„Kristliku elu ja teenistuse” koosoleku allikmaterjal
7.–13. JAANUAR
AARDEID JUMALA SÕNAST | APOSTLITE TEOD 21–22
„Sündigu Jehoova tahtmine”
bt, lk 177–178, lõigud 15–16
„Sündigu Jehoova tahtmine”
15 Kui Paulus oli Filippuse juures, tuli sinna veel üks auväärne külaline – Agabos. Filippuse majja kogunenud inimesed teadsid, et Agabos on prohvet; Claudiuse valitsemise ajal oli ta ennustanud suurt näljahäda. (Ap. t. 11:27, 28.) Koosolijad võisid mõelda: „Miks Agabos siia tuli? Mis sõnum tal on?” Nende silme all võttis Agabos Pauluse vöö – pika riideriba, mille vahel sai hoida raha ja muud vajalikku –, sidus sellega oma jalad ja käed kinni ning lausus siis järgmised sõnad: „Nii ütleb püha vaim: „Mehe, kellele see vöö kuulub, seovad juudid Jeruusalemmas samamoodi kinni ja annavad ta mittejuutide kätte.”” (Ap. t. 21:11.)
16 Agabose ennustus kinnitas, et Paulus läheb Jeruusalemma. Samuti näitas see, et tema kokkupuuted sealsete juutidega viivad selleni, et need annavad ta mittejuutide kätte. Säärane ennustus avaldas koosolijaile sügavat mõju. Luukas kirjutab: „Seda kuuldes hakkasime koos sealolijatega Paulust anuma, et ta ei läheks üles Jeruusalemma. Ent tema vastas: „Miks te nutate ja püüate mu meelt muuta? Ma olen valmis mitte üksnes laskma end kinni siduda, vaid ka surema Jeruusalemmas oma isanda Jeesuse nime pärast.”” (Ap. t. 21:12, 13.)
bt, lk 178, lõik 17
„Sündigu Jehoova tahtmine”
17 Kujutle seda olukorda. Vennad, sealhulgas Luukas, anuvad Paulust, et ta ei läheks Jeruusalemma. Mõned neist nutavad. Liigutatuna nende murest ja osavõtlikkusest küsib Paulus, miks nad püüavad ta meelt muuta. Ta on otsusekindel, ning nagu Tüürose vendadega kohtudes, ei lase ta nüüdki teiste palvetel ega pisaratel end kõigutada. Ta hoopis selgitab, miks tal tuleb minna. Millist mehisust ja julgust Paulus küll üles näitas! Nagu Jeesus, oli ka Paulus võtnud kindlalt nõuks Jeruusalemma minna. (Heebr. 12:2.) Ta ei soovinud saada märtriks. Ent ta mõistis, et kui ta peakski Jeesus Kristuse järelkäijana surema, on see suur au.
bt, lk 178, lõik 18
„Sündigu Jehoova tahtmine”
18 Kuidas vennad Pauluse otsusesse suhtusid? Nad pidasid sellest lugu. Piibel ütleb: „Kui ta ei lasknud ennast ümber veenda, ei käinud me talle enam peale ja ütlesime: „Sündigu Jehoova tahtmine.”” (Ap. t. 21:14.) Seega, kuigi vennad soovisid, et Paulus Jeruusalemma ei läheks, ei püüdnud nad talle oma tahtmist peale suruda. Nad kuulasid Pauluse ära ja leppisid tema otsusega, võttes seda kui Jehoova tahet, ehkki see oli neile raske. Paulus oli valinud tee, mis pidi lõppema surmaga. Nad mõistsid, et teevad olukorra talle lihtsamaks, kui ei püüa teda ümber veenda.
