„Kristliku elu ja teenistuse” koosoleku allikmaterjal
4.–10. MÄRTS
AARDEID JUMALA SÕNAST | ROOMLASTELE 12–14
„Mida tähendab kristlik armastus”
it-1, lk 55
Kiindumus
Kõigi kristliku koguduse liikmete vahel peaks eksisteerima vennaarmastus (kr philadelphía, sõna-sõnalt „kiindumus venna vastu”). (Ro 12:10; Heb 13:1; vt ka 1Pe 3:8.) Seega peaksid koguduseliikmete vahel olema sama lähedased, tugevad ja südamlikud suhted kui perekonnas. Ja isegi kui koguduseliikmed juba osutavad teistele vennaarmastust, ergutatakse neid tegema seda veelgi rohkem. (1Te 4:9, 10.)
Kreeka sõna philóstorgos, mis tähendab „olema hellalt kiindunud”, kasutatakse inimese kohta, kes on teisega äärmiselt lähedane. Ühte selle liitsõna juurt, stérgo, kasutatakse sageli, kui viidatakse loomupärasele kiindumusele, mis on näiteks pereliikmete vahel. Apostel Paulus õhutas kristlasi seda omadust arendama. (Ro 12:10.) Paulus osutas ka sellele, et viimsetel päevadel on paljud inimesed „sellised, kellel pole loomupärast kiindumust” (kr ástorgoi), ning et nad väärivad surma. (2Ti 3:3, allmärkus; Ro 1:31, 32.)
11.–17. MÄRTS
AARDEID JUMALA SÕNAST | ROOMLASTELE 15–16
Otsi vaimseid vääriskive
w89 1/12, lk 24, lõik 3
Armastuse ehtsuse proovilepanek
Muidugi oleksid kristlaste mittejuutidest vennad pidanud reageerima nende täbarale olukorrale. Olid nad ju Jeruusalemma kristlaste võlglased. Eks saanud just Jeruusalemmast alguse hea sõnumi levitamine mittejuutidele? Paulus arutles: „Sest kui mittejuudid on saanud pühadelt vaimseid ande, siis on ju nende kohus abistada pühasid aineliste andidega.” (Roomlastele 15:27.)
it-1, lk 858, lõik 5
Etteteadmine, ettemääratus
Messias ehk Kristus oli see tõotatud järeltulija, kelle kaudu õnnistatakse kõiki õigeks mõistetud inimesi kõikidest maa suguvõsadest. (Ga 3:8, 14.) Esimest korda mainitakse seda järeltulijat pärast Eedenis toimunud mässu, kuid enne Aabeli sündi. (1Mo 3:15.) See oli umbes 4000 aastat enne „püha saladuse” avalikuks saamist ehk siis, kui selgus, kes on see messialik järeltulija. See oli tõesti „pikka aega varjul” olnud. (Ro 16:25–27; Ef 1:8–10; 3:4–11.)
18.–24. MÄRTS
AARDEID JUMALA SÕNAST | 1. KORINTLASTELE 1–3
Otsi vaimseid vääriskive
it-2, lk 1193, lõik 1
Tarkus
Päästet, mida Jumal Kristuse kaudu pakkus, pidas maailm oma tarkuses rumaluseks ja põlgas selle ära. Ja selle maailma valitsejad, kuigi nad võisid olla võimekad ja arukad juhid, lõid aulise Isanda postile. (1Ko 1:18; 2:7, 8.) Jumal seevastu tõestas, et selle maailma tarkus on rumalus, kui häbistas selle maailma tarku nõnda, et kasutas oma vääramatu eesmärgi täideviimiseks maailma silmis rumalaid, nõrku ja tähtsusetuid. (1Ko 1:19–28.) Paulus tuletas Korintose kristlastele meelde, et maailma ja selle kaduvate valitsejate tarkus kaob; seega polnud tema ususõnumis kohta niisugusele tarkusele. (1Ko 2:6, 13.) Ta hoiatas Kolossa kristlasi, et neid ei püütaks lõksu „filosoofia [philosophías, sõna-sõnalt „tarkusearmastus”] ja tühja pettusega, mis põhineb inimeste pärimustel”. (Kol 2:8; võrdle salmidega 20–23.)
