LUUKA EVANGEELIUM
3. peatüki kommentaarid
Tiberiuse 15. valitsusaastal. Keiser Augustus suri 17. augustil aastal 14 (Gregoriuse kalendri järgi). 15. septembril lasi Tiberius end Rooma senatil keisriks kuulutada. Kui arvestada Tiberiuse valitsusaega Augustuse surmast, siis kestis tema 15. valitsusaasta alates augustist 28 kuni augustini 29. Kui alustada valitsusaastate arvestamist tema keisriks kuulutamisest, siis kestis tema 15. valitsusaasta alates septembrist 28 kuni septembrini 29. Johannes alustas oma teenistust ilmselt 29. aasta kevadel, mis jääb Tiberiuse 15. valitsusaasta sisse. Sel aastal oli Johannes umbes 30-aastane. Selles vanuses alustasid leviitpreestrid templiteenistust. (4Mo 4:2, 3.) Tekstist Lu 3:21–23 selgub, et kui Jeesus ristiti ja ta oma tööd alustas, oli ta samuti umbes 30-aastane. Jeesus suri kevadel niisanikuus, seega algas tema kolme ja poole aastane teenistus ilmselt sügisel etanimikuu (september-oktoober) paiku. Johannes oli tõenäoliselt pool aastat vanem kui Jeesus ja alustas ka oma teenistust temast pool aastat varem. (Lu 1. ptk.) Niisiis on loogiline järeldada, et Johannes alustas oma teenistust 29. aasta kevadel. (Vt Lu 3:23 ja Joh 2:13 kommentaari.)
Herodes. St Herodes Antipas, Herodes Suure poeg. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Herodesed”.)
valitseja. Sõna-sõnalt „tetrarh”. Rooma määras tetrarhi valitsema neljandiku provintsi üle. (Vt Mt 14:1 ja Mr 6:14 kommentaari.)
tema vend Filippus. St Herodes Antipase poolvend. Filippus oli Herodes Suure ja Jeruusalemma Kleopatra poeg. Vahel nimetatakse teda tetrarh Filippuseks, et eristada teda ta poolvennast, kelle nimi oli samuti Filippus (vahel nimetati ka Herodes Filippuseks) ja keda mainitakse tekstides Mt 14:3 ja Mr 6:17. (Vt ka Mt 16:13 kommentaari.)
Iturea. Väike maa-ala, mis asus Galilea merest kirdes, ilmselt Liibanoni ja Antiliibanoni mäestiku vahel. Selle piirid on aja jooksul muutunud ja pole täpselt teada. (Vt lisa B10.)
Trahhoniitisemaa. Nimi tuleb kreeka sõnast tähendusega „karm”. Ilmselt kirjeldab see selle piirkonna karmi maastikku. Trahhoniitisemaa oli osa maa-alast, mida varem tunti Baasanina (5Mo 3:3–14) ja mis asus Itureast idas. Selle pindala oli kõigest 900 km2 ja põhjapiir asus 40 km Damaskusest kagus.
Lüsaanias. Luukas ütleb, et Lüsaanias oli Rooma provintsi Abileene valitseja [sõna-sõnalt „tetrarh”] sel ajal, kui Ristija Johannes oma teenistust alustas. Damaskuse (vt lisa B10) lähedal asuvast Abileene pealinnast Abilast leitud raidkiri kinnitab, et tetrarh Lüsaanias valitses samal ajal kui Rooma keiser Tiberius. See raidkiri lükkas ümber kriitikute väited, et Luukas rääkis samanimelisest kuningast, kes valitses lähedalasuvas Chalkises. See Lüsaanias tapeti 34. aasta paiku e.m.a ehk aastakümneid enne seda aega, millest Luukas räägib.
