Kreeka filosoofia — kas see rikastas kristlust?

”Kuigi kristlus on paganliku kreeka ja rooma kultuuri suhtes vaenulik, on ta tegelikult klassikalisest filosoofiast palju omaks võtnud.” (”The Encyclopedia Americana”)

NENDE hulgas, kes on otsustavalt mõjutanud ”kristlikku” mõtteviisi, on vaieldamatu koht ”pühal” Augustinusel. ”The New Encyclopædia Britannica” sõnul oli Augustinuse ”mõistus .. nagu katel, kus Uue Testamendi religioon segunes täielikult kreeka filosoofia platonistliku traditsiooniga; selle kaudu kandus saadud sulam keskaja roomakatoliiklusse ja renessansiaja protestantismi”.

Augustinuse pärand on tõepoolest kestev. Rääkides, missuguses ulatuses kreeka filosoofia on ristiusku mõjutanud, teatas Douglas T. Holden: ”Kristlik teoloogia on niivõrd segunenud kreeka filosoofiaga, et see on kujundanud isikuid, kelle mõtteviisist üheksa osa on kreekalik ja üks osa kristlik.”

Mõned õpetlased usuvad kindlalt, et kreeka filosoofia täiustas lapsekingades olevat kristlust, et see rikastas kristluse õpetust ja muutis selle palju veenvamaks. Oli see tõesti nii? Kuidas ja millal kreeka filosoofia oma mõju avaldas? Kas see tegelikult ikka rikastas kristlust või hoopis rüvetas seda?

Valgustav on jälgida mitmeid arengusuundi alates kolmandast sajandist e.m.a. kuni viienda sajandini m.a.j., uurides nelja veidrat terminit: 1) ”helleniseerunud judaism”, 2) ”kristianiseerunud hellenism”, 3) ”helleniseerunud kristlus”, 4) ”kristlik filosoofia”.

”Helleniseerunud judaism”

Esimene, ”helleniseerunud judaism”, on tõeline vastuolu. Heebrealaste algset religiooni, mille lõi tõeline Jumal Jehoova, ei tohtinud rüvetada valereligiooni õpetustega (5. Moosese 13:1; Õpetussõnad 30:5, 6). Ent kohe algusest peale ohustasid puhast kummardamist ümbruskonna valereligiooni tavad ja mõtteviis — Egiptuse, Kaanani ja Babüloonia mõjud. Kurb küll, kuid Iisrael lasi tõelisel kummardamisel sügavalt korrumpeeruda (Kohtumõistjate 2:11—13).

Sajandeid hiljem, kui muistne Palestiina neljandal sajandil e.m.a. Aleksander Suure juhitava Kreeka impeeriumi osaks sai, langes see korrumpeerunud religioon veel sügavamale ning jättis endast maha kestva ja sööbiva pärandi. Aleksander värbas juute oma armeesse. Kontaktid juutide ja nende uute vallutajate vahel mõjutasid sügavalt juutide usulist mõtlemist. Judaistlikku haridusse tungis hellenistlik mõtteviis. Ülempreester Jason olevat rajanud Jeruusalemmas aastal 175 e.m.a. kreeka akadeemia, et edendada Homerose õpetusi.

On huvitav, et üks teise sajandi lõpuosas e.m.a. kirjutanud samaarlane püüdis esitada Piibli ajalugu helleniseeritud ajalookirjandusena. Apokrüüfilised juudi raamatud, nagu Juudit ja Toobija, viitavad tegelikult kreeka erootilistele legendidele. Kerkis esile mitmeid juudi filosoofe, kes püüdsid sobitada kreeka mõtteviisi juudiusu ja Piibliga.

Kõige rohkem seostatakse sellega Philonit, meie ajaarvamise esimesel sajandil elanud juuti. Ta võttis omaks Platoni (neljas sajand e.m.a.), pütaagorlaste ja stoikute õpetused. Juute mõjutasid Philoni vaated põhjalikult. Võttes kokku kreeka mõtteviisi intellektuaalse segunemise juudi kultuuriga, ütleb juudi kirjanik Max Dimont: ”Rikastatud platonistliku mõtteviisi, aristotelliku loogika ja eukleidilise teadusega, pöördusid juudi õpetlased Toora poole uute vahenditega. [— — —] Nad hakkasid lisama juudi ilmutusele kreeka arutlusviisi.”

Aja möödudes võtsid roomlased Kreeka impeeriumis võimu üle, vallutades Jeruusalemma. See avas tee veelgi tähelepanuväärsematele muutustele. Nende mõtlejate filosoofilised ja usulised õpetused, kes püüdsid arendada ja sünteesida Platoni ideid, võtsid meie ajaarvamise kolmandaks sajandiks oma kindla vormi, mida tänapäeval tuntakse uusplatonismina. See koolkond mõjutas tugevalt ärataganenud kristlust.

”Kristianiseerunud hellenism”

Meie ajaarvamise esimese viie sajandi jooksul püüdsid mõned intellektuaalid näidata seoseid kreeka filosoofia ja Piiblis ilmutatud tõe vahel. Raamat ”A History of Christianity” teatab: ”Kristlikud metafüüsikud hakkasid väitma, et aastakümneid enne Kristust püüdsid kreeklased vapralt, kuid pimesi Jumalat tundma õppida, üritades Jeesust nii-öelda Ateena tühjast õhust välja võluda, oma vaese paganaaruga kristlust välja mõelda.”

Selliste mõtlejate eelkäija Plotinos (205— 270 m.a.j.) arendas süsteemi, mis põhines peamiselt Platoni teooriatel. Plotinos tõi sisse arusaama, et hing on kehast lahus. Professor E. W. Hopkins ütles Plotinose kohta: ”Tema teoloogial .. oli märkimisväärne mõju kristliku mõttesuuna eestvedajatele.”

”Helleniseerunud kristlus” ja ”kristlik filosoofia”

Alates teisest sajandist m.a.j. tegid ”kristlikud” mõtlejad suuri pingutusi, et mõjutada paganlikke intellektuaale. Hoolimata apostel Pauluse selgest hoiatusest hoiduda ”kõlvatuist tühjest juttudest ja valenimelise tunnetuse väidetest”, segasid sellised õpetajad oma õpetustesse ümbruskonna hellenistliku kultuuri filosoofilisi ideid (1. Timoteosele 6:20). Philoni näide paistis kinnitavat, et tõenäoliselt on võimalik Piiblit platonistlike ideedega sobitada. (Võrdle 2. Peetruse 1:16.)

Tegelik ohver oli muidugi Piibli tõde. ”Kristlikud” õpetajad püüdsid näidata, et kristlus on kooskõlas kreeka-rooma humanismiga. Clemens Aleksandriast ja Origenes (teine ja kolmas sajand m.a.j.) rajasid uusplatonismist aluse ”kristlikule filosoofiale”. Milano piiskop Ambrosius (339—397 m.a.j.) oli ”haaratud kõige ajakohasematest kreeka õpetustest, nii kristlikest kui paganlikest — iseäranis .. paganliku uusplatonisti Plotinose töödest”. Ta püüdis pakkuda haritud roomlastele kristluse klassikalist versiooni. Augustinus järgis tema eeskuju.

Sajand hiljem püüdis Dionysios Areopagita (nimetati ka vale-Dionysioseks), kes ilmselt oli Süüria munk, ühendada uusplatonistlikku filosoofiat ”kristliku” teoloogiaga. Vastavalt ühele entsüklopeediale ”rajasid [tema] kirjutised suurele osale keskaegsest kristlikust õpetusest ja vaimsusest kindla uusplatonistliku suuna .. mis on mõjutanud selle [kristliku õpetuse] religioosse ja liturgilise olemuse eri külgi kuni praeguse ajani”. See on apostel Pauluse hoiatuse hoiduda ”mõtteteadusest ja tühjast pettusest, mis vastavad inimeste pärimusele” täielik eiramine! (Koloslastele 2:8.)

Korrumpeerunud rüvetajad

Peab märkima, et ”kristlikud platonistid seadsid esmatähtsaks ilmutuse ja pidasid platonistlikku filosoofiat parimaks võimalikuks vahendiks, mille abil mõista ja kaitsta Pühakirja õpetusi ja kirikupärimust”.

Platon ise oli veendunud, et eksisteerib surematu hing. On tähelepanuväärne, et üks peamisi valeõpetusi, mis imbus ”kristlikku” teoloogiasse, ongi hinge surematuse õpetus. Selle õpetuse tunnustamist ei saa õigustada sellega, et nõnda muutub kristlus massidele palju köitvamaks. Kui apostel Paulus kuulutas kreeka kultuuri südames Ateenas, ei õpetanud ta platonistlikku uskumust hingest. Selle asemel kuulutas ta hoopis kristlikku õpetust ülestõusmisest, kuigi paljudel tema kreeklastest kuulajatel oli raske tema jutuga nõustuda (Apostlite teod 17:22—32).

Vastupidiselt kreeka filosoofiale näitab Pühakiri selgelt, et inimene mitte ei oma hinge, vaid ta ise on hing (1. Moosese 2:7). Surma korral lakkab hing eksisteerimast (Hesekiel 18:4). Koguja 9:5 ütleb: ”Elavad teavad, et nad peavad surema, aga surnud ei tea enam midagi ja neil pole enam palka, sest mälestus neist ununeb!” Piibel ei õpeta hinge surematust.

Üks teine eksitav õpetus väitis, et enne inimeseks saamist oli Jeesusel oma Isaga võrdne seisund. Raamat ”The Church of the First Three Centuries” kirjutab: ”Kolmainsuse doktriini .. algallikas oli täiesti väljaspool juudi ja kristlikku Pühakirja.” Mis allikas see oli? See õpetus ”kujunes välja ja poogiti kristluse külge platonistlike isade käe läbi”.

Tõepoolest, aja möödudes, kui kirikuisad olid rohkem uusplatonismist mõjutatud, muutus olukord kolmainsuslastele soodsaks. Kolmanda sajandi uusplatonistlik filosoofia võimaldas neil näiliselt sobitada sobitamatut — kujutada kolmeosalist Jumalat ühe Jumalana. Filosoofiliselt targutades väitsid nad, et kolm isikut võivad olla üks Jumal ning samal ajal säilitada oma individuaalsuse!

Piibli tõde näitab aga selgelt, et Jehoova üksi on Kõigeväeline Jumal, Jeesus Kristus on temale alluv loodud Poeg ja püha vaim on Jumala tegev jõud (5. Moosese 6:4; Jesaja 45:5; Apostlite teod 2:4; Koloslastele 1:15; Ilmutuse 3:14). Kolmainuõpetus ei too au ainsale tõelisele Jumalale ning see eksitab inimesi, pöörates nad eemale Jumalast, keda nad ei suuda mõista.

Veel üks uusplatonismi mõju ohvreid kristlikus mõtteviisis oli Pühakirjal põhinev tuhandeaastase rahuriigi lootus (Ilmutuse 20:4—6). Origenes oli tuntud selle poolest, et mõistis hukka tuhandeaastasse rahuriiki uskujaid. Miks oli ta nii vastu sellele kindlale Piibli õpetusele Kristuse tuhandeaastasest valitsusest? ”The Catholic Encyclopedia” vastab: ”Uusplatonismi seisukohast, millel tema õpetused tuginesid .. ei saanud [Origenes] millenarianistidega sama meelt olla.”

Tõde

Mitte ühelgi eelmainitud suundumustest pole mingit seost tõega. Tõde on kristlike õpetuste kogum, mis on kirjas Piiblis (2. Korintlastele 4:2; Tiitusele 1:1, 14; 2. Johannese 1—4). Piibel on üks ja ainus tõe allikas (Johannese 17:17; 2. Timoteosele 3:16).

Ent ”inimese tapja” ja ”vale isa” Kurat-Saatan, kes on Jehoova, tõe, inimkonna ja igavese elu vaenlane, on kasutanud kõiksugu riukalikke viise, et tõde rikkuda. (Johannese 8:44; võrdle 2. Korintlastele 11:3.) Oma kõige võimsamate relvade hulgas on ta kasutanud paganlike kreeka filosoofide õpetusi — mis tegelikult peegeldavad tema enda mõtteviisi —, et püüda muuta kristlike õpetuste sisu ja olemust.

See kristliku õpetuse tavatu segamine kreeka filosoofiaga on püüe lahjendada Piibli tõde, vähendades selle jõudu ja köitvust alandlike, siiraste ja õpihimuliste tõeotsijate silmis (1. Korintlastele 3:1, 2, 19, 20). Samuti kipub see rüvetama Piibli kristallselget õpetust, hägustades erinevust õige ja vale vahel.

Tänapäeval on koguduse Pea Jeesuse Kristuse juhatusel tõelise kristluse õpetus taas ausse seatud. Samuti on siirastel tõeotsijatel tõelist kristlikku kogudust selle viljade järgi hõlbus ära tunda (Matteuse 7:16, 20). Jehoova tunnistajad aitavad varmalt ja innukalt sellistel inimestel muutmatut tõevett leida ja hoida tugevasti kinni igavese elu pärandist, mida pakub meie Isa Jehoova (Johannese 4:14; 1. Timoteosele 6:19).

[Pilt lk 11]

Augustinus

[Piltide allikaviited lk 10]

Kreekakeelne tekst raamatust ”Ancient Greek Writers: Plato’s Phaedo”, 1957, Ioannis N. Zacharopoulos, Ateena; Platon: Musei Capitolini, Rooma