Otsi vaimseid vääriskive
bt, lk 184–185, lõigud 10–12
„Kuulake, mis mul on enda kaitseks öelda”
10 Paulus oli mõistev nende juudi kristlaste suhtes, kes soovisid järgida teatavaid juudi kombeid, näiteks hoiduda hingamispäeval töötegemisest või mitte süüa teatud toite. (Rooml. 14:1–6.) Ta ei kehtestanud reegleid ka ümberlõikamise kohta. Väärib märkimist, et Paulus ise oli Timoteose ümber lõiganud, et juudid ei umbusaldaks Timoteost, kelle isa oli kreeklane. (Ap. t. 16:3.) Ümberlõikamine oli isiklik otsus. Paulus ütles galaatlastele: „Pole mingit tähtsust, kas inimene on ümber lõigatud või ümber lõikamata. Tähtis on, et tal oleks usk.” (Gal. 5:6.) Ent lasta end ümber lõigata selleks, et pidada kinni Moosese seadusest, või väita, et ilma selleta pole võimalik olla Jehoova soosingus, oleks olnud usupuuduse märk.
11 Kuigi kuuldused Pauluse kohta olid alusetud, häirisid need juutidest kristlasi. Seepärast andsid kogudusevanemad Paulusele nõu: „Meil on neli meest, kes on andnud tõotuse. Võta need mehed endaga kaasa, puhasta end rituaalselt koos nendega ja kanna nende kulud, et nad võiksid pea paljaks ajada. Siis saavad kõik teada, et kuuldused sinust ei vasta tõele, vaid et sa elad korralikult ja järgid ka ise Moosese seadust.” (Ap. t. 21:23, 24.)
12 Paulus oleks võinud vastu väita, et probleem ei seisne mitte neis kuuldustes, vaid hoopis selles, et juutidest jüngrid on innukad Moosese seadust täitma. Kuid ta soovis olla nii järeleandlik kui võimalik, ilma et ta jumalikest põhimõtetest üle astuks. Ta oli varem kirjutanud: „Moosese seaduse all olijatele olen ma otsekui seaduse all olija – kuigi ma ise seaduse all ei ole –, et võita need, kes on seaduse all.” (1. Kor. 9:20.) Niisiis otsustas Paulus teha, nagu Jeruusalemma kogudusevanemad soovitasid, ja sai otsekui seaduse all olijaks. Tema eeskuju õpetab, et meilgi tuleks kogudusevanematele kuuletuda, mitte oma rida ajada. (Heebr. 13:17.)
nwtsty, Ap 22:16 kommentaar
pese ära oma patud, hüüdes appi tema nime. Võib tõlkida ka „pese ära oma patud ja hüüa appi tema nime”. Patte ei saa ära pesta mitte ristimisveega, vaid Jeesuse nime appi hüüdes. Jeesuse nime appi hüüda tähendab Jeesusesse uskuda ja tõendada seda usku oma tegudega. (Ap 10:43; Jk 2:14, 18.)
KRISTLIK ELUVIIS
„Jehoova õpetas meid, kuidas peret juhatada”
bt, lk 178, lõik 19
19 Pauluse loost võib õppida midagi väga väärtuslikku: me ei peaks kunagi püüdma nende meelt muuta, kes on otsustanud ennastohverdavalt Jumalat teenida. See peab paika paljudes olukordades, mitte ainult nii tõsistes, kui seda oli Pauluse oma. Paljud lapsevanemad on heaks eeskujuks. Kuigi neil pole kerge, kui lapsed lahkuvad kodunt ja lähevad kaugele maale Jehoovat teenima, ei püüa nad neid tagasi hoida. Inglismaal elav Phyllis meenutab, mida ta tundis, kui tema ainus tütar läks misjonärina Aafrikasse. „Mind valdasid vastuolulised tunded,” ütleb Phyllis. „Oli valus mõelda, et ta on nii kaugel. Olin kurb, kuid samal ajal tundsin ta üle uhkust. Palvetasin palju. Mõistsin, et see on tema otsus, ega püüdnud teda ümber veenda. Olin ju teda alati õpetanud kuningriiki tähtsaimaks pidama. Nüüdseks on ta teeninud välismaal üle 30 aasta ja ma tänan tema ustavuse eest Jehoovat iga päev.” On kiiduväärt, et toetame neid, kes teenivad Jehoovat ennastohverdavalt.