Abileene. Osa Rooma provintsist (tetrarhiast), mis sai oma nime pealinna Abila järgi ja asus Antiliibanoni mäestikus Hermoni mäest põhjas. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Liibanoni mäestik”.)
peapreestriks oli Hannas ja ülempreestriks Kaifas. Võib tõlkida ka „ülempreestriteks olid Hannas ja Kaifas”. Kui Luukas räägib ajast, mil Ristija Johannes oma teenistust alustas, ütleb ta, et see toimus siis, kui juudi preesterkonna eesotsas oli kaks mõjuvõimsat meest. Rooma provintsi Süüria maavalitseja Quirinius nimetas Hannase aastal 6 või 7 m.a.j ülempreestriks ja Hannas oli selles ametis kuni aastani 15. Ka pärast seda, kui roomlased ta ametist kõrvaldasid, oli tal endise ülempreestrina suur mõjuvõim ja tema arvamusel oli juudi ladvikus palju kaalu. Viis tema poega olid samuti mingil ajal ülempreestrid ja tema väimees Kaifas teenis ülempreestrina umbes aastatel 18–36. Seega, kuigi aastal 29 oli ülempreestriks Kaifas, võis Hannast tema olulise positsiooni tõttu õigusega nimetada peapreestriks. (Joh 18:13, 24; Ap 4:6.)
Johannes. Ainult Luuka evangeeliumis öeldakse otse, et Johannes oli Sakariase poeg. (Vt Lu 1:5 kommentaari.) Samuti mainib ainult Luukas, et Johannes sai Jumalalt sõnumi. Sarnast fraasi kasutatakse ka Septuagintas prohvet Eelija kohta (1Ku 17:2; 21:28 (20:28, LXX)), kes oli Johannese prohvetlik võrdkuju. (Mt 11:14; 17:10–13.) Nii Matteuse, Markuse kui ka Luuka evangeeliumis öeldakse, et Johannes oli kõrbes, Matteus aga täpsustab, et tegemist oli Juuda kõrbega. See kõrb asub Juuda mägismaa viljatul, enamjaolt asustamata idanõlval (kõrgus umbes 1,2 km), mis laskub Jordani jõe ja Surnumere läänekalda poole. (Vt Mt 3:1 kommentaari.)
lasta end kahetsuse märgiks ristida. Vt Mr 1:4 kommentaari.
Jehoova. Siin tsiteeritud kirjakoha Jes 40:3 heebreakeelses algtekstis esineb Jumala nimi, mida tähistatakse nelja heebrea konsonandiga (translitereeritult JHVH). (Vt lisa C.) Luuka evangeeliumis seostatakse see ennustus Ristija Johannese tegevusega. Ta valmistas ette Jehoova tee ning pidi olema eelkäijaks Jeesusele, kes esindas oma isa ja tuli tema nimel. (Joh 5:43; 8:29.) Johannese evangeeliumis ütleb Ristija Johannes ise, et see ennustus käib tema kohta. (Joh 1:23.)
Tehke sirgeks teed tema ees! Vt Mt 3:3 kommentaari.
ristida. Vt Mt 3:11 kommentaari.
Te rästikute sugu. Vt Mt 3:7 kommentaari.
patukahetsuse vilja. Sõna-sõnalt „mõtteviisi parandamise vilja”. Siin on kreeka sõna karpós (vili) kasutatud piltlikus mõttes tegude ja muu kohta, mis tõendab, et inimene on muutnud oma mõtteviisi või hoiakut. (Mt 3:8; Ap 26:20; vt Mt 3:2, 3:11 kommentaari ja „Sõnaseletusi”, märksõna „Kahetsus, patukahetsus”.)
maksukogujad. Vt Mt 5:46 kommentaari.
sõdurid. Need olid ilmselt juudi rahvusest sõdurid, kes võisid olla mingis mõttes korravalvurid ning koguda tolli ja muid makse. Juudi sõdurid olid Jumal Jehoovaga lepingusuhetes. Kui nad tahtsid end patukahetsuse märgiks ristida lasta, tuli neil end muuta ja nad ei tohtinud enam teistelt raha välja pressida ega teha muid kuritegusid, mille poolest sõdurid tuntud olid. (Mt 3:8.)
esitage kellegi vastu valesüüdistust. Kreeka sõna sykophantéo, mille vasteks on „valesüüdistust esitama”, on tekstis Lu 19:8 tõlgitud väljenditega „välja pressima”, „valesüüdistuste abil välja pressima”. (Vt Lu 19:8 kommentaari.) See verb tähendab sõna-sõnalt „viigimarja näitamisega vahele võtma”. Verbi päritolu kohta on erinevaid selgitusi. Üks räägib sellest, et vanaaja Ateenas ei tohtinud viigimarju provintsist välja viia. Kui keegi teise peale kaebas ja süüdistas teda viigimarjade eksportimises, nimetati süüdistajat „viigimarjanäitajaks”. Selle sõnaga hakati tähistama väljapressijat või inimest, kes teisi kasu saamise eesmärgil alusetult süüdistas.
