Apologeedid – kas kristluse kaitsjad või hoopis filosoofid?

VEREPILASTUS, laste tapmine, kannibalism – need on vaid mõned absurdsetest süüdistustest, mis meie ajaarvamise teisel sajandil kristlaste vastu esitati. Selle tagajärjel tõusis selline tagakiusamislaine, et niinimetatud kristlikud kirjamehed tundsid end olevat kohustatud oma usku kaitsma. Need mehed, kes said hiljem tuntuks apologeetidena ehk oma uskumuste kaitsjatena, asusid tõestama oma religiooni kahjutust, et võita sel moel võimulolijate ja avalikkuse soosingut Roomas.

See oli päris riskantne, kuna impeerium ja avalikkus jäid rahule enamasti ainult siis, kui nende nõudmistele järele anti. Samuti valitses suur oht, et tagakiusamine intensiivistub või et põhjendamatuid kompromisse tehes võidakse kristlikku usku lahjendada. Kuidas siis apologeedid oma usku kaitsesid? Millega nad oma seisukohti põhjendasid? Ja kuhu see kõik viis?

Apologeedid ja Rooma impeerium

Apologeedid olid haritud mehed, kes elasid teisel sajandil ja kolmanda sajandi alguses. Neist tuntuimad olid Justinus Märter, Klemens Aleksandriast ja Tertullianus.a Nende kirjutised olid suunatud esmajoones paganrahvastele ja Rooma võimukandjatele eesmärgiga selgitada kristlikke tõekspidamisi ning neis viidati sageli Piiblile. Eelkõige astusid apologeedid vastu tagakiusajatele, eitasid nende süüdistusi ning püüdsid näidata kristlasi soodsas valguses.

Apologeetide põhimureks oli veenda poliitilisi võime selles, et kristlased ei ole keisri ega impeeriumi vaenlased. Tertullianus ütles keisri kohta, et „meie Jumal on tema ametisse pannud” ning Athenagoras toetas keisritrooni pärimise teel edasiandmist. Nõnda sekkusid nad tolle aja poliitikasse, eirates nii Jeesus Kristuse sõnu: „Minu kuningriik ei kuulu sellesse maailma” (Johannese 18:36).

Samuti arvasid apologeedid, et Rooma riik ja kristlus peaksid omavahel seotud olema. Need kaks moodustavad Melitoni sõnul paari ja aitavad kaasa impeeriumi heaolule. Anonüümses kirjas Diognetosele võrreldakse kristlasi hingega, kes „hoiab maailma koos”. Ja Tertullianus kirjutas, et kristlased palvetavad impeeriumi hüvangu ning selle eest, et ajastu lõpp tuleks millalgi hiljem. Seetõttu näis, et Jumala kuningriigi tulemine polegi enam nii vajalik (Matteuse 6:9, 10).

„Kristlusest” saab filosoofia

Filosoof Celsus pilkas kristlasi ja ütles, et nad on „lihttöölised, kingsepad, põllumehed, kõige sõgedamad ja veidramad inimesed”. Sellist pilget ei võinud apologeedid taluda! Nad otsustasid võita avalikkuse soosingu, võttes appi uue taktika. Ehkki kristlased olid varem ilmaliku tarkuse kõrvale heitnud, rakendasid nad seda nüüd „kristluse” kasuks. Näiteks Klemens Aleksandriast pidas filosoofiat „tõeliseks teoloogiaks”. Olgugi et Justinus ei toetanud enda väitel paganlikku filosoofiat, oli ta esimene, kes esitas „kristlikke” ideid filosoofilise keele ja mõistete abil, pidades niisugust filosoofiat „kindlaks ja tõhusaks”.

Sellest ajast alates strateegia muutus: filosoofiale ei pandud enam vastu, vaid nõndanimetatud kristlikust mõtteviisist püüti arendada filosoofia, mis küündiks paganate omast kõrgemale. „Mõnes valdkonnas me õpetame samu asju kui poeedid ja filosoofid, keda te austate, kuid mõnes teises valdkonnas on meie õpetused terviklikumad ning jumalikumad,” kirjutas Justinus. „Kristlik” mõtteviis, olles kaunistatud uue filosoofilise säraga, jättis nüüd mulje kui millestki vanast ja väärikast. Apologeedid juhtisid tähelepanu sellele, et kristlikud raamatud olid palju vanemad kui kreeklaste omad ning et Piibli prohvetid elasid varasemal ajajärgul kui kreeka filosoofid. Mõned apologeedid järeldasid, et filosoofid kirjutasid prohvetite pealt maha. Väideti lausa, et Platon on Moosese järelkäija!

Moondunud kristlus

Sellise uue strateegia tagajärjel segunes kristlus paganliku filosoofiaga. Omavahel võrreldi Kreeka jumalaid ja Piibli tegelasi, Jeesust kõrvutati Perseusega, Maarja viljastumist sellega, kuidas viljastus Perseuse ema Danae, kes samuti olevat olnud neitsi.

Teatud õpetusi muudeti põhjalikult. Näiteks nimetatakse mõnedes Piiblites Jeesust „Logoseks”, mis tähendab Jumala „Sõna” ehk eesträäkijat (Johannese 1:1–3, 14–18; Ilmutus 19:11–13). Seda õpetust moonutas juba Justinus, kes filosoofidele omaselt mängis kreeka sõna logos kahe võimaliku tähendusega: „sõna” ja „mõistus”. Ta väitis, et kristlased võtsid sõna vastu Kristuse enda näol. Kuid logos tähenduses „mõistus” on igal inimesel, sealhulgas paganatel. Niisiis järeldas ta, et kõik, kes elavad kooskõlas mõistusega, on kristlased – isegi need, kes väidavad end olevat ateistid või keda peetakse ateistideks, nagu Sokrates ja teised.

Lisaks, sellega, et Tertullianus ja teised apologeedid lõid väevõimuga seose Jeesuse ja Kreeka filosoofia mõiste „logos” vahele, mis oli tihedalt seotud Jumala isikuga, rajasid nad teed sellele, et lõpuks kujunes kristluses välja kolmainsuse dogma.b

Heebrea sõna, mille vasteks on „hing”, esineb Piiblis üle 750 korra, kreeka sõna rohkem kui 100 korda. Põhiliselt viitab see surelikule elusolendile, kas siis inimesele või loomale (1. Korintlastele 15:45; Jaakobuse 5:20; Ilmutus 16:3). Kuid apologeedid väänasid seda Piibli õpetust, seostades seda Platoni filosoofiaga, mille kohaselt hing on kehast eraldi eksisteeriv, nähtamatu ja surematu. Minucius Felix väitis koguni, et usk surnute ülestõusmisse sai alguse Pythagorase hingede rändamise õpetusest. Kui kaugele olid nad küll Kreeka filosoofia mõjul Piibli õpetustest läinud!

Vale valik

Mõned apologeedid tajusid, et filosoofia võib kujutada endast kristlikule usule ohtu. Kuid hoolimata sellest, et nad filosoofe kritiseerisid, meeldis neile ikkagi filosoofia intellektuaalne lähenemisviis. Näiteks Tatianus hurjutas filosoofe selle eest, et nad ei saavuta midagi, kuid samas nimetas kristlikku religiooni „meie filosoofiaks” ning andis vaba voli filosoofilistele spekulatsioonidele. Tertullianus mõistis ühest küljest hukka paganliku filosoofia mõju kristlikule mõtteviisile, teisest küljest aga teadustas, et tahab käia niisuguste meeste jälgedes nagu „filosoof ja märter Justinus [ning] kirikute sofist Miltiades”. Athenagorast kutsuti „Ateena kristlikuks filosoofiks”. Aleksandria Klemensi arvates võis „kristlane arukalt filosoofiale toetuda, et ammutada sellest tarkust ning kaitsta oma usku”.

Isegi kui need apologeedid saavutasid mõningast edu oma usu kaitsmisel, olid nad sellegipoolest teinud ränga vea. Miks võib nii öelda? Apostel Paulus meenutas kristlastele, et nende vaimsete relvade seas ei ole miski nii tõhus kui „Jumala sõna”, mis on „elav ja mõjuvõimas”. Ta lausus, et sellega „me lükkame ümber arutlused ja iga takistuse, mis on tõstetud Jumala tundmise vastu” (Heebrealastele 4:12; 2. Korintlastele 10:4, 5; Efeslastele 6:17).

Ööl enne seda, kui Jeesus tapeti, ütles ta oma jüngritele: „Olge julged! Mina olen maailma ära võitnud” (Johannese 16:33). Katsumused ja kannatused, mida ta maailmas koges, ei murdnud tema usku ega ustavust oma Isale. Samamoodi kirjutas Johannes, kes elas apostlitest kõige kauem: „See ongi see võit, mis on maailma ära võitnud – meie usk” (1. Johannese 5:4). Olgugi et apologeedid tahtsid kristlikku usku kaitsta, tegid nad vale valiku, võttes omaks ilmaliku filosoofia ideed ja vaatenurga. Nõnda toimides sattusid apologeedid filosoofia tõttu eksiteele ning tegelikult lasid maailmal saada võitu nii enese kui ka oma arusaama üle kristlusest. Niisiis, selle asemel et olla tõelise kristliku usu eest võitlejad ja selle kaitsjad, langesid varakristliku kiriku apologeedid – võib-olla eneselegi teadmata – lõksu, mille seadis üles Saatan, kes „moondab ennast ühtelugu valguse ingliks” (2. Korintlastele 11:14).

Tänapäeval on vaimulikud ja teoloogid läinud enamjaolt sama teed. Selle asemel et Jumala Sõna abil tõelist kristlust kaitsta, kahandavad nad sageli Piibli väärtust ning tuginevad oma õpetustes hoopis ilmalikule filosoofiale eesmärgiga võita avalikkuse ja võimukandjate soosingut. Nad ei hoiata inimesi ohtude eest, mis kaasnevad sellega, kui järgida maailmas valitsevaid Pühakirjaga vastuolulisi suundumusi, vaid nad teevad kõik, et „kõditada” oma kuulajate kõrvu, võitmaks nende poolehoidu (2. Timoteosele 4:3). Kahjuks ei ole seesugused õpetajad, nagu ka varajased apologeedid, võtnud kuulda hoiatust: „Vaadake ette, et keegi ei võtaks teid saagiks filosoofia ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste traditsioonidele, maailma põhiprintsiipidele ega vasta Kristusele.” Meile tuletatakse meelde, et „nende lõpp tuleb nende tegude järgi” (Koloslastele 2:8; 2. Korintlastele 11:15).

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 31]

„Me lükkame ümber arutlused ja iga takistuse, mis on tõstetud Jumala tundmise vastu.” (2. KORINTLASTELE 10:5)

[Pilt lk 28]

Justinuse meelest oli kristluse edasiandmine filosoofia abil „kindel ja tõhus”

[Pilt lk 29]

Klemens pidas filosoofiat „tõeliseks teoloogiaks”

[Pilt lk 29]

Tertullianuse filosoofilised mõttekäigud aitasid rajada teed kolmainuõpetusele

[Pilt lk 29]

Tatianus nimetas kristlikku religiooni „meie filosoofiaks”

[Pilt lk 30]

Tänapäeva vaimulikud ja teoloogid on läinud sama teed kui apologeedid

[Pilt lk 31]

Apostel Paulus hoiatas inimeste filosoofia ja pettuse eest

[Piltide allikaviited lk 29]

Klemens: Historical Pictures Service; Tertullianus: © Bibliothèque nationale de France