14.–20. JAANUAR
AARDEID JUMALA SÕNAST | APOSTLITE TEOD 23–24
„See mees on otsekui katk ja õhutab mässu”
bt, lk 191, lõigud 5–6
„Ole julge!”
5 See julgustus tuli õigel ajal. Juba järgmisel päeval sõlmisid 40 meest salaliidu ja andsid vande, et nad ei söö ega joo enne, kui on Pauluse tapnud. See, et nad koguni vande andsid, näitas, kui kindlalt nad olid otsustanud apostli mõrvata. Nad uskusid, et kui neil ei õnnestu teda tappa, tabab neid needus. (Ap. t. 23:12–15.) Plaan, mille peapreestrid ja vanemad heaks kiitsid, oli järgmine. Tuhatkonnaülem pidi tooma Pauluse küsitlemiseks veel kord sanhedrini ette, tee peal aga pidid vandenõulased neid varitsema ja Pauluse tapma.
6 Pauluse õepoeg kuulis nende varitsusplaanist ning teatas sellest Paulusele, mispeale lasi Paulus tal tuhatkonnaülemale Claudius Lysiasele sõna viia. (Ap. t. 23:16–22.) Pole kahtlustki, et Jehoova peab väga kalliks neid noori, kes nagu Pauluse õepoeg panevad Jumala rahva heaolu julgelt enda omast ettepoole ning teevad kuningriigi heaks, mida suudavad.
bt, lk 192, lõik 10
„Ole julge!”
10 Kaisareas hoiti Paulust tema süüdistajate päralejõudmiseni Herodese lossis valve all. (Ap. t. 23:35.) Viie päeva pärast nad tulidki: ülempreester Hananias, kõnemees Tertullus ja mõned vanemad. Alustuseks ülistas Tertullus Felixit selle eest, mida see juutide heaks on teinud. Tõenäoliselt tahtis ta meelitustega maavalitseja poolehoidu võita. Kui Tertullus seejärel asja juurde asus, ütles ta Pauluse kohta: „See mees on otsekui katk. Ta õhutab mässu kõigi juutide seas kogu maailmas ja on üks naatsaretlaste sekti ninamehi. Ta üritas ka templit rüvetada ja seepärast me võtsime ta kinni.” Ka teised juudid hakkasid Paulust süüdistama, kinnitades, et see kõik on tõsi. (Ap. t. 24:5, 6, 9.) Mässu õhutamine, ohtliku sekti eestvedamine ja templi rüvetamine olid rängad süüdistused ning süüdimõistmise korral oleks Paulust oodanud surmanuhtlus.
bt, lk 193–194, lõigud 13–14
„Ole julge!”
13 Me saame Paulusest eeskuju võtta, juhul kui meid peaks Jehoova teenimise pärast võimuesindajate ette kutsutama ning alusetult demagoogias, mässu õhutamises või ohtlikku sekti kuulumises süüdistatama. Paulus ei lipitsenud maavalitsejaga nagu Tertullus. Ta jäi rahulikuks ja lugupidavaks ning tema tunnistus oli selge ja tõene. Paulus mainis, et Aasia provintsi juute, kes olid teda templi rüvetamises süüdistanud, pole kohale tulnud, kuigi seaduse järgi peaks tal olema võimalus nende süüdistusi kuulata ja end nende ees kaitsta. (Ap. t. 24:18, 19.)
14 Väärib märkimist, et Paulus ei kõhelnud maavalitseja ees oma uskumuste kohta tunnistust anda. Ta ütles julgelt, et usub ülestõusmisse, kuigi just see teema oli sanhedrinisaalis suure tüli esile kutsunud. (Ap. t. 23:6–10.) Miks rääkis Paulus oma kaitsekõnes ülestõusmislootusest? Sest tema missioon oli anda tunnistust Jeesusest ja tema surnuist ülestõusmisest – millestki, millega tema vastased ei suutnud nõustuda. (Ap. t. 26:6–8, 22, 23.) Niisiis oli just ülestõusmine, eeskätt usk Jeesusesse ja tema ülestõusmisse, põhiline tüliküsimus.