tasuga. Võib tõlkida ka „palgaga”. Tegemist on militaristliku terminiga, millega mõeldakse sõduri palka, toidu- või kuluraha. Algselt võidi selle tasu hulka arvata toit ja muu vajalik. Juudi sõdurid, kes Johannese juurde tulid, võisid olla mingis mõttes korravalvurid ning koguda eelkõige makse ja tolli. Johannes manitses neid, kuna sõdurid kuritarvitasid tihti oma võimu, et oma nappi sissetulekut suurendada. See termin esineb ka väljendis „omal kulul” tekstis 1Ko 9:7, kus Paulus räägib tasust, mida Kristuse sõduril on õigus saada.
ootas messiat. Ootuse põhjuseks võis olla inglite teadaanne Jeesuse sünni kohta ja see, et karjased seda sõnumit pärast edasi rääkisid. (Lu 2:8–11, 17, 18.) Hiljem templis rääkis naisprohvet Anna teistele väiksest Jeesusest. (Lu 2:36–38.) Ja astroloogide teade, et nad on tulnud sündinud juutide kuningale austust avaldama, tekitas ärevust Herodeses, peapreestrites, kirjatundjates ja kogu Jeruusalemmas. (Mt 2:1–4.)
ristin teid. Vt Mt 3:11 kommentaari.
sandaalirihmugi. Vt Mt 3:11 kommentaari.
ristib ... püha vaimu ja tulega. Vt Mt 3:11 kommentaari.
tuulamislabidas. Vt Mt 3:12 kommentaari.
aganad. Vt Mt 3:12 kommentaari.
kustutamatus tules. Vt Mt 3:12 kommentaari.
valitseja. Vt Mt 14:1 kommentaari.
Sel ajal, kui Jeesus palvetas. Luukas räägib oma evangeeliumis palvetamisest väga palju ja ainult tema mainib mitmeid Jeesuse palveid. Näiteks selles salmis lisab Luukas üksikasja, et Jeesus palvetas ristimise ajal. Mõned konkreetsed sõnad, mis ta selles palves lausus, pani hiljem kirja Paulus. (Heb 10:5–9.) Teised piiblikohad, kus Luukas ainsana mainib, et Jeesus palvetas, on järgmised: Lu 5:16; 6:12; 9:18, 28; 11:1; 23:46.
avanes taevas. Ilmselt andis Jumal Jeesusele võime mõista taevaseid asju. Muu hulgas võis see tähendada seda, et Jeesusele tuli meelde tema taevane elu. Seda on näha tema enda sõnadest pärast ristimist ja eriti palvest, mille ta esitas 33. aasta paasaõhtul. Sellest palvest ilmneb ka, et Jeesus mäletas auhiilgust, mis tal oli olnud isa juures taevas, ning ka seda, mida isa oli siis öelnud ja teinud. (Joh 6:46; 7:28, 29; 8:26, 28, 38; 14:2; 17:5.) Tõenäoliselt meenus see kõik Jeesusele siis, kui ta lasi end ristida ja kui teda püha vaimuga võiti.
taevas. Vt Mt 3:16 kommentaari.
tuvi kujul. Tuvisid võidi tuua ohvriks. (Mr 11:15; Joh 2:14–16.) Nad sümboliseerisid süütust ja puhtust. (Mt 10:16.) Tuvi, kelle Noa lendu lasi, tõi laeva naastes kaasa õlipuulehe, millest oli näha, et uputusvesi on maa pealt taandunud (1Mo 8:11) ning et käes on rahu- ja hingetõmbeaeg (1Mo 5:29). Seega võis Jehoova pöörata Jeesuse ristimise ajal tuvi kaudu tähelepanu Jeesuse messiarollile: olles puhas ja patuta Jumala poeg, pidi Jeesus ohverdama oma elu inimkonna eest ning panema nõnda aluse rahu- ja hingetõmbeajale, mis saabub tema kuningavalitsuse all. Jeesuse peale laskuv Jumala vaim ehk tegutsev jõud võis välja näha kui tuvi, kes tiibu lehvitades oksale maandub.
taevast kostis hääl. See on evangeeliumites esimene kolmest kohast, kus öeldakse, et Jehoova rääkis inimestega otse. (Vt Lu 9:35 ja Joh 12:28 kommentaari.)
