Kas mitte ei puudu evolutsioonil vundament?

MILLES seisneb Darwini evolutsiooniteooria tuum? „Oma täielikus bioloogilises tähenduses .. on evolutsioon protsess, mille käigus täiesti looduslikul teel tekkis eluta ainest elu ning arenes seejärel edasi.” Darvinistlik evolutsioon postuleerib, et „praktiliselt kogu elutegevus või vähemalt kõik selle huvipakkuvaimad tunnusjooned on juhuslike lahknemiste baasil toimiva loodusliku valiku tulemus”. (USA Pennsylvania osariigi Lehigh’ ülikooli biokeemia abiprofessor Michael Behe, „Darwin’s Black Box — The Biochemical Challenge to Evolution” [„Darwini must kast — biokeemia väljakutse evolutsioonile”].)a

Kas pole taandamatu komplekssus evolutsiooni komistuskivi?

Ajal, mil Darwin oma teooriat välja töötas, oli teadlastel vähe või polnud üldsegi mitte aimu elusraku hämmastavast komplekssusest. Nüüdisaegne biokeemia, elutegevuse molekulaartasandil uurimine, on sellest komplekssusest mõndagi avaldanud. Ka on tõstatanud ta seoses Darwini teooriaga tõsiseid küsimusi ja kahtlusi.

Rakkude osad koosnevad molekulidest. Rakud on kõikide elusorganismide ehitusühikud. Professor Behe on roomakatoliiklane ning usub evolutsiooni selgitust loomade hilisema arengu kohta. Ent ta toob välja tõsiseid kahtlusi selle kohta, kas evolutsiooniga saab selgitada raku olemasolu. Ta kõneleb molekulaarmehhanismidest, mis „toimetavad piki teistest molekulidest moodustunud „maanteid” lasti raku ühest paigast teise. [———] Neid mehhanisme kasutades rakud liiguvad otsekui ujudes, selle masinavärgi abil nad kopeerivad endid ja selle abil nad ka toituvad. Lühidalt öeldes kontrollivad kõiki rakulisi protsesse ülimalt komplitseeritud molekulaarmehhanismid. Seega on need elutegevust tagavad üksikosad peenelt kalibreeritud ning elutegevust tagav masinavärk ülimalt kompleksne”.

Kui suures mõõtkavas siis kogu see tegevus aset leiab? Keskmise raku läbimõõt on kõigest 0,03 millimeetrit! Selles kaduvväikses ruumis leiavadki aset komplekssed, elutegevuseks olulised talitlused. (Vaata skeemi leheküljel 8—9.) Pole midagi imestada, et on öeldud: „Põhiasi on see, et rakk — elutalitluse alus — on rabavalt kompleksne.”

Behe väidab, et rakk võib funktsioneerida vaid lõpliku tervikuna. Seega ei saa ta olla eluvõimeline sel ajal, kui ta on evolutsiooni poolt esilekutsutud aeglaste järkjärguliste muutuste läbi alles moodustumas. Näitena kasutab ta hiirelõksu. See lihtne seade saab funktsioneerida vaid siis, kui kõik selle osad on kokku pandud. Iga osa eraldi — platvorm, vedru, hoidvarb, lõksukukk, konks — pole veel hiirelõks ega saa ka sellena funktsioneerida. Kõiki selle osasid läheb tarvis üheaegselt, ning et lõks töötaks, peavad need olema kokku seatud. Samamoodi saab ka rakk kui selline funktsioneerida vaid siis, kui kõik selle osad on kokku seatud. Seda näidet kasutab ta selgitamaks, mida ta nimetab „taandamatuks komplekssuseks”.b

See kujutab endast suurt probleemi väidetavale evolutsiooniprotsessile, mille järgi peaksid tulema esile järk-järgult omandatud kasulikud omadused. Darwin teadis, et tema teooria järkjärgulisest evolutsioonist loodusliku valiku teel seisab tõsise väljakutse ees, kui ta ütles: „Kui oleks võimalik näidata, et on olnud olemas mingi kompleksne organ, mis ehk poleks saanud tekkida arvukate järjestikuliste väikeste modifikatsioonide kaudu, kukuks minu teooria täiesti kokku.” („Liikide tekkimine”.)

Taandamatult kompleksne rakk ongi Darwini teooriasse uskumisel üheks peamiseks komistuskiviks. Kõigepealt ei suuda evolutsioon selgitada hüpet elutust ainest elusaineni. Seejärel kerkib probleem esimese kompleksse rakuga, mis kui terviklik üksus pidi tulema esile ühe hoobiga. Teiste sõnadega, rakk (ehk hiirelõks) peab ilmuma välja äkitselt, juba kokku seatuna ja funktsioneerivana!