Otsi vaimseid vääriskive
nwtsty, Ap 23:6 kommentaar
ma olen variser. Mõned kohalolijaist tundsid Paulust. (Ap 22:5.) Kahtlemata mõistsid nad, et end variseri pojaks nimetades peab Paulus silmas nende ühist vaimset pärandit. Nad teadsid, et Paulus on kristlusse pöördunud, ning said aru, et neid sõnu öeldes ei püüa ta esineda kellenagi, kes ta tegelikult pole. Kuid Paulus võis siin nimetada end variseriks ka tinglikus tähenduses: rõhutamaks, et ta on pigem variser kui saduser, kuna ta usub ülestõusmisse nagu variserid. Nõnda leidis Paulus sanhedrini kuuluvate variseridega ühise keele. Ilmselt lootis ta poleemilise ülestõusmisteema tõstatamisega sanhedrini kuuluvaid varisere enda poolele võita, ja see õnnestuski. (Ap 23:7–9.) Pauluse sõnad tekstis Ap 23:6 on kooskõlas sellega, mis ta mõni aeg hiljem ütles enda kohta kuningas Agrippa ees. (Ap 26:5.) Ka kirjas, mille ta saatis Roomast Filippis elavatele kristlastele, mainis ta oma minevikku variserina. (Flp 3:5.) Samuti väärib märkimist, kuidas tekstis Ap 15:5 räägitakse teistest kristlastest, kes olid varem olnud variserid. (Vt Ap 15:5 kommentaari.)
nwtsty, Ap 24:24 kommentaar
Drusillaga. Drusilla oli tekstis Ap 12:1 mainitud Herodese, s.o Herodes Agrippa I kolmas ja noorim tütar. Ta sündis arvatavasti aastal 38 ning oli Agrippa II ja Berenike õde. (Vt Ap 25:13 kommentaari ning „Sõnaseletusi”, märksõna „Herodesed”.) Maavalitseja Felix oli tema teine abikaasa. Drusilla oli kõigepealt abielus Süüria linna Emesa kuninga Azisusega, kuid ta lahutas end temast ning abiellus 54. aasta paiku Felixiga, olles sellal umbes 16-aastane. Võimalik, et Drusilla oli juures, kui Paulus rääkis Felixile õigusest, enesevalitsusest ja tulevasest kohtumõistmisest. (Ap 24:25.) Kui Felix andis ameti üle Festusele, jättis ta Pauluse vahi alla, „kuna ta soovis võita juutide poolehoidu”. On arvatud, et ta tahtis sellega teha meelehead oma noorele naisele, kes oli juut. (Ap 24:27.)
21.–27. JAANUAR
AARDEID JUMALA SÕNAST | APOSTLITE TEOD 25–26
„Paulus soovib minna keisri ette ning annab tunnistust kuningas Herodes Agrippale”
bt, lk 198, lõik 6
„Ma soovin, et minu üle mõistaks kohut keiser!”
6 Kuna Festus soovis juutidele meele järele olla, ähvardas Paulust surmaoht. Niisiis kasutas Paulus õigust, mis tal Rooma kodanikuna oli. Ta ütles Festusele: „Ma seisan keisri kohtujärje ees. Siin peab minu üle kohut mõistetama. Ma pole juutidele midagi halba teinud, nagu sa ka ise väga hästi tead. ... Ma soovin, et minu üle mõistaks kohut keiser!” Kui selline taotlus oli juba kord esitatud, ei saanud üldjuhul keegi seda tühistada. Seda kinnitavad ka Festuse sõnad „Keisri kohut sa oled soovinud, keisri ette sa ka lähed!”. (Ap. t. 25:10–12.) Kohtuasja edasikaebamisega lõi Paulus pretsedendi, mida tänapäeva kristlased võivad järgida. Kui Jehoova tunnistajate vastu seaduse varjus kurja hautakse, kasutavad nad olemasolevaid õiguslikke vahendeid, et head sõnumit kaitsta. (Laul 94:20.)
bt, lk 198–201, lõigud 10–16
„Ma soovin, et minu üle mõistaks kohut keiser!”