Sina oled mu ... poeg. Vt Mr 1:11 kommentaari.
mul on sinust hea meel. Vt Mr 1:11 kommentaari.
oma tööd alustades. Võib tõlkida ka „oma tegevust alustades”. Sõna-sõnalt „alustades”. Luukas kasutab sama kreekakeelset väljendit tekstides Ap 1:21, 22 ja 10:37, 38, kui räägib Jeesuse maise teenistuse algusest. See teenistus hõlmas kuulutamist, õpetamist ja inimeste jüngriteks tegemist.
Teda peeti Joosepi pojaks. Joosep oli tegelikult Jeesuse kasuisa, kuna Jeesus sündis tänu pühale vaimule. Ent Naatsareti inimesed nägid, et Joosep ja Maarja kasvatasid Jeesuse üles, mistõttu nad järeldasid loogiliselt, et ta on Joosepi poeg. Seda tõendavad ka teised piiblikohad, näiteks Mt 13:55 ja Lu 4:22, kus Naatsareti elanikud ütlevad Jeesuse kohta „see puusepa poeg” ja „Joosepi poeg”. Kord, kui inimesed hakkasid Jeesuse üle nurisema, märkisid nad: „Eks see ole Jeesus, Joosepi poeg, kelle isa ja ema me tunneme?” (Joh 6:42.) Samuti ütles Filippus Naatanaelile: „Me oleme leidnud ... Jeesuse, Joosepi poja.” (Joh 1:45.) See, et Luukas nimetab selles salmis Jeesust Joosepi pojaks, kinnitab lihtsalt, et see oli tol ajal levinud arvamus.
peeti. Teine võimalik tähendus: „loeti seaduse järgi”. Sellise vaste on välja pakkunud mõned õpetlased, kuna kreekakeelne väljend kannab endas ka seda mõtet. Selles salmis tähendaks see tõlkevaste, et Jeesust loeti tollal olemas olevate suguvõsanimekirjade järgi Joosepi pojaks. Kuid enamik õpetlasi pooldab sama vastet, mis on „Uue maailma tõlke” põhitekstis.
Joosep oli Heeli poeg. Tekstis Mt 1:16 öeldakse: „Jaakobile sündis Joosep, Maarja mees.” Luukas ütleb, et Joosep oli Heeli poeg, mis tähendab ilmselt, et ta oli Heeli väimees. (Vt Lu 3:27 kommentaari, kus selgitatakse samalaadset juhtumit.) Juutidel oli tavaks näidata vanaisa ja tütrepoja vahelist põlvnemist meeste kaudu. See on võib-olla põhjus, miks Luukas jättis tütre nime välja ja pani pojana kirja tütre abikaasa nime. (Vt Mt 1:1 ja 1:16 kommentaari.)
Serubbaabel oli Sealtieli poeg. Serubbaabelit nimetatakse mitmel pool Sealtieli pojaks. (Esr 3:2, 8; 5:2; Neh 12:1; Hag 1:1, 12, 14; 2:2, 23; Mt 1:12.) Ühes kohas nimetatakse teda aga Sealtieli venna Pedaja pojaks. (1Aj 3:17–19.) Ilmselt oli Pedaja Serubbaabeli pärisisa, seaduse silmis oli tema isa aga Sealtiel. Pedaja võis surra, kui Serubbaabel oli veel väike, ja sel juhul võis Pedaja vanim vend Sealtiel kasvatada Serubbaabeli üles kui enda poja. Või suri Sealtiel lastetuna ning Pedaja sõlmis tema naisega leviraatabielu ja neile sündinud poega loeti Sealtieli seaduslikuks pärijaks.
Sealtiel oli Neeri poeg. Tekstide 1Aj 3:17 ja Mt 1:12 järgi oli Sealtiel Jekonja, mitte Neeri poeg. Võib-olla abiellus Sealtiel Neeri tütrega ning temast sai Neeri väimees ja seega võis teda nimetada Neeri pojaks. Heebrea suguvõsaloeteludes oli tavaline nimetada väimeest pojaks. Ilmselt seetõttu nimetas Luukas ka Joosepit Maarja isa Heeli pojaks. (Vt Lu 3:23 kommentaari.)
Jeesuse. Võib tõlkida ka „Jošua”, „Ješua”. Mõnes vanas käsikirjas on siin nimi Joses. (Vt Mt 1:21 kommentaari.)
Naatani. Taaveti ja Batseba poeg, kellest Maarja põlvnes. (2Sa 5:13, 14; 1Aj 3:5.) Piibli kreekakeelses osas mainitakse Naatanit ainult siin. Luuka kirja pandud Jeesuse sugupuu erineb Matteuse omast, kuid erinevusi nimedes võib selgitada sellega, et Luukas pani kirja Jeesuse põlvnemise Taavetist tema poja Naatani kaudu, aga Matteus tema poja Saalomoni kaudu. (Mt 1:6, 7.) Luukas loetleb nähtavasti Maarja esivanemaid, tõendades nõnda, et Jeesus on Taaveti lihane järeltulija. Matteus seevastu näitab, et Jeesusel on seaduslik õigus Taaveti troonile, kuna tema kasuisa Joosep, tema seaduslik isa, põlvnes Saalomonist. Nii Matteus kui ka Luukas näitavad, et Joosep oli Jeesuse kasuisa. (Vt Mt 1:1, 1:16 ja Lu 3:23 kommentaari.)
Salmoni. Osa käsikirjade järgi on siin nimi Sala, teistes Salmon. Salmon abiellus Jeerikost pärit Raahabiga ja neile sündis Boas. (Ru 4:20–22; Mt 1:4, 5.) Tekstis 1Aj 2:11 on kasutatud selle nime teist heebrea kuju. Selles salmis öeldakse: „Salmale sündis Boas.”
Arni. See on tekstis Mt 1:3, 4 esineva nime Raam (kr Arám) üks kuju. Tekstis 1Aj 2:9 öeldakse, et Raam on üks Hesroni poegadest, ja tekstis Ru 4:19 öeldakse: „Hesronile sündis Raam.” Mõnes käsikirjas on ka selles Luuka salmis nimi Raam, ent nimel Arni on tugev käsikirjaline alus.
Kenani poeg. Mõnes varases käsikirjas ei ole selles salmis väljendit „Kenani poeg”. See on kooskõlas masoreetse tekstiga, kus salmides 1Mo 10:24; 11:12, 13 ja 1Aj 1:18 öeldakse, et Selah oli Arpaksadi poeg. Kuid nimi Kenan esineb neis suguvõsaloeteludes Septuaginta käsikirjades, näiteks Codex Alexandrinus’es (5. saj m.a.j). Paljud Luuka evangeeliumi käsikirjad toetavad mõtet, et põhitekstis peaks olema fraas „Kenani poeg”. Ja nii on see ka enamikes piiblitõlgetes.
Aadama poeg. Luukas talletas Jeesuse põlvnemise kuni Aadama, inimkonna esiisani. See on eriti sobiv, kuna Luukas pani kirja hea sõnumi kõigile inimestele, nii juutidele kui ka mittejuutidele. Teisalt, Matteus kirjutas oma evangeeliumi ilmselt eelkõige juutidele ja seepärast talletas Jeesuse põlvnemise kuni Aabrahamini. See, et Luukas kirjutas oma evangeeliumi kõigile inimestele, ilmneb ka selles, et ta jutustab, kuidas Kristuse sõnum ja teod puudutasid väga erinevaid inimesi: näiteks pidalitõbist samaarlast, maksukogujate ülemat ja isegi süüdimõistetud kurjategijat, kes postil suremas oli. (Lu 17:11–19; 19:2–10; 23:39–43.)
Aadam oli Jumala poeg. See tõdemus on kooskõlas 1. Moosese raamatu loomislooga, kus öeldakse, et inimene on Jumala loomistöö ja loodud tema sarnaseks. (1Mo 1:26, 27; 2:7.) See heidab valgust ka teistele piiblitekstidele, näiteks salmidele Ro 5:12; 8:20, 21 ja 1Ko 15:22, 45.