Kas maailm, kus pole autosid, on reaalne?
KAS sa suudad kujutada ette maailma, kus pole autosid? Või ehk oskaksid nimetada mõnda leiutist, mis on viimase aastasaja jooksul niivõrd kardinaalselt muutnud inimeste eluviisi ja käitumist, kui seda on teinud autod? Kui poleks autosid, ei oleks motelle, ei sissesõidutoitlustuspunkte ega -kinosid. Mis veelgi tähtsam: kuidas sa saaksid minna tööle või kooli, kui poleks busse, taksosid, sõidu- või veoautosid? Kuidas saaksid põllumehed ja töösturid oma toodangut turustada?
„Iga kuues Ühendriikide äriettevõte on seotud autode tootmise, turustamise, hooldamise või kasutamisega,” märgib teatmeteos The New Encyclopædia Britannica, lisades: „Autofirmade käive ja tulud moodustavad rohkem kui ühe viiendiku selle maa hulgikaubandusest ning enam kui ühe neljandiku jaekaubandusest. Teistes maades on need suhtarvud mõneti väiksemad, kuid Jaapan ja Lääne-Euroopa maad on Ühendriikidele kiiresti järele jõudmas.”
Siiski mõned ütlevad, et oleks parem elada maailmas, kus pole autosid. Nad ütlevad seda peamiselt kahel põhjusel.
Ülemaailmne ummikseis
Kui sa oled kunagi parkimiskohta otsides lõpmata kaua mööda tänavaid tiirutanud, tead isegi, et kuigi autode kasutamisel on omad eelised, kaovad need rahvarohkes kohas, kus autosid on liiga palju. Või kui sa oled kunagi sattunud kohutavasse liiklusummikusse, siis tead, kui masendav on istuda lõksus sõidukis, mis on mõeldud liikumiseks, kuid on sunnitud paigal seisma.
Aastal 1950 oli ainsana Ameerika Ühendriikides 1 auto iga 4 inimese kohta. Aastaks 1974 saavutasid selle suhte Belgia, Holland, Itaalia, Prantsusmaa, Rootsi ja Suurbritannia. Kuid selleks ajaks oli Ühendriikide suhtarv kasvanud peaaegu 1 autoni iga 2 inimese kohta. Nüüd on ka Luksemburgis ja Saksamaal ligikaudu 1 mootorsõiduk iga 2 elaniku kohta. Belgia, Holland, Itaalia, Prantsusmaa ja Suurbritannia ei jää kuigi palju maha.
Enamik suurlinnasid — ükskõik kus maailma paigas need ka ei asuks — on moondumas hiiglaslikeks parkimisplatsideks. Näiteks oli India iseseisvumise aegu 1947. aastal selle pealinnas Delhis 11000 sõidu- ja veoautot. Aastaks 1993 oli neid üle 2200000! Tõepoolest astronoomiline kasv, kuid ajakirja Time sõnul „on sajandi lõpuks oodata selle arvu kahekordistumist”.
Kuigi Ida-Euroopas on autode ja elanike suhe neli korda väiksem kui Lääne-Euroopas, on seal umbes 400 miljonit potentsiaalset ostjat. Mõne eelseisva aasta jooksul muutub olukord ka Hiinas, mis siiani on tuntud oma 400 miljoni jalgratta poolest. Nagu 1994. aastal teatati, „on valitsusel kavas kiiresti suurendada autode tootmist”, nii et sajandi lõpuks peaks toodetama praeguse 1,3 miljoni sõiduauto asemel 3 miljonit sõidukit aastas.
Saastatus annab endast ähvardavalt märku
„Suurbritannias pole enam puhast õhku,” öeldi ajalehe The Daily Telegraph 1994. aasta 28. oktoobri numbris. See ütlus on ehk liialdus, kuid ikkagi piisavalt tõene, et anda põhjust muretsemiseks. East Anglia ülikooli professor Stuart Penkett hoiatas: „Autod muudavad kogu meie loodusliku atmosfääri keemilist koostist.”
Raamatus „5000 päeva meie planeedi päästmiseks” (5000 Days to Save the Planet) öeldakse, et saastava vingugaasi suure kontsentratsiooni tõttu „saab keha liiga vähe hapnikku, nõrgeneb taju ja mõtlemisvõime, aeglustuvad refleksid ning tekib unisus”. Ning Ülemaailmne Tervishoiuorganisatsioon ütleb: „Umbes pooled kõigist Euroopa ja Põhja-Ameerika linnaelanikest on sunnitud sisse hingama lubamatult suurel määral vingugaasi.”
Arvatakse, et autode heitgaasid põhjustavad mõnedes paikkondades igal aastal paljude inimeste surma ning lisaks tekitavad keskkonnale miljardite dollarite ulatuses kahju. Ühes 1995. aasta juulikuu televisiooni uudistesaates mainiti, et igal aastal sureb autode põhjustatud õhusaastatuse tagajärjel umbes 11000 britlast.
Aastal 1995 toimus Berliinis ÜRO kliimakonverents. 116 riigi esindajad olid ühel meelel selles, et midagi tuleb ette võtta. Kuid konkreetsete eesmärkide püstitamine ja kindlate eeskirjade kehtestamine ning üksikasjalike programmide väljatöötamine lükati paljude pettumuseks edasi.
Selle valguses, mida raamatus „5000 päeva meie planeedi päästmiseks” 1990. aastal öeldi, võiski ehk taolist paigaltammumist ette näha. Seal kirjutatakse: „Tänapäeva tööstusühiskonna poliitiliste ja majanduslike jõudude iseloom tingib selle, et keskkonna hävitamisega võitlemiseks mõeldud vahendid on vastuvõetavad ainult siis, kui need ei sega majandustegevust.”
Seetõttu hoiatas ajakiri Time hiljuti, et „süsinikdioksiidi ja teiste kasvuhoonegaaside kogunemine atmosfääri võib endaga kaasa tuua Maa kliima järkjärgulise soojenemise. Selle tagajärjeks võivad paljude teadlaste sõnul olla põuad, mandrijää sulamine, merepinnatõus, rannikualade üleujutused, järjest raevukamad tormid ja muud kliimakatastroofid”.
Kuna saastatuse probleem on nii tõsine, on vaja midagi ette võtta. Kuid mida?