JOHANNESE EVANGEELIUM
10. peatüki kommentaarid
tunnevad tema häält. Lammastel on erakordne võime eristada oma karjase häält teiste karjaste või võõraste häälest. Jeesuse sõnadest ilmneb, et karjastel oli tavaks panna lammastele nimed (Joh 10:3, 27), ja seda tehti isegi siis, kui kari oli suur. Seega olid lambad harjunud juba tallest peale oma karjase häälega, kui see neid nimepidi kutsus ja juhendas. Iga karjane kutsus oma lambaid ainult talle omasel viisil. Karjane õpetas lambaid reageerima erinevatele häälkäsklustele, et kaitsta neid ohu eest ning juhtida neid karjamaale ja vee juurde. Niisiis tunnevad lambad oma karjase eriomast häält mitte ainult selles mõttes, et nad suudavad seda teistest häältest eristada, vaid ka selles mõttes, et nad tunnetavad, et karjane hoolitseb nende eest ja kaitseb neid.
ei järgne. Sõna-sõnalt „ei järgne mitte”. Kreeka keeles on siin väite rõhutamiseks kasutatud kaht eitussõna. Siin tähistab sõna võõras kedagi, keda lambad ei tunne.
mõistu. Johannes on ainus evangeeliumikirjutaja, kes kasutab kreeka sõna paroimía. (Joh 10:6; 16:25, 29.) Teised evangeeliumikirjutajad kasutavad sõna parabolé (näide, mõistujutt), mida aga Johannes ei kasuta kordagi. (Vt Mt 13:3 kommentaari.) Mõlemad sõnad on sarnase tähendusega. Peetrus kasutas sõna paroimía, kui rääkis kõnekäänust „koer pöördub tagasi oma okse juurde ja pestud emis läheb porisse püherdama”. (2Pe 2:22.) Ja see sõna on Septuagintas Õpetussõnade raamatu pealkirjaks.
hea. Võib tõlkida ka „suurepärane”. Kreeka sõna kalós käib millegi kohta, mis on väga hea, suurepärane, ilus. See sõna esineb näiteks väljendites „hea vili”, „hea maa” ja „ilusad pärlid”. (Mt 3:10; 13:8, 45.) Selles salmis mõeldakse seda, et Jeesus on võrratult hea karjane.
elu. Võib tõlkida ka „hinge”. Kreeka sõna psyché traditsiooniline vaste on „hing”, kuid selle tähendus selgub kontekstist. Siin tähendab see Jeesuse elu, mille ta hea karjasena andis oma lammaste eest. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Hing”.)
Palgatööline. Lambakari oli väga väärtuslik. Seetõttu hoolitses nende kaitsetute loomade eest sageli omanik ise, tema lapsed või mõni sugulane. (1Mo 29:9; 30:31; 1Sa 16:11.) Omanik võis ka palgata kellegi lammaste eest hoolitsema. Palgatööline mõtles rohkem aga oma tasule kui sellele, mis on hea tema tööandjale või lammastele. (Vrd Ii 7:1, 2.) Pühakirjas räägitakse karjasetööst ka piltlikus tähenduses. Jumalateenijaid võrreldakse lammastega, kes vajavad kaitset ja hoolt. (1Mo 48:15.) Karjased, kes koguduse eest hoolt kannavad, peavad vältima palgatöölise hoiakut. (Joh 10:13.) Neil tuleb olla hoolivad karjased, nagu on Jehoova. (L 23:1–6; 80:1; Jer 31:10; Hes 34:11–16.) Samuti püüavad nad hea karjase Jeesuse sarnaselt ilmutada ennastohverdavat armastust. (Joh 10:11, 14; Ap 20:28, 29; 1Pe 5:2–4.)
elu. Võib tõlkida ka „hinge”. (Vt Joh 10:11 kommentaari.)
siia tooma. Võib tõlkida ka „siia juhtima”. Siin esinev kreeka verb ágo võib olenevalt kontekstist tähendada „(sisse) tooma” või „juhtima”. Üks kreeka käsikiri, mis on pärit umbes aastast 200, kasutab samatüvelist kreeka sõna (synágo), mille tõlkevaste on sageli „koguma”. Jeesus kui hea karjane kogub kokku oma lambad, juhatab, kaitseb ja toidab neid. Ta teeb seda nii nendega, kes on „sellest tarast” (tekstis Lu 12:32 nimetatakse neid „väikseks karjaks”), kui ka „teiste lammastega”. Neist saab üks kari, keda juhib üks karjane. See võrdlus rõhutab ühtsust, mis Jeesuse järelkäijate seas pidi olema.
võtavad kuulda. Kreeka sõna, mis on siin tõlgitud vastega „kuulda võtma”, tähendab „tähele panema; aru saama; kuuletuma”.
elu. Võib tõlkida ka „hinge”. Kreeka sõna psyché traditsiooniline vaste on „hing”, kuid selle tähendus selgub kontekstist. Siin tähendab see Jeesuse elu, mille ta andis inimeste eest ohvriks. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Hing”.)
templipühitsemispüha. Selle püha heebreapärane nimetus on hanuka (hanukká), mis tähendab „sissepühitsemine; pühendamine”. Seda peeti kaheksa päeva alates 25. kislevist ehk enne talvist pööripäeva (vt selle salmi kommentaari talv ja lisa B15). Selle pühaga mälestati Jeruusalemma templi taaspühitsemist aastal 165 e.m.a. Süüria kuningas Antiochos IV Epiphanes oli rüvetanud Jehoova templi, näidates nii oma põlgust juutide Jumala vastu. Näiteks ehitas ta suure altari peale, kus varem iga päev põletusohvreid toodi, oma altari. Et Jehoova tempel täielikult rüvetada, ohverdas Antiochos 25. kislevil aastal 168 e.m.a sellel altaril sea ning lasi selle keeduleent üle kogu templi piserdada. Ta põletas templiväravad, lammutas preestrite kambrid ja viis ära kuldaltari, vaateleibade laua ja kuldse lambijala. Seejärel pühitses ta Jehoova templi paganlikule Olümpose jumalale Zeusile. Kahe aasta pärast vallutas Juudas Makabeus linna ja templi tagasi. Kui tempel oli puhastatud, pühitseti see taas sisse. See toimus 25. kislevil aastal 165 e.m.a, täpselt kolm aastat pärast seda, kui Antiochos oli altaril Zeusile oma jäleda ohvri toonud. Jehoovale hakati taas igapäevaseid põletusohvreid tooma. Pühakirjas pole otseselt öeldud, et Jehoova oleks andnud Juudas Makabeusele võidu ja käskinud tal tempel taastada. Kuid Jehoova on kasutanud võõramaalasi, näiteks pärslast Kyrost, et viia täide oma teenimisega seotud eesmärke. (Jes 45:1.) Seepärast on mõistlik järeldada, et Jehoova võis kasutada üht meest oma äravalitud rahva hulgast, et täituks tema tahe. Nagu pühakiri näitab, siis selleks et messiat, tema teenistust ja ohvrit puudutavad ennustused võiksid täituda, pidi tempel olemas olema ja tegutsema. Samuti pidid leviidid tooma ohvreid kuni ajani, mil messias toob suurema ohvri ehk annab oma elu inimkonna eest. (Tn 9:27; Joh 2:17; Heb 9:11–14.) Kristuse järelkäijatel ei kästud pidada templipühitsemispüha. (Kol 2:16, 17.) Ent pole kirjas ka seda, et Jeesus või tema jüngrid oleksid selle püha pidamise hukka mõistnud.
talv. Tegemist oli 32. aasta talvega. Templipühitsemispüha peeti üheksandal kuul ehk kislevikuul (november-detsember). 32. aastal jäi selle püha esimene päev (25. kislev) detsembri keskpaika. (Vt lisa B15.) Juudid teadsid, et see püha toimus talvel. Seega mainis Johannes talve ilmselt selleks, et rõhutada, et ilm oli külm. See selgitab, miks Jeesus valis õpetamiseks Saalomoni sammaskäigu (Joh 10:23), mis pakkus varju tugevate talviste idatuulte eest. (Vt lisa B11.)
meid ... hoiad. Võib tõlkida ka „meie hinge ... hoiad”. Kreeka sõna psyché traditsiooniline vaste on „hing”, kuid selle tähendus selgub kontekstist. Mõnikord võib see tähendada lihtsalt isikulist asesõna, nagu ka näiteks tekstides Mt 12:18, 26:38 ja Heb 10:38. (Vt „Sõnaseletusi”, märksõna „Hing”.)
Need, kelle Isa on mulle andnud, on enam väärt kui kõik muu. See fraas kõlab mõnes käsikirjas ja tõlkes veidi teisiti: „Minu Isa, kes on suurim kõigest, on nad mulle andnud.” (P 1997.) Paljud õpetlased aga toetavad põhitekstis olevat varianti.
üks. Võib tõlkida ka „ühtsed”. Jeesuse sõnad näitavad, et tema ja ta Isa üheskoos kaitsevad lambasarnaseid inimesi ja juhivad nad igavesse ellu. Nad teevad koostööd ja on mõlemad lammaste pärast mures ega luba kellelgi neid endi käest ära kiskuda. (Joh 10:27–29; vrd Hes 34:23, 24.) Johannese evangeeliumis mainitakse tihti seda, et Isa ja Poeg on ühtsed ja tegutsevad sama eesmärgi nimel. Kreeka sõna, mis on siin tõlgitud vastega „üks”, ei ole meessoost, mis näitaks, et tegemist on isikuga, vaid kesksoost, mis osutab millelegi elutule. See kinnitab mõtet, et Jeesus ja tema Isa ei ole üks ja sama isik, vaid nad tegutsevad üheskoos. (Joh 5:19; 14:9, 23.) Seda, et Jeesus ja Jumal ei ole võrdsed, võib näha ka sellest, kui võrrelda selle salmi sõnu Jeesuse palvega 17. peatükis. (Joh 10:25–29; 17:2, 9–11.) Näiteks palvetab ta, et nii nagu tema ja ta Isa on üks, võiksid ka tema jüngrid olla üks. (Joh 17:11.) Niisiis mõeldakse nii 10. peatükis kui ka 17. peatükis ühtsust ja koostööd. (Vt Joh 17:11 ja 17:21 kommentaari.)
teie seaduses. Siin ei mõelda ainult Moosese seadust, vaid kogu piibli heebreakeelset osa. Järgnev tsitaat on võetud tekstist L 82:6. Ka tekstides Joh 12:34 ja 15:25 mõeldakse seaduse all piibli heebreakeelset osa.
jumalad. Võib tõlkida ka „jumalasarnased”. Jeesus tsiteerib siin teksti L 82:6, kus heebrea sõna elohím (jumalad) on kasutatud Iisraeli kohtumõistjate kohta. Nad olid jumalad selles mõttes, et nad olid Jumala esindajad ja eesträäkijad. Samas mõttes oli ka Mooses Aaronile ja vaaraole jumalaks. (2Mo 4:16, allm; 7:1, allm.)
Isa kuulub ühte minuga ja mina Isaga. Sõna-sõnalt „Isa on minus ja mina olen Isas”. Selles salmis esineb kreeka eessõna en, mis siin näitab lähedast suhet. Sellisel moel kasutas seda eessõna lisaks Johannesele ka Paulus. (Ga 1:22; 3:28; Ef 2:13, 15; 6:1; vt ka P 1997.) Tekstides 1Jo 3:24 ja 4:13, 15 on seda kasutatud kristlase ja Jumala vahelise suhte kirjeldamiseks. Seda, et eessõnaga en võidakse väljendada ühtekuuluvust, kinnitab ka tekst Joh 17:20–23, kus see sõna esineb viis korda.