Vastuvõetavate lahenduste otsingul

MOOTORSÕIDUKID ei ole ainsad saasteallikad. Ka eramajapidamised, tööstusettevõtted ja elektrijõujaamad on selles süüdi. Kuid mootorsõidukid etendavad globaalses saastamises siiski märkimisväärset osa.

Tegelikult söandatakse raamatus „5000 päeva meie planeedi päästmiseks” öelda: „Kui kõik need kulud kokku arvataks — iseäranis see, kui palju kahju teeb süsihappegaasi emissioon meie kliimale —, siis ilmselt ei valmistataks enam ühtegi autot.” Siiski mööndakse seal: „Kuid sellist võimalust pole valmis kaaluma ei autotöösturid, teedeehitajad, valitsusametnikud ning muidugi mitte ka üldsus, kelle elus mängivad isiklikud autod üha suuremat rolli.”

Kas ei peaks tehnoloogia, mille abil inimene sai Kuule lennata, võimaldama valmistada niinimetatud puhast autot? Kuna seda on lihtsam öelda kui teha, otsitakse teisi vastuvõetavaid lahendusi senikaua, kuni takistusi niinimetatud puhta auto väljatöötamiseks pole veel kõrvaldatud.

Vähem saasteaineid keskkonda

Ameerika Ühendriikides anti 1960-ndatel aastatel välja seadus, millega nõuti mootorsõidukitele selliste seadmete paigaldamist, mis piiraksid saasteainete õhkupaiskumist. Sellest ajast peale on teised riigid ja valitsused teinud sedasama.

Kahjulike saasteainete filtreerimiseks kasutatakse nüüd laialdaselt katalüsaatoreid, mis nõuavad mootoris pliivaba bensiini kasutamist. Aastatel 1976 kuni 1980, pärast seda, kui suur hulk mootorsõidukite omanikke oli hakanud kasutama pliivaba bensiini, langes pliisisaldus ameeriklaste veres ühe kolmandiku võrra. See oli hea tulemus, sest plii üleküllus võib mõjutada närvisüsteemi ning pärssida õppimisvõimet. Kuigi keskkonna pliitase on langenud paljudes maailma arenenud riikides, ei saa seda kahjuks öelda vähemarenenud maade kohta.

Katalüsaatorite kasulikkus valmistab küll heameelt, kuid nende kasutamisega on ikka veel seotud vaidlusküsimusi. Kuna plii ärajätmisega kaotati mootori võimsuses, muudeti bensiini süsivesinike sisaldust. Selle tagajärjel on hakanud rohkem eralduma teisi kantserogeenseid ühendeid, nagu benseen ja tolueen, mille emissioonitaset katalüsaatorid ei madalda.

Lisaks on katalüsaatorites vaja kasutada plaatina. Inglismaa Riikliku Kolledži professori Iain Thorntoni sõnul leidub selle kõrvalmõjuna teeäärses tolmus nüüd rohkem plaatina. Ta hoiatas võimaluse eest, et „lahustuvad plaatinaühendid võivad toiduahelasse sattuda”.

Raamatus „5000 päeva meie planeedi päästmiseks” tõdetakse realistlikult, et vaatamata edusammudele, mida on tehtud tänu „katalüsaatoritele Põhja-Ameerikas, Jaapanis, Lõuna-Koreas ja mitmetes Euroopa maades, pole ülemaailmse autode arvu plahvatusliku kasvu tõttu õhu kvaliteedile sellest mingit kasu”.

Vähendame kiirust

Veel üks meetod auto heitgaaside õhkupaiskumise vähendamiseks on sõita aeglasemalt. Kuid Ameerika Ühendriikides on mõned osariigid hiljuti piirkiirust hoopis tõstnud. Saksamaal on piirangute kehtestamine ebapopulaarne. Nagu suur hulk autojuhte, on selle vastu loomulikult ka autotöösturid, kelle edu pandiks on oskus ehitada võimsaid mootoreid, mis võimaldavad vaevata sõita üle 150-kilomeetrise tunnikiirusega. Siiski tundub nüüd, et üha enam sakslasi on valmis nõustuma kiirusepiirangutega mitte üksnes keskkonnakaitse, vaid ka ohutuse pärast.

Mõnel maal peavad juhid siis, kui saastatus ületab lubatud taseme, kiirust vähendama või sõitmise hoopiski lõpetama. Ühest 1995. aastal läbiviidud küsitlusest ilmnes, et 80 protsenti sakslastest nõustuks kiirusepiirangute kehtestamisega juhul, kui osoonitase tõuseb väga kõrgele. Mitmed linnad üle kogu maailma, kaasa arvatud Ateena ja Rooma, on juba astunud samme selleks, et piirata liiklemist mõningate olukordade puhul. Teised kaalutlevad võimalust teha sedasama.

Jalgrataste kasutamine

Liiklusvoolu vähendamiseks on mõned linnad kehtestanud bussiliikluses madalamad hinnad. Teised pakuvad tasuta bussisõitu autojuhtidele, kes maksavad väikse summa ning jätavad oma auto mõnda lähedalasuvasse parklasse. Mujal linnades on busside ja taksode liiklemise kiirendamiseks eraldatud vastavad sõidurajad.

Ühest uudsest viisist, kuidas probleemiga võidelda, räägiti hiljuti ajalehes The European: „Olles saanud inspiratsiooni Hollandis 1960-ndate aastate lõpus läbiviidud kampaaniast, on leidlikud taanlased õhu saastamise ja ülitiheda liikluse vähendamiseks tulnud välja ideega veenda inimesi kasutama nelja ratta asemel kaht ratast.” Kõikjal Kopenhaageni tänavatel on mitmesse eri paika pandud jalgrattaid. Jalgratast saab kasutada, kui poetada münt lukustusautomaati. Kui hiljem jalgratas vastavasse kasutajale sobivasse kohta viia, saab tehtud sissemakse tagasi. Seda, kas see plaan ka praktiline on ja üldist tunnustust leiab, näitab aeg.

Selleks et innustada inimesi autode asemel jalgrattaid kasutama, on mõnes Saksamaa linnas lubatud jalgrattureil ühesuunalistel teedel vastassuunas sõita! Kuna umbes kolmandik linnas ja üle kolmandiku maapiirkonnas tehtud sõitudest on alla kolme kilomeetri, võiksid paljud elanikud enamiku nendest vahemaadest kergesti läbida kas jalgsi või jalgrattaga. See aitaks vähendada saastamist ning samal ajal saaksid jalakäijad ja jalgratturid vajalikku füüsilist koormust.

Uued tehnilised lahendused

Töö niinimetatud puhaste autode konstrueerimise vallas jätkub. Toodetud on akujõul töötavaid elektriautosid, kuid nad ei sõida kuigi kiiresti ja nende töötamisaeg on suhteliselt lühike. Sama käib ka päikesejõul töötavate autode kohta.

Veel ühe võimalusena on uuritud vesiniku kasutamist kütusena. Vesinik põleb peaaegu ilma saasteaineid eraldamata, kuid takistusi seab selle hind.

Mõistes vajadust auto ümberehitamiseks, teatas Ühendriikide president Clinton 1993. aastal, et valitsus ja Ühendriikide autotööstus hakkavad tulevikuauto väljatöötamisel koostööd tegema. Ta ütles: „Me püüame teha algust tehnoloogilise uuendusega, mida võib võrrelda teiste laiaulatuslike tehnoloogiliste uuendustega, mida meie rahvas on eales ette võtnud.” Seda, kas on võimalik „ehitada 21. sajandiks maksimaalse kasuteguriga ja keskkonnasõbralikku sõidukit”, millest ta rääkis, saab näha. Plaanide järgi peaks esimene prototüüp valmima kümne aasta jooksul — seda tohutute kulutustega.

Mõned autotootjad on ametis selliste mudelite väljatöötamisega, mille käitamiseks kasutatakse nii bensiini kui elektrit. Saksamaal on juba võimalik osta — seda küll kõrge hinna eest — elektriga töötavat sportautot, mis võib paigalseisust üheksa sekundiga saavutada 100-kilomeetrise tunnikiiruse ning arendada seda kuni 180-ni. Kuid 200 kilomeetri pärast jääb ta seisma, kuni tema akusid vähemalt kolm tundi laetakse. Uurimused jätkuvad ning oodata on edasisi edusamme.

See on ainult probleemi üks osa

Mürgistest heitgaasidest vabanemine on ainult probleemi üks osa. Autod põhjustavad ka mürareostust, millega on hästi kursis igaüks, kes elab tiheda liiklusega tee ääres. Kuna pidev liiklusmüra võib tervisele kahjulikult mõjuda, on ka see tähtis osa lahendamist vajavast probleemist.

Loodusesõbrad viitavad samuti sellele, et paljude maakohtade looduslikku ilu rikuvad kilomeetrite pikkused inetud maanteed koos näotute äriettevõtete ja teeäärsete reklaamtahvlitega. Kuid samal ajal kui autode arv üha kasvab, suureneb ka vajadus uute sõiduteede järele.

Mõned autod, olles aastaid omaniku kasutuses loodust saastanud, jätkavad seda isegi „pärast surma”. Hüljatud autovrakid, mis valusalt silma riivavad, on muutunud nii suureks probleemiks, et mõnedes paikades on tulnud välja anda määrus, vältimaks maapiirkondade ülemäärast risustamist. Kas kunagi üldse suudetakse ehitada ideaalset autot, sellist, mis on tehtud kergesti ümbertöödeldavatest materjalidest? Paistab, et praegu ei suuda seda keegi.

Ühes hiljutises ajalehes nenditakse: „Enamik sakslasi on keskkonna pärast sügavalt mures, kuid väheseid paneb see vastavalt tegutsema.” Üks valitsusametnik ütleb seal: „Keegi ei mõtle, et tema on süüdi, ega taha keegi ka vastutust kanda.” Tõepoolest, maailmas, mida iseloomustavad inimesed, kes on „enesearmastajad” ja „leppimatud”, on raske probleeme lahendada (2. Timoteosele 3:1—3).

Vastuvõetavate lahenduste otsing siiski jätkub. Kas ideaalne lahendus seoses saastamise ja autode kasutamisega üldse kunagi leitakse?

[Pilt lk 7]

Kas saastamist saaks vähendada sellega, kui kasutaksime ühissõidukeid, mitmekesi ühte autot või sõidaksime jalgrattaga?