10 Paulus tänas kuningas Agrippat võimaluse eest end tema ees kaitsta ning tunnustas teda kui kõigi juudi kommete ja vaidlusküsimuste asjatundjat. Seejärel ütles ta oma varasema elu kohta: „Ma elasin variseri elu, järgides meie religiooni kõige rangema rühmituse õpetusi.” (Ap. t. 26:5) Variserina oli Paulus elanud messia tuleku ootuses. Kristlasena kuulutas ta julgelt, et Jeesus Kristus ongi see, kelle tulekut nii kaua on oodatud. Paulus oli sel päeval kohtu ees sellepärast, et uskus sellessesamasse millesse tema süüdistajadki – lootusesse näha esiisadele antud tõotuse täitumist. Selline olukord äratas Agrippas veelgi enam huvi selle vastu, mis Paulusel öelda oli.
11 Paulus meenutas, kui julmalt oli ta ise varem kristlasi kohelnud. Ta ütles: „Minagi arvasin, et pean igal viisil naatsaretlase Jeesuse nimele vastupanu osutama. ... Ma käitusin nendega [Kristuse jüngritega] päris pööraselt ja läksin koguni nii kaugele, et kiusasin neid taga teisteski linnades.” (Ap. t. 26:9–11.) Paulus ei liialdanud. Oli laialt teada, et ta oli kristlasi ägedalt taga kiusanud. (Gal. 1:13, 23.) „Miks see mees küll elus kannapöörde tegi,” võis Agrippa mõtelda.
12 Pauluse järgmised sõnad andsid talle vastuse: „Kui ma peapreestrite loal ja korraldusel neis asjus Damaskusse läksin, nägin ma keskpäeval tee peal, kõrgeauline kuningas, päikesest eredamat valgust. See säras taevast minu ja mu teekaaslaste ümber. Kui me olime kõik maha langenud, kuulsin ma, kuidas üks hääl mulle heebrea keeles ütles: „Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Sul läheb raskeks, kui sa astla vastu takka üles lööd.” Aga ma küsisin: „Kes sa oled, isand?” Ja Isand vastas: „Mina olen Jeesus, keda sa taga kiusad.”” (Ap. t. 26:12–15.)
13 Enne seda üleloomuliku juhtumust oli Paulus nii-öelda astla vastu takka üles löönud. Nii nagu veoloom vigastab end, kui ta terava otsaga kepi vastu kangekaelselt takka üles lööb, nii oli ka Paulus teinud endale vaimset kahju sellega, et oli Jumala tahtele vastu pannud. See, et ülesäratatud Jeesus end Paulusele Damaskuse teel ilmutas, oli aidanud sel siiral, kuid eksiteel oleval mehel oma mõtlemist muuta. (Joh. 16:1, 2.)
14 Paulusest oli tõepoolest saanud täiesti teine inimene. Ta ütles Agrippale: „Ma [tegin] nii, nagu mulle taevases nägemuses öeldi. Ma kuulutasin esmalt Damaskuse elanikele, siis neile, kes on Jeruusalemmas ja kogu Juudamaal, ning ka teistele rahvastele, et nad peaksid oma patte kahetsema, pöörduma Jumala poole ja kandma patukahetsuse vilja.” (Ap. t. 26:19, 20.) Nüüdseks oli Paulus juba aastaid täitnud ülesannet, mille Jeesus Kristus oli tolles keskpäevases nägemuses talle andnud. Mida head see oli kaasa toonud? Need, kes olid Pauluse kuulutatud heasse sõnumisse uskuma hakanud, olid oma moraalitut ja ebaausat eluviisi kahetsenud ning saanud Jumala teenijaks. Neist olid saanud eeskujulikud kodanikud, kes austasid seadust ja korda.