Vere hüübimise taandamatu komplekssus

Veel üks näide taandamatu komplekssuse kohta on protsess, mida enamik meist võtab juhtumisi enesele sisse lõigates kui midagi enesestmõistetavat — vere hüübimine. Reeglipäraselt hakkaks torkeauguga anumast otsekohe vedelikku välja immitsema ning see immitsemine lõppeks alles siis, kui anum on tühi. Ent kui me tekitame oma nahasse torke- või lõikehaava, lakkab immitsemine tänu verehüübe tekkimisele peagi. Ent nagu arstid teavad, „on verehüübe tekkemehhanism väga kompleksne ja keerukalt põimunud süsteem, mis hõlmab suurt hulka vastastikuses sõltuvuses olevaid valgulisi osiseid”. Need aktiveerivad niinimetatud hüübimise ahelreaktsiooni. See keeruline paranemisprotsess „sõltub täiel määral eri reaktsioonide ajastusest ja toimumise kiirusest”. Vastasel korral kogu inimese veri hüübiks ja tarduks või siis võib ta verest tühjaks joosta ja surra. Võtmetegurid on ajastus ja kiirus.

Biokeemilised uuringud on näidanud, et vere hüübimisega on seotud palju faktoreid, millest protsessi edukuse tagamiseks mitte ükski ei või puududa. Behe küsib: „Kui vere hüübimine kord juba on käivitunud, siis mis takistab sellel jätkumast, kuni kogu veri on .. tardunud?” Ta selgitab, et „verehüübeprotsessi käivitumine, tõkestumine, intensiivistumine ja lakkamine” kujutab endast tervikuks liitunud bioloogilist süsteemi. Juhul, kui mingi osa ei toimi, siis ka süsteem ei toimi.

Russell Doolittle, evolutsionist ja California ülikooli biokeemiaprofessor, küsib: „Kuidas küll sai selline kompleksne ja peenelt tasakaalustatud protsess areneda? [———] Paradoks seisneb selles, et kui iga valgu aktiveerumine sõltub teisest valgust, siis kuidas see süsteem üleüldse tekkida sai? Mis kasu oleks mingist osast selles korralduses, kui poleks täiskomplekti?” Doolittle püüab protsessi algupära selgitada evolutsionistlike argumentide najal. Ent professor Behe viitab, et pidi olema „hiiglakombel õnne, et saada õiged geeniosised just õigesse paika”. Ta osutab sellele, et Doolittle’i selgitus ja ladus väljendusviis jätavad varju äärmiselt tõsised vastuväited.

Seega on taandamatu komplekssuse ületamatu tõke üheks peamiseks vastuväiteks evolutsionistlikule mudelile. Behe tõdeb: „Rõhutan, et looduslik valik, darvinistliku evolutsiooni käivitusmehhanism, toimib vaid siis, kui on valida midagi — midagi, mis osutub kasulikuks otsekohe, aga mitte alles tulevikus.”

„Kummaline ja üleüldine vaikus”

Professor Behe teatab, et mõned teadlased on uurinud „evolutsiooni kohta käivaid matemaatilisi mudeleid ehk uusi matemaatilisi meetodeid järjestusandmete võrdlemiseks ja interpreteerimiseks”. Ent ta teeb järelduse: „Matemaatika oletab, et eluslooduse evolutsioon on järkjärguline, juhuslik protsess; ta ei näita seda (ega saagi näidata).” (Meie kursiiv viimases väljendis.) Varem ütles ta: „Kui otsiksite evolutsiooni kohta käivat teaduslikku kirjandust ning koondaksite oma otsingud küsimusele, kuidas arenesid molekulaarmehhanismid — elutegevuse alused —, kohtaksite kummalist ja üleüldist vaikust. Elutalitluse alustoe komplekssus on nurjanud teaduse püüded seda ära seletada; molekulaarmehhanismid püstitavad seni veel ületamatu tõkke darvinismi üleüldisele tunnustamisele.”

See tõstatab kohusetruudele teadlastele kaalumiseks terve rea küsimusi: „Kuidas arenes fotosünteesi reaktsioonikeskus? Kuidas sai oma alguse intramolekulaarne transport? Kuidas algas kolesterooli biosüntees? Kuidas hakkas retinaal osalema nägemisprotsessis? Kuidas arenesid fosfoproteiini signaali ülekande rajad?”c Behe lisab: „Juba tõsiasi, et ühtki neist probleemidest pole isegi kõne alla võetud, saati siis lahendatud, on väga selge osutus sellele, et darvinism ei paku piisavalt tuge komplekssete biokeemiliste süsteemide algupära mõistmiseks.”

