APOSTLITE TEOD
11. peatüki kommentaarid
Antiookiasse. See linn asus Süürias Orontese jõe ääres, umbes 32 km Vahemere sadamalinnast Seleukeiast ülesvoolu. 1. sajandiks oli sellest saanud Rooma impeeriumi suuruselt ja jõukuselt kolmas linn Rooma ja Aleksandria järel. Juba ammusest ajast oli seal elanud arvukas juutide kogukond ning sealsete juutide ja mittejuutide vahel polnud kuigi suurt hõõrumist. Paistab, et Süüria Antiookia õhustik oli soodus millekski uueks: nimelt jutlustasid sealsed jüngrid peale juutide ka ümberlõikamata mittejuutidele. (Vt selle salmi kommentaari kreeka keelt kõnelevate inimestega.) Süüria Antiookiat ei tohiks segi ajada Pisiidia Antiookiaga, mis asus Väike-Aasias. (Vt Ap 6:5 ja 13:14 kommentaari ning lisa B13.)
kreeka keelt kõnelevate inimestega. Sõna-sõnalt „hellenistidega”. Vastava kreeka sõna hellenistés tähendus sõltub kontekstist. Tekstis Ap 6:1 mõeldakse sellega tõenäoliselt kreeka keelt kõnelevaid juute. (Vt Ap 6:1 kommentaari.) Seetõttu on osa õpetlasi järeldanud, et Süüria Antiookias rääkisid jüngrid head sõnumit ümberlõigatud juutidele ja proselüütidele, kes kõnelesid kreeka keelt. Paistab aga, et siin on juttu uutest tuultest. Nagu mainitakse eelmises salmis, olid jüngrid varem kuulutanud Antiookias üksnes juutidele. Ent näib, et hea sõnum hakkas nüüd levima ka sealsete mittejuutide hulgas. Kui Barnabas saadeti Antiookiasse, siis ilmselt just selleks, et ta innustaks vastseid kreeka keelt kõnelevaid jüngreid Isandale ustavaks jääma. (Ap 11:22, 23.) Mõnes vanas käsikirjas on sõna hellenistés asemel héllenas („kreeklased”; vt Ap 16:3). Seepärast on osas piiblitõlgetes see tõlgitud vastetega „kreeklased” ja „mittejuudid”. Neist vastetest jääb mulje, et tegu polnud juudiusulistega. Tegelikult aga võidakse siin mõelda nii kreeka keelt kõnelevaid juute kui ka mittejuute ning seepärast on siin salmis kasutatud tõlkevastet „kreeka keelt kõnelevad inimesed”. Need inimesed võisid olla paljudest rahvustest, kuid nad oskasid kreeka keelt ja võib-olla järgisid ka kreeklaste kombeid.
Jehoova käsi. Piibli heebreakeelses osas esineb tihti fraas, mis koosneb heebrea vastest sõnale „käsi” ja tetragrammist. (Nt 2Mo 9:3; 4Mo 11:23; Koh 2:15; Ru 1:13; 1Sa 5:6, 9; 7:13; 12:15; 1Ku 18:46; Esr 7:6; Ii 12:9; Jes 19:16; 40:2; Hes 1:3.) Sõna „käsi” esineb piiblis sageli piltlikus tähenduses ning sellega mõeldakse väge või jõudu. Kuna käsi rakendab käsivarre rammu, võidakse sellega mõelda ka rakendatavat jõudu. Peale kõnesoleva salmi esineb kreeka väljend, mille vasteks on „Jehoova käsi”, tekstides Lu 1:66 ja Ap 13:11. (Vt Lu 1:6 ja 1:66 kommentaare ning lisa C3 sissejuhatust; Ap 11:21.)
hakati Jumala juhtimisel nimetama. Enamik piiblitõlkeid ütleb lihtsalt „hakati nimetama” või „hüüti”. Ent kreeka keeles pole siin kasutatud sõna, mida tavaliselt tõlgitakse vastetega „nimetama” või „hüüdma”. (Mt 1:16; 2:23; Mr 11:17; Lu 1:32, 60; Ap 1:12, 19.) Siin esineb verb chrematízo ning kõigis üheksas kohas, kus see leidub, on kasutatud seda seoses millegagi, mis lähtub Jumalalt. (Mt 2:12, 22; Lu 2:26; Ap 10:22; 11:26; Ro 7:3; Heb 8:5; 11:7; 12:25.) Näiteks tekstis Ap 10:22 esineb see koos fraasiga „püha ingli kaudu” ning tekstides Mt 2:12 ja 22 on seda kasutatud seoses Jumala antud unenägudega. Tekstis Ro 11:4 esineb nimisõna chrematismós, millele sõnastikud ja piiblitõlked annavad selliseid vasteid nagu „Jumala vastus” ja „Jumala kostus”. On võimalik, et Jehoova käskis Saulusel ja Barnabasel võtta kasutusele nimetuse „kristlased”. On ka väidetud, et see oli põlastav nimetus, mille lasid käibele Antiookia mittejuudid. Viimane pole ilmselt tõsi, sest verb chrematízo näitab selgelt, et mängus oli Jumala käsi. Pole usutav, et juudidki oleksid hakanud Jeesuse jüngreid kristlasteks ehk heebreapäraselt messianistideks nimetama. Juudid ei pidanud Jeesust messiaks ehk kristuseks, seega poleks nad isegi vihjamisi möönnud, et Jeesus on Jumala võitu.
kristlasteks. Kr christianós (kristuse järelkäija). See tuleb sõnast christós (kristus, võitu) ning esineb piiblis vaid kolm korda. (Ap 11:26; 26:28; 1Pe 4:16.) Kristlased on need, kes järgivad Kristuse kui Jehoova võitu eeskuju ja õpetusi. (Lu 2:26; 4:18.) Nimetus „kristlased” võeti Jumala juhtimisel kasutusele juba 44. aasta kandis, kui toimus kõnesoleva salmi tegevus. Paistab, et see nimetus läks laialt käibele, sest kui Paulus oli 58. aasta paiku kuningas Herodes Agrippa II ees, oli too kursis, kes kristlased on. (Ap 26:28.) Ajaloolase Tacituse tekstidest on näha, et 64. aasta paiku oli nimetus „kristlane” Roomas käibel. Millalgi aastail 62–64 kirjutas Peetrus oma esimese kirja kristlastele, kes asusid hajali kogu Rooma impeeriumis, ning selleks ajaks oli nimetus „kristlane” laialt tuntud. (1Pe 1:1, 2; 4:16.) See Jumala juhtimisel saadud nimetus eristas Jeesuse järelkäijaid kõigist teistest ning neid ei peetud enam judaismi sektiks.
suur näljahäda. See näljahäda tabas Juudamaad 46. aasta paiku. Selle ajaloolisust kinnitab ka Josephus Flavius, kes samamoodi räägib sellest kui suurest näljahädast Rooma keisri Claudiuse ajal. Näljahädad tabasid eriti valusalt vaeseid, kel polnud kõrvale pandud ei raha ega toitu. Seetõttu saatsid Antiookia kristlased Juudamaa vaestele usukaaslastele rahalise annetuse.
Claudiuse ajal. Claudius oli Rooma keiser aastail 41–54. Valitsusaja alguses oli ta juutide suhtes heatahtlik, kuid hiljem läksid suhted käärima ning ta käskis kõigil juutidel Roomast lahkuda. (Ap 18:2.) Väidetavalt mürgitas Claudiuse ta neljas naine seentega. Claudiuse järel sai keisriks Nero.
abi. See on teadaolevalt esimene juhtum, kus kristlased saatsid mujal elavatele usukaaslastele rahalist abi. Siin kasutatud kreeka sõna diakonía, mida on sageli tõlgitud vastega „teenistus”, esineb ka tekstides Ap 12:25 ja 2Ko 8:4. See, kuidas sõna diakonía on piiblis kasutatud, näitab, et kristlikul teenistusel on kaks tahku: lepitusteenistus ehk kuulutus- ja õpetustöö (2Ko 5:18–20; 1Ti 2:3–6) ning usukaaslaste aitamine, millest räägitakse kõnesolevas salmis. Paulus kirjutas: „On erinevaid teenistusülesandeid [sõna diakonía mitmusevorm], ent on üks ja sama Isand.” (1Ko 12:4–6, 11.) Ta näitas, et kristliku teenistuse erinevad tahud kuuluvad kõik jumalateenimise juurde. (Ro 12:1, 6–8.)
kogudusevanematele. Sõna-sõnalt „vanematele meestele”. Piiblis tähendab kreeka sõna presbýteros eelkõige meest, kes on ühiskonnas või koguduses vastutusrikkal positsioonil. See sõna võib viidata vanusele, kuid mitte tingimata. (Vt Mt 16:21 kommentaari.) Iisraeli rahva vanemad kandsid ühisvastutust nii tsiviil- (5Mo 25:7–9; Jos 20:4; Ru 4:1–12) kui ka riigiasjade korraldamisel (Koh 21:16; 1Sa 4:3; 8:4; 1Ku 20:7). Selles salmis kasutatakse sõna presbýteros esimest korda seoses kristliku kogudusega. Nagu Iisraeli vanemad andsid juhatust Iisraeli rahvale, nii annavad vaimse Iisraeli vanemad juhatust kogudusele. Kõnesoleval juhul olid kogudusevanemad need, kes võtsid annetuse vastu ja korraldasid selle jaotamist Juudamaa kogudustele.