada äsjakäsitletud teema kohta oma mõtteid. Seejärel selgitas järgmine kõneleja, kuidas neidsamu piiblisalme ellu rakendada. Koosolek lõppes laulu ja palvega.

Frieslandi provintsi Harlingeni linna kollegiandid tagasid koosoleku ajakavast kinnipidamise nutikal viisil. Kõneleja, kes kõneles kauem kui ette nähtud, pidi maksma väikese rahatrahvi.

Üleriigilised kokkutulekud

Kollegiandid tundsid vajadust ka suuremate kokkutulekute järele. Seetõttu hakkasid kogu riigi kollegiandid alates 1640. aastast reisima kaks korda aastas (kevadel ja suvel) Rijnsburgi. Ajaloolane Fix kirjutab, et need kokkutulekud võimaldasid neil ”tutvuda oma eri paikades elavate vendade ideede, arvamuste, tõekspidamiste ja ettevõtmistega”.

Mõned kaugelt tulnud kollegiandid üürisid toad külaelanikelt, samas kui teised peatusid Groote Huis’is ehk Suures Majas, 30-toalises kollegiantidele kuuluvas häärberis. Seal korraldati ühiseid söömaaegu 60—70 inimesele. Pärast sööki võisid külalised minna jalutuskäigule häärberi üsna suurde aeda, et tunda rõõmu ”Jumala loomistööst, rahulikust vestlusest või mõtisklushetkedest”.

Kuigi mitte kõigi kollegiantide meelest polnud ristimine vajalik, pidasid paljud neist seda siiski tähtsaks. Nõnda sai ristimisest suurte koosviibimiste lahutamatu osa. Ajaloolane Van Slee ütleb, et ristimistalitus leidis tavaliselt aset laupäeva hommikul. Laulule ja palvele järgnes kõne, milles räägiti kastmisristimise vajalikkusest. Siis kutsus kõneleja need täiskasvanud, kes tahtsid lasta end ristida, ütlema usutunnistust, mis kõlas näiteks järgmiselt: ”Usun, et Jeesus Kristus on elava Jumala Poeg.” Kui kõne oli lõpetatud palvega, läksid kõik kohalviibijad ristimisbasseini juurde ning võisid olla tunnistajaiks sellele, kuidas mehed ja naised laskusid basseinis põlvili, nii et vesi neile õlgadeni ulatus. Siis vajutas ristija aeglaselt uue uskliku pea ettepoole vee alla. Pärast ristimistalitust pöördusid kõik oma kohtadele tagasi, et järgmist kõnet kuulata.

Tegelik koosolek algas laupäeva pärastlõunal kell viis lühikese piiblilugemise, laulu ja palvega. Selle eest, et igal kokkutulekul alati ka kõnepidajad kohal oleksid, hoolitsesid kordamööda Rotterdami, Leideni, Amsterdami ja Põhja-Hollandi kolleegiumid. Pühapäeva hommikule oli määratud Issanda õhtusöömaaja pühitsemine. Pärast kõnet, palvet ja laulu said mehed ning seejärel naised osa leivast ja veinist. Pühapäeva õhtul peeti veel kõnesid, esmaspäeva hommikul aga kogunesid kõik kuulama lõpukõnet. Van Slee märgib, et enamik neil konventidel peetud kõnedest oli praktilist laadi ja asetas rõhu pigem õpetuse ellurakendamisele kui selgitamisele.

Rijnsburgi küla oli hea meelega selliste kokkutulekute võõrustajaks. Üks 18. sajandi vaatleja kirjutas, et kuna massiliselt saabunud võõrad olid üsna tublid tarbijad, kujunes see külale heaks tuluallikaks. Lisaks tegid kollegiandid pärast igat konventi Rijnsburgi vaestele annetuse. Kahtlemata tuli külaelanikele kahjuks see, et taolised kokkutulekud 1787. aastal lõppesid. Pärast seda kollegiantide liikumine rauges. Miks?

Miks nende liikumine rauges

17. sajandi lõpuks tõusis vaidlus mõistuse osa kohta religioonis. Mõned kollegiandid arvasid, et inimmõistuse tegevus peaks olema tähtsamal kohal kui jumalik ilmutus, kuid teised polnud sellega nõus. Lõpuks lõhestas vaidlus kogu kollegiantide liikumise. Alles pärast seda, kui vaidluse mõlema poole peaesindajad surid, ühinesid kollegiandid uuesti. Igal juhul polnud rühmitus pärast seda lõhenemist ”enam kunagi seesama mis enne”, märgib ajaloolane Fix.

Kollegiantide liikumise hääbumisele aitas kaasa ka suurenenud sallivus 18. sajandi protestantlikes kirikutes. Kui kollegiantide mõistuse kasutamise ja sallivuse põhimõtted ühiskonnas üldiselt rohkem tunnustust leidsid, ”hajus kollegiantide kunagi üksikuna säranud valgus valgustusaja eredasse koidikusse”. 18. sajandi lõpuks oli enamik kollegiante sulanud ühte mennoniitide ja muude usurühmitustega.

Kuna kollegiandid ei püüelnud liikumise-sisese mõtteühtsuse poole, oli seal niisama palju erinevaid seisukohti kui neid endid. Nad tunnistasid seda ega väitnudki seetõttu, et nad on ”kokku liidetud .. samas mõttes”, nagu apostel Paulus kristlasi olema innustas (1. Korintlastele 1:10). Kuid samal ajal ootasid kollegiandid aega, mil kristlaste fundamentaalsed tõekspidamised, nende seas ka mõtteühtsus, tõeluseks saaksid.

Kui arvestada tõsiasja, et kollegiantide päevil ei olnud õigeid teadmisi veel kuigi palju, andsid nad eeskuju, mida paljud religioonid tänapäeval tähele võiksid panna. (Võrdle Taaniel 12:4.) See, et nad rõhutasid Piibli uurimise vajalikkust, on kooskõlas Pauluse nõuandega: ”Katsuge kõike läbi” (1. Tessalooniklastele 5:21). Isiklikult Piiblit uurides õppisid Jacob Arminius ja teised seda, et mõned kaua aega kehtinud religioossed doktriinid ja kombed ei põhine üldsegi mitte Piiblil. Kui nad seda mõistsid, jätkus neil julgust lüüa ametlikust religioonist lahku. Kas sina oleksid teinud sedasama?

[Allmärkused]

[Pilt lk 24]

Rembrandt van Rijn

[Pildid lk 26]

Warmondi küla, kus kollegiandid oma tegevust alustasid, ja De Vlieti jõgi, kus toimusid ristimistalitused

[Pildi allikaviide lk 23]

Taust: Courtesy of the American Bible Society Library, New York