25.–31. MÄRTS
AARDEID JUMALA SÕNAST | 1. KORINTLASTELE 4–6
„Natuke juuretist paneb hapnema kogu taina”
it-2, lk 230
Juuretis
Apostel Paulus tarvitas samasugust sümboolset keelt, kui käskis Korintose kogudusel ühe amoraalse mehe kogudusest välja heita, öeldes: „Kas te ei tea, et natuke juuretist paneb hapnema kogu taina? Kõrvaldage vana juuretis, et te oleksite uus tainas. Teie keskel ei tohiks ju olla midagi hapnenut, sest meie paasatall Kristus on ohverdatud.” Seejärel osutas ta selgelt, mida ta mõtles juuretisega: „Pidagem siis püha mitte vana juuretisega ega patususe ja kurjuse juuretisega, vaid siiruse ja tõe hapnemata leivaga.” (1Ko 5:6–8.) Paulus viitab siin juutide hapnemata leibade pühale, mis järgnes vahetult paasapühale. Just nagu pisut haputainast paneb peatselt terve leivataina hapnema, nii saab ka terve kogudus Jehoova silmis ebapuhtaks, kui see ei puhasta end kõlvatu inimese halvast mõjust. Nii nagu iisraellastel ei tohtinud hapnemata leibade püha ajal olla kodus juuretist, pidid ka korintlased tegutsema, et kõrvaldada juuretis endi keskelt.
it-2, lk 869–870
Saatan
Mida mõeldakse sellega, et inimene tuleb üle anda Saatanale?
Apostel Paulus andis Korintose kogudusele juhise selle kohta, kuidas toimida koguduseliikmega, kel oli verepilastuslik suhe oma isa naisega, öeldes: „[Te] peate niisuguse inimese andma üle Saatanale. Nõnda ei saa see mees avaldada kogudusele halba mõju.” (1Ko 5:5.) See oli käsk heita selline inimene kogudusest välja, lõpetada temaga igasugune läbikäimine. (1Ko 5:13.) Andes inimese üle Saatanale, kõrvaldati ta kogudusest ja anti selle maailma meelevalda, mille jumal ja valitseja on Saatan. Selline inimene oli koguduses nagu „natuke juuretist” taina hulgas. Tema väljaheitmisega kõrvaldas vaimselt meelestatud kogudus selle halva mõju endi seast. (1Ko 5:6, 7.) Samamoodi andis Paulus Hümenaiose ja Aleksandrose üle Saatanale, sest nad olid hüljanud usu ja puhta südametunnistuse ning nende usulaev oli põhja läinud. (1Ti 1:20.)
Otsi vaimseid vääriskive
it-2, lk 211
Seadus
Seadus inglitele. Inglid, kes on inimestest kõrgemad olendid, alluvad Jumala seadusele ja käskudele. (Heb 1:7, 14; L 104:4.) Jehoova jagas käske ja keelde isegi oma vastasele Saatanale. (Ii 1:12; 2:6.) Peaingel Miikael tunnustas Jehoovat kõrgeima kohtumõistjana, kui ütles vaidluses Kuradiga: „Jehoova sõidelgu sind.” (Ju 9; võrdle Sak 3:2.) Jumal Jehoova pani kõigi inglite üle valitsema ausseseatud Jeesus Kristuse. (Heb 1:6; 1Pe 3:22; Mt 13:41; 25:31; Flp 2:9–11.) Seega, Jeesuse käsul saadeti Johannese juurde üks inglist sõnumitooja. (Ilm 1:1.) Ent tekstis 1. Korintlastele 6:3 räägib apostel Paulus sellest, et Kristuse vaimsed vennad on määratud kohut mõistma inglite üle. Ilmselt seepärast, et nad osalevad mingil moel kohtuotsuse täideviimises kurjade vaimude üle.