Kui Darwini teooria ei suuda selgitada rakkude kompleksset molekulaarset alust, siis kuidas saab ta pakkuda rahuldavat selgitust miljonite maad asustavate liikide olemasolu kohta? Pealegi ei saa evolutsioon ka sugukonna piires liikidevahelisi tühikuid ületades tuua sugukonnas esile uusi liike (1. Moosese 1:11, 21, 24).

Elu algusega seotud probleemid

Kui tahes usutav Darwini evolutsiooniteooria mõningate teadlaste silmis ka ei paistaks, tuleb neil lõppkokkuvõttes ka siis, kui nad oletavad, et eluvormid on arenenud loodusliku valiku teel, ikkagi seista küsimuse ees, kuidas on elu tekkinud. Teiste sõnadega, probleem ei seisne mitte enamkohastunu püsimajäämises, vaid kõige esimese enamkohastunu esiletulekus! Ent nagu osutavad Darwini märkused silma evolutsiooni kohta, ei huvitanud teda probleem, kust elu alguse sai. Ta kirjutas: „Vaevalt, et meid huvitab rohkem see, kuidas närv valguse suhtes tundlikuks muutub, kust sai elu alguse.”

Prantsuse teaduskirjanik Philippe Chambon kirjutas: „Darwingi imestas, kuidas loodus valis välja esiletulnud vorme, enne kui need olid täiesti talitluslikud. Evolutsiooni mõistatuste nimekiri on lõputu. Ja nüüdisaja bioloogidel tuleb alandlikult nõustuda Orsay’s asuva Lõuna-Pariisi ülikooli professori Jean Génermont’i sõnadega, et ’sünteetilise evolutsiooni teooria ei ole valmis selgitama komplekssete organite algupära’.”

Pidades silmas ülimat ebatõenäosust, et evolutsiooni teel oleks võinud tulla esile taoline eluvormide lõputu mitmekesisus ja komplekssus, on ehk sinulgi raske uskuda, et kõik see arenes vaid tänu juhusele õiges suunas. Kas ei tekita sinus küsimust see, kuidas võisid olendid, kelle silmad alles arenemisjärgus olid, jääda ellu ajal, mil nad pidasid võitlust enamkohastunu ellujäämise eest, või ajal, mil neil oletatavasti olid alles välja kujunemas inimese eellase primitiivsed sõrmed? Kas ei imesta sa, kuidas said rakud oma lõpetamata ja toimeta seisundis ellu jääda?

Robert Naeye, ajakirjas „Astronomy” ilmunud artiklite autor ja evolutsionist, kirjutas, et elu Maa peal on selle tulemus, et „pikk jada ebatõenäolisi sündmusi leidis aset just täpselt nii, nagu meie olemasollu tulekuks vaja, otsekui oleksime miljonidollarilisel loteriil võitnud miljon korda järjepanu”. Arvatavasti saab sarnast mõttekäiku rakendada tänapäeval eksisteeriva millise tahes olendi puhul. Tegu oleks ülima ebatõenäosusega. Ometi oodatakse meilt usku ka sellesse, et uute liikide edasikandumiseks tulid evolutsiooni käigus juhuse läbi samaaegselt esile isas- ja emassugupool. Mis aga veelgi usutamatum, meil ei tule uskuda mitte ainult seda, et isas- ja emassugupool arenesid samal ajal, vaid ka seda, et nad arenesid samas paigas! Pole kohtumist, pole ka sigimist!

Kindlasti tähendaks ülimat kergeusklikkust uskumine, et elu oma miljonites lõppvormides on miljonite õnnemängude õnnestunud tulemus.

Miks enamik seda usub?

Miks on evolutsioon nii populaarne ja nii paljude poolt vastu võetud kui ainus selgitus elu kohta Maal? Üks põhjus on see, et see on koolides ja ülikoolides õpetatav ametlikult õigekspeetav vaade, ja häda sellele, kes söandab väljendada oma kahtlusi. Behe nendib: „Paljud õpilased õpivad oma kooliraamatutest vaatama maailma läbi evolutsiooni prillide. Ent nad ei õpi seda, kuidas darvinistliku evolutsiooni käigus sai tulla esile ükskõik milline neis tekstides kirjeldatud tähelepanuväärselt keerukas biokeemiline süsteem.” Ta lisab: „Et mõista darvinismi kui ametlikult õigekspeetava vaate edu ja ka selle kui teaduse molekulaartasandil ilmnenud edutust, tuleks meil uurida hoolikalt õpikuid, mida teadlaseks pürgijate õpetamiseks kasutatakse.”