15 Pauluse vastastele ei läinud see kõik aga karvavõrdki korda. Paulus ütles: „Sel põhjusel võtsid juudid mu templis kinni ja üritasid mind tappa. Aga ma olen saanud Jumalalt abi ja annan tänase päevani tunnistust nii alamatele kui ka ülematele.” (Ap. t. 26:21, 22.)
16 Meil kui kristlastel tuleb alati olla valmis oma usku kaitsma. (1. Peetr. 3:15.) Kui oleme kohtuniku või mõne teise kõrge võimukandja ees, tasub jäljendada seda, kuidas Paulus rääkis Agrippa ja Festusega. Kui räägime neile lugupidaval toonil sellest, kuidas Piibli tõed on meie enda ja paljude teiste elu paremaks muutnud, võivad nad hakata meisse paremini suhtuma.
bt, lk 202, lõik 18
„Ma soovin, et minu üle mõistaks kohut keiser!”
18 Paulus vastas maavalitsejale: „Ma ei hakka sugugi hulluks minema, kõrgeauline Festus, vaid räägin tõeseid ja mõistlikke sõnu. Tegelikult on need asjad kuningale hästi teada ja sellepärast võin ma temaga neist asjust julgelt rääkida. ... Kuningas Agrippa, kas sa usud prohveteid? Ma tean, et sa usud.” Agrippa vastas: „Natuke veel ja sa veenad mind kristlaseks saama.” (Ap. t. 26:25–28.) Need Agrippa sõnad, isegi kui need polnud öeldud siiralt, näitavad, kui mõjus oli Pauluse tunnistus.
Otsi vaimseid vääriskive
nwtsty, Ap 26:14 kommentaar
astla vastu takka üles lööd. Astel on teravikuga kepp loomade ajamiseks. (Koh 3:31.) Väljend „astla vastu takka üles lööma” on vanakreeka kirjanduses esinev kõnekäänd. See loob pildi kangekaelsest pullist, kes protesteerib astlatorgete vastu, lüües takka üles, ja teeb endale sellega viga. Enne kristlaseks saamist toimis Paulus samamoodi. Kuna ta võitles Jeesuse järelkäijate vastu, kel oli Jumal Jehoova toetus, oli tal oht endale ränka kahju teha. (Vrd Ap 5:38, 39; 1Ti 1:13, 14.) Tekstis Kog 12:11 mõeldakse astelde all targa inimese sõnu, mis ärgitavad kuulajat nõuande järgi tegema.
28. JAANUAR – 3. VEEBRUAR
AARDEID JUMALA SÕNAST | APOSTLITE TEOD 27–28
„Paulus purjetab Rooma”
bt, lk 208, lõik 15
„Mitte keegi teist ei hukku”
15 Tõenäoliselt oli Paulus laeval paljudele rääkinud, et ta ootab selle tõotuse täitumist, mille Jumal oli nende esiisadele andnud. (Ap. t. 26:6; Kol. 1:5.) Nüüd, kui näis, et laev hukkub, sai Paulus anda neile kindla põhjuse uskumiseks, et nad jäävad ellu. Ta ütles: „Jumal ... saatis täna öösel minu juurde ingli ning see ütles: „Ära karda, Paulus! Sa pead seisma keisri ees. Ja Jumal on kinkinud sulle kõik need, kes on koos sinuga laevas.”” Paulus julgustas neid: „Seepärast, mehed, olge julged! Ma usun Jumalat, et kõik läheb täpselt nii, nagu mulle öeldi. Ent meie laev jookseb ühe saare juures madalikule.” (Ap. t. 27:23–26.)
bt, lk 209, lõik 18
„Mitte keegi teist ei hukku”
18 Merehädalised said teada, et nad on Malta saarel, mis asub Sitsiiliast lõunas. (Vaata kasti „Mis saar see oli?”.) Sealsed võõrast keelt rääkivad inimesed olid nende vastu erakordselt lahked. (Ap. t. 28:2.) Nad tegid tule üles, nii et saarele pääsenud märjad ja lõdisevad võõrad said end soojendada, eriti veel, et ilm oli külm ja sadas vihma. Tänu lõkkele tekkis soodus olukord ka imeteoks.
bt, lk 210, lõik 21
„Mitte keegi teist ei hukku”
21 Seal lähedal elas rikas maaomanik Publius. Ta võis olla kõrgeim Rooma sõjaväelane Maltal. Luukas nimetab teda saare tähtsaimaks meheks, see on täpselt sama nimetus, mis esineb kahel Maltalt leitud raidkirjal. Publius võõrustas Paulust ja ta kaaslasi kolm päeva. Publiuse isa aga lamas haigena voodis. Luukas kirjeldab tema seisundit väga täpselt, öeldes: „Tal oli palavik ja düsenteeria.” Paulus palvetas ja pani käed haige peale ning see sai terveks. Imeteost rabatuna hakkasid kohalikud tooma Pauluse juurde teisigi haigeid, et ta nad terveks teeks. Samuti tõid nad talle ja ta kaaslastele kingitusi ja kõike vajalikku. (Ap. t. 28:7–10.)
bt, lk 213, lõik 10
„Ta andis neile ... põhjalikult tunnistust”
10 Kui reisisalk lõpuks Rooma jõudis, lubati Paulusel omaette elama asuda koos sõduriga, kes teda valvas. (Ap. t. 28:16.) Koduarestis olijad olid tavaliselt ketiga oma valvuri külge aheldatud, et nad ei saaks põgeneda. Kuid ahelad ei suutnud Pauluse suud sulgeda. Seega, olles kõigest kolm päeva teekonnast puhanud, kutsus ta enda juurde juutide tähtsamad mehed Roomas, et endast rääkida ja neile tunnistust anda.
Otsi vaimseid vääriskive
nwtsty, Ap 27:9 kommentaar
lepituspäeva paast. Võib tõlkida ka „sügisene paast”, sõna-sõnalt „paast”. Vastav kreeka sõna märgistab ainsat Moosese seaduses nõutud paastu, nimelt seda, mida peeti seoses iga-aastase lepituspäevaga, mis on tuntud ka kui jom kipur (hbr joom hakkippurím, „kinnikatmiste päev”). (3Mo 16:29–31; 23:26–32; 4Mo 29:7; vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Lepituspäev”.) Väljendi all „oma hinge alandama”, mida kasutatakse lepituspäeva kontekstis, mõistetakse üldiselt erinevaid enesesalgamise vorme, sealhulgas paastumist. (3Mo 16:29, allm.) Fakt, et tekstis Ap 27:9 on kasutatud sõna „paast”, toetab mõtet, et üks peamisi lepituspäeval järgitavaid enesesalgamise vorme oli paastumine. Lepituspäeva paast langes meie kalendri järgi septembri lõppu või oktoobri algusse.
nwtsty, Ap 28:11 kommentaar
Zeusi pojad. Võib tõlkida ka „Dioskuurid” (kr dióskuroi). Kreeka ja rooma mütoloogias olid Zeusi pojad kaksikvennad Kastor (Castor) ja Polydeukes (Pollux). Nad olid jumal Zeusi (Jupiteri) ja Sparta kuninganna Leda pojad. Muu hulgas peeti neid meremeeste kaitsjateks, kes suudavad laevasõitjaid merel tekkivatest ohtudest päästa. See vöörikaunistust puudutav märkus on lisakinnitus selle kohta, et tegu on pealtnägija jutustusega.