Pean kinni oma tõotusest teenida Jumalat

JUTUSTANUD FRANZ GUDLIKIES

Minu rohkem kui sajamehelisest kompaniist oli veel elus kõigest neli sõdurit. Surm silme ees, langesin põlvili ja tõotasin Jumalale: ”Kui sõja üle elan, teenin sind alati.”

ANDSIN selle tõotuse 54 aastat tagasi, aprillis 1945, mil teenisin Saksa sõjaväes. II maailmasõda oli peatselt lõpule jõudmas ja Nõukogude armee oli asunud otsustavale pealetungile Berliini suunas. Meie mehed paiknesid Seelow’ linna lähistel Oderi jõe ääres, vähem kui 65 kilomeetri kaugusel Berliinist. Olime nii ööl kui päeval ägeda suurtükitule all ja mu kompanii kahanes peaaegu olematuks.

Just sel ajal juhtuski, et varisesin kokku ja palvetasin esimest korda elus läbi pisarate Jumala poole. Meenutasin kirjakohta, mida mu jumalakartlik ema sageli tsiteeris: ”Hüüa mind appi kitsikuse päeval; siis ma tõmban sind sellest välja ja sina annad mulle au!” (Laul 50:15). Seal kaevikus, hirmul oma elu pärast, andsingi Jumalale ülalmainitud tõotuse. Kuidas suutsin seda täita? Ja kuidas ma üldse Saksa sõjaväkke sattusin?

Kasvasin üles Leedus

Esimese maailmasõja ajal 1918. aastal kuulutas Leedu välja iseseisvuse ja kehtestas demokraatliku riigikorra. Sündisin 1925. aastal Memeli (Klaipėda) piirkonnas Läänemere ääres. See piirkond oli aasta enne mu sündi arvatud Leedu koosseisu.

Minul ja mu viiel õel oli õnnelik lapsepõlv. Isa oli meile nagu lähedane sõber, kes alati midagi meie, lastega, koos tegi. Meie vanemad olid evangeelse kiriku liikmed, kuid nad ei käinud jumalateenistustel, kuna kirikuõpetaja silmakirjalikkus häiris mu ema. Siiski armastas ta Jumalat ja tema Sõna Piiblit, mida ta ka innukalt luges.

Aastal 1939 okupeeris Saksamaa selle osa Leedust, kus meie elasime. 1943. aasta alguses kutsuti mind Saksa sõjaväkke. Sain ühes lahingus haavata, kuid pärast vigastustest paranemist naasin idarindele. Selleks ajaks oli sõda uue pöörde võtnud ja sakslased taganesid Nõukogude vägede ees. Just siis pääsesingi üle noatera surmast, nagu ma sissejuhatuses jutustasin.

Pean oma tõotust

Sõja ajal kolisid mu vanemad Saksamaale Oschatzi linna, mis asub Leipzigist pisut kagu pool. Segasel sõjajärgsel ajal oli raske neid üles leida. Ent kui suur rõõm oli lõpuks taas kokku saada! Mõne aja pärast, 1947. aasta aprillis, läksin koos emaga kuulama avalikku kõnet, mille pidas Jehoova tunnistaja Max Schubert. Ema uskus, et on leidnud õige religiooni, ja pärast mõnel koosolekul käimist olin ka mina sama meelt.

Varsti pärast seda kukkus mu ema redelilt ja suri saadud vigastustesse mõni kuu hiljem. Enne oma surma haiglas julgustas ema mind soojalt: ”Olen sageli palunud, et vähemalt üks mu lastest leiaks tee Jumala juurde. Nüüd on mu palvetele vastatud ja ma võin rahus surra.” Kuidas ma küll igatsen aega, mil ema üles äratatakse ja ta näeb, et tema palved on täide läinud! (Johannese 5:28.)

8. augustil 1947, neli kuud pärast seda, kui käisin kuulamas vend Schuberti kõnet, pühendasin end Jehoova Jumalale ja lasin end selle sümboliks ristida kokkutulekul Leipzigis. Viimaks ometi tegin ma midagi, täitmaks oma tõotust Jumala ees! Peagi sai minust pioneer, nagu Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid kutsutakse. Tol ajal oli piirkonnas, millest hiljem sai Saksa Demokraatlik Vabariik ehk Ida-Saksamaa, peaaegu 400 pioneeri.

Esimesed usukatsed

Üks naaber Oschatzis püüdis äratada minus huvi marksismi vastu, pakkudes mulle võimalust riigi kulul ülikooliharidus saada, kui astun Saksamaa Sotsialistlikku Ühtsusparteisse. Lükkasin pakkumise tagasi, nagu Jeesus oli Saatana pakkumisest ära öelnud (Matteuse 4:8—10).

Ühel päeval 1949. aasta aprillis tulid minu töö juurde kaks politseinikku ja nõudsid, et ma nendega kaasa läheksin. Mind viidi kohalikku Nõukogude luureteenistuse büroosse, kus mind süüdistati Lääne kapitalistide kasuks töötamises. Mulle öeldi, et võin oma süütust tõestada, kui jätkan majast majja teenistust, kuid annan neile üles igaühe, kes räägib negatiivselt Nõukogude Liidust või ühtsusparteist või käib Jehoova tunnistajate koosolekutel. Kui ma koostööst keeldusin, pandi mind vangikongi. Hiljem viidi mind ilmselt mingisuguse sõjaväekohtu ette. Mulle mõisteti 15 aastat sunnitööd Siberis.

Jäin rahulikuks, ja see avaldas ametimeestele muljet. Siis ütlesid nad, et mu kohtuotsus jääb küll jõusse, kuid piisab sellest, et ma korra nädalas endast teada annan, kuni ma olen valmis nendega koostööd tegema. Soovides küpsematelt tunnistajatelt nõu saada, läksin Magdeburgi, kus tollal asus Vahitorni ühingu harubüroo. Reis ei olnud kerge, kuna mind jälgiti. Ernst Wauer, kes teenis Magdeburgis juriidilises osakonnas, ütles mulle: ”Võitle ja sa võidad. Tee kompromissi ja sa kaotad. See sai meile selgeks koonduslaagris.”a See nõuanne aitas mul pidada oma tõotust teenida Jumalat.

Keeld ja uus arreteerimine

Juulis 1950 soovitati mind reisiva ülevaataja tööle. Ent 30. augustil korraldas politsei meie valdustes Magdeburgis läbiotsimise ja meie kuulutustöö keelustati. Sestap muutus ka mu ülesanne. Pidime koos Paul Hirschbergeriga töötama umbes 50 kogudusega, viibides igaühes kaks-kolm päeva, et aidata vendadel keelu all organiseeritult teenistuses osaleda. Järgnevatel kuudel pääsesin politsei ja arreteerimise eest kuus korda.

Ühte meie kogudusse oli poetunud keegi, kes andis meid välja Stasi’le ehk Riikliku Julgeoleku Ministeeriumile. Nii võtsid 1951. aasta juulis viis meest, relvad laskevalmis, meid Pauliga tänaval kinni. Tagasi vaadates saime aru, et me ei olnud toetunud Jehoova organisatsioonile nii palju, kui oleksime pidanud. Vanemad vennad olid soovitanud meil mitte kunagi koos reisida. Nüüd olime liigse eneseusalduse tõttu vabaduse kaotanud! Pealegi ei olnud me eelnevalt arutanud, mida arreteerimise korral öelda.

Üksi oma kambris olles anusin Jehoovalt pisarsilmil abi, et ma ei reedaks oma vendi ega teeks usu suhtes kompromissi. Kui olin unne suigatanud, äratas mind äkitselt mu sõbra Pauli hääl. Just minu kambri kohal olevas ruumis kuulas Stasi teda üle. Kuna oli soe ja niiske õhtu, oli rõduuks avatud ja kõik sõnad olid vaikselt kuulda. Kui hiljem mindki üle kuulati, vastasin ohvitseride suureks üllatuseks samamoodi. Mu ema lemmiktekst ”Hüüa mind appi kitsikuse päeval; siis ma tõmban sind sellest välja” tuli mulle pidevalt meelde ja andis suurt julgust (Laul 50:15).

Pärast ülekuulamist olime Pauliga viis kuud eelvangistuses Stasi vanglas Halles ja hiljem Magdeburgis. Aeg-ajalt võisin vilksamisi näha meie tolleks ajaks suletud harubüroo hooneid. Kuidas ma küll soovisin, et oleksin võinud vanglasoleku asemel seal töötada! 1952. aasta veebruaris kuulutati välja kohtuotsus: ”10 aastat vangistust ja 20 aastat kodanikuõigustest ilmajätmist.”

Usu säilitamine vanglas

Jehoova tunnistajad, kes olid mõistetud vähemalt kümneks aastaks vangi, kandsid osa oma vangistusaega erimärgistust. Ühele püksisäärele ja jakivarrukale õmmeldi punane riba. Ja väljapoole meie kongiust pandi väike ümmargune punane papitükk, hoiatamaks valvureid, et me oleme ohtlikud kurjategijad.

Võimud pidasid meid tegelikult kõige hullemateks kurjategijateks. Meil ei võinud olla Piiblit, sest nagu üks valvur seletas: ”Jehoova tunnistaja Piibliga on nagu kurjategija relvaga.” Et koguda piiblikatkeid, lugesime vene kirjaniku Lev Tolstoi teoseid, kes oma raamatuis sageli piiblitekste tsiteeris. Õppisime need piiblitekstid pähe.

Enne kui mind 1951. aastal arreteeriti, olin kihlunud Elsa Riemeriga. Ta külastas mind vanglas nii sageli kui võimalik ja saatis kord kuus toidupaki, millesse ta peitis ka vaimset rooga. Kord toppis ta ”Vahitorni” artiklid vorstide sisse. Sageli lõikasid valvurid vorstid lõhki, kontrollimaks, kas sees ei ole midagi, kuid seekord jõudis pakk kohale veidi enne tööpäeva lõppu ja seda ei kontrollitud.

Tol ajal olime mina ja Karl Heinz Kleber ühes väikses kongis koos kolme vangiga, kes ei olnud Jehoova tunnistajad. Kuidas lugeda ”Vahitorni”, ilma et seda tähele pandaks? Teesklesime, et loeme raamatut, kuid tegelikult olid selle vahele peidetud ”Vahitorni” artiklid. Seda hinnalist vaimset rooga andsime edasi ka teistele vanglas olevatele tunnistajatele.

Kasutasime vanglas ära võimalusi Jumala Kuningriigist ka teistele rääkida. Olin ülimalt rõõmus, kui üks mu kaasvange sai selle tulemusena usklikuks (Matteuse 24:14).

Tagasi täisajalisse teenistusse

Pärast ligi kuut trellide taga veedetud aastat lasti mind 1. aprillil 1957 vabaks. Vähem kui kahe nädala pärast abiellusin Elsaga. Kui Stasi minu vabanemisest kuulis, otsiti ettekäänet, et mind taas vangi panna. Et seda ei juhtuks, läksime Elsaga üle piiri ja asusime elama Lääne-Berliini.

Kui olime Lääne-Berliini jõudnud, tahtis ühing teada, millised on meie plaanid. Rääkisime, et üks meist teeks pioneeritööd ja teine käiks tööl. ”Kuidas teile meeldiks, kui te mõlemad pioneeriks hakkaksite?” küsiti meilt.

”Kui see on võimalik,” kostsime meie, ”hakkame kohe peale.”

Niisiis anti meile äraelamiseks igas kuus väike rahasumma ning me alustasime 1958. aastal teenimist eripioneeridena. Milline rõõm oli küll näha, kuidas inimesed, kellega me Piiblit uurisime, oma elus muudatusi tegid, et saada Jehoova teenijaiks! Järgnevad kümme eripioneerteenistuses veedetud aastat õpetasid meid abikaasadena tihedat koostööd tegema. Elsa oli alati minu kõrval, isegi kui ma autot remontisin. Me ka lugesime, uurisime ja palvetasime koos.

Aastal 1969 määrati meid reisivale tööle ja me külastasime igal nädalal uut kogudust, aitamaks selle liikmeid. Reisival tööl kogenud vend Josef Barth andis mulle nõu: ”Kui tahad oma ülesandega edukalt hakkama saada, ole lihtsalt vendadele vend.” Püüdsin seda soovitust järgida. Nii olid mul kaasusklikega väga südamlikud ja harmoonilised suhted, mistõttu oli vajadusel kerge nõu anda.

1972. aastal avastati Elsal vähk ning talle tehti operatsioon. Hiljem hakkas teda vaevama ka reuma. Kuigi tal oli valusid, käis ta siiski igal nädalal minuga kaasas, teenides kogudusi ning osaledes õdedega kuulutustööl nii palju, kui ta suutis.

Olukorrad muutuvad

Kuna 1984. aastast vajasid mu naise vanemad pidevat hoolitsust, lahkusime reisivalt töölt ja kandsime nende eest hoolt, kuni nad neli aastat hiljem surid (1. Timoteosele 5:8). Seejärel, 1989. aastal, jäi Elsa väga raskelt haigeks. Õnneks on ta mingil määral paranenud, kuid siiski on kõik kodused tööd minu õlul. Õpin seniajani, kuidas kohelda inimest, keda vaevavad pidevad valud. Ent vaatamata kogu pingele, oleme säilitanud armastuse vaimsete asjade vastu.

Meil on hea meel, et kuulume endiselt pioneeride ridadesse. Oleme siiski hakanud mõistma, et tähtis ei ole mitte positsioon ega see, kui palju me teha suudame, vaid see, et jääksime ustavaks. Me ei taha teenida oma Jumalat Jehoovat mitte ainult mõned aastad, vaid terve igaviku. Oleme tänu oma kogemustele saanud imelise väljaõppe tulevikuks. Ja Jehoova on andnud meile jõudu kiita teda isegi kõige katselepanevamates olukordades (Filiplastele 4:13).

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Siin olin Magdeburgis vangistuses

[Allikaviide]

Gedenkstätte Moritzplatz Magdeburg für die Opfer politischer Gewalt; Foto: Fredi Fröschki, Magdeburg

[Pilt lk 23]

Abiellumise ajal 1957. aastal

[Pilt lk 23]

Koos Elsaga praegu