„Kui kogu maailma teadlaste hulgas korraldataks küsitlus, ütleks valdav enamik, et nad peavad darvinismi õigeks. Ent ka teadlased, nagu kõik teisedki, toetuvad enamikus oma arvamustes teiste inimeste arvamustele. [—] Õnnetuseks jätavad teadusringkonnad ka liiga tihti kriitikale vastamata kartusest anda trumbid kreatsionistide kätte. On irooniline, et teaduse kaitsmise nimel on jäetud kõrvale loodusliku valiku terav teaduslik kriitika.”d

Milline on kindel ja usaldusväärne alternatiiv Darwini evolutsiooniteooriale? Seda küsimust käsitleb selle sarja viimane artikkel.

[Allmärkused]

[Väljavõte lk 6]

„Kui oleks võimalik näidata, et on olnud olemas mingi kompleksne organ, mis ehk poleks saanud tekkida arvukate järjestikuliste väikeste modifikatsioonide kaudu, kukuks minu teooria täiesti kokku”

[Väljavõtted lk 10]

Raku sees on „ülimalt kõrgetasemelise tehnoloogia ja hämmastava komplekssuse maailm” („Evolution: A Theory in Crisis”)

Kui raku DNA-s sisalduvad juhtnöörid „kirja panna, saaks täis tuhat 600-leheküljelist raamatut” („National Geographic”)

[Väljavõte lk 11]

„Matemaatika oletab, et eluslooduse evolutsioon on järkjärguline, juhuslik protsess; ta ei näita seda (ega saagi näidata)”

[Väljavõte lk 12]

„On irooniline, et teaduse kaitsmise nimel on jäetud kõrvale loodusliku valiku terav teaduslik kriitika”

[Kast lk 8]

Molekul ja rakk

Biokeemia — „uurib elutalitluse alust: molekule, mis moodustavad rakkusid ja kudesid ning mis katalüüsivad seedimis-, fotosüntees-, immuunreaktsioone ja muid keemilisi reaktsioone”. („Darwin’s Black Box”.)

Molekul — „aine väikseim osake, milleks liht- või liitaine võib jaguneda, kaotamata oma keemilisi või füüsikalisi omadusi; rühm ühesuguseid või erisuguseid keemiliste sidemete kaudu tervikuks liitunud aatomeid”. („The American Heritage Dictionary of the English Language”.)

Rakk — kõigi elusorganismide põhiüksus. „Iga rakk on organismi ehitust ja talitlust tagav kõrgetasemeliselt organiseerunud struktuur.” Kui palju rakke on täiskasvanud inimeses? Sada triljonit (100000000000000)! Meie naha igal ruutsentimeetril on umbes 155000 rakku ning meie ajus on 10 kuni 100 miljardit neuronit. „Bioloogilises protsessis on rakk võtmetegur, sest tegelikult käivitub just rakutasandil vee, soolade, makromolekulide ja membraanide kogumi elutegevus.” („Biology”.)

[Kast lk 9]

Raku ’erakordne komplekssus’

„Mõistmaks elutalitluse tegelikku olemust, nagu seda on näidanud molekulaarbioloogia, tuleb meil rakku suurendada miljard korda, kuni selle diameeter on 20 kilomeetrit ja ta sarnaneb gigantse õhulaevaga, mis on nii hiiglaslik, et võiks katta sellise suurlinna nagu London või New York. Sel juhul võiksime näha üht erakordselt kompleksset ja kohanemisvõimelisena kavandatud objekti. Me näeksime, et raku pealispinnal on miljoneid avausi, mis otsekui hiigelsuure kosmoselaeva illuminaatorid avanevad ja sulguvad, et saaks toimuda pidev ainete vool sisse ja välja. Kui me ühest avausest siseneksime, leiaksime end ülikeeruka tehnoloogia ja hämmastamapaneva komplekssuse maailmast. Näeksime lõputut hulka raku pinnalt igasse suunda hargnevaid kõrgtasemel organiseeritud koridore ja juhtkanaleid, millest mõned viivad kesksesse mälupanka tuumas, teised aga montaažitsehhidesse ja tootmisüksustesse. Tuum ise oleks tohutu suur, rohkem kui kilomeetrise diameetriga pinguldatud kuplit meenutav kerajas kamber, mille sees me võiksime näha korralikult reastatud virnadesse hoolikalt kokku panduid, miilide pikkuseid spiraalselt keerdunud DNA molekulide ahelaid. Raku äärealadel liigub ülimalt korrapärases järjestuses piki kõiki neid mitmekordseid juhtkanaleid mitmesugustesse montaažitsehhidesse ja sealt välja tohutus valikus valmistooteid ja tooraineid.

Me imestaksime juhtimistaseme üle, mida võib aimata nii paljude objektide ülimalt hästi kooskõlastatud liikumisest piki nii paljusid näiliselt lõputuid juhtkanaleid. Ükskõik kuhu me ka ei vaataks, näeksime kõikjal enda ümber igat sorti robotisarnaseid agregaate. Me paneksime tähele, et raku valgumolekulid — talitluslikest komponentidest lihtsaimad — on molekulaarmasinavärgi hämmastamapanevalt komplekssed osad, kusjuures igaüks neist koosneb umbes 3000 aatomist, mis on korraldatud kõrgtasemel organiseeritud kolmemõõtmelisse konformatsiooni. Me imestaksime veelgi enam, kui vaataksime nende ebamaiste molekulaarmehhanismide imetlusväärselt sihipärast tegevust, eriti veel kui mõistaksime, et ülesanne kavandada üksainus taoline molekulaarmehhanism — nimelt üksainus funktsionaalne valgumolekul — oleks vaatamata kõigile meie kogutud teadmistele füüsikast ja keemiast praegu täielikult väljaspool meie võimete piire ning et vähemalt järgmise sajandi alguseni ei saaks me arvatavasti sellega hakkama. Ent raku elutegevus sõltub tuhandete, kahtlemata kümnete ja ehk ka sadade tuhandete erisuguste valgumolekulide integreeritud talitlustest.” („Evolution: A Theory in Crisis”.)

[Kast lk 10]

Faktid ja legendid

„Inimesele, kes ei leia end olevat kohustatud piirduma oma otsingutes mittemõistuslike põhjustega, on otsene järeldus see, et arvukad biokeemilised süsteemid on kavandatud. Neid pole kavandanud ei loodusseadused ega juhus ja paratamatus, nad on hoopis planeeritud. [—] Elu Maa peal on oma fundamentaalseimal tasandil, oma kõige olulisemate komponentide osas mõistusliku tegevuse tulemus.” („Darwin’s Black Box”.)

„Pole kahtlustki, et pärast sajandipikkusi intensiivseid püüdlusi pole bioloogid suutnud tõestada [darvinistliku evolutsiooniteooria] mitte ühegi tähtsama arusaama paikapidavust. Ikka veel kehtib tõsiasi, et eluslooduses pole toimunud katkematut üksteiseks üleminekut, mida Darwini teooria eeldab, samuti pole muutunud usutavamaks mõte juhusest kui elutegevuse loovast toimejõust.” („Evolution: A Theory in Crisis”.)

„Evolutsiooniteooria mõju bioloogiakaugetele ainevaldkondadele on ajaloo ilmekamaid näiteid selle kohta, kuidas äärmiselt spekulatiivne idee, millele pole kuigi kindlat teaduslikku tõestusmaterjali, võib hakata kujundama kogu ühiskonna mõtteviisi ja domineerima ajastu maailmapildis.” („Evolution: A Theory in Crisis”.)

„Mistahes minevikuteadus .., mis välistab a priori kavandamis- või loomisvõimaluse, lakkab olemast tõeotsija ning muutub ühe problemaatilise filosoofilise doktriini, nimelt naturalismi sulaseks (või orjaks).” („Origins Research”.)

„See, et Charles Darwin lahendas bioloogilise komplekssuse algupäraga seotud probleemi,.. on legend. See, et meil on hea või kasvõi rahuldav arusaam elu algupärast või et korralikud selgitused viitavad ainult niinimetatud looduslikele põhjustele, on legend. Tõsiasi on see, et neil ja teistel filosoofilise naturalismi legendidel on oma kindel staatus. Korralikus seltskonnas ei väljenduta nendest juttu tehes liiga teravalt. Ent samuti ei tohiks neid ebakriitiliselt omaks võtta.” („Origins Research”.)

„Omavahel olles tunnistavad paljud teadlased, et teadusel puudub selgitus elu alguse kohta. [———] Darwinil polnud üleüldse aimu sellest oivalisest, ääretust komplekssusest, mis ilmneb isegi elutegevuse kõige põhilisematel tasanditel.” („Darwin’s Black Box”.)

„Molekulaarevolutsioon ei tugine teaduslikule autoriteedile. [—] On küll kinnitusi, et taoline evolutsioon on toimunud, kuid absoluutselt mitte ühtki neist ei toeta asjakohased eksperimendid või arvestused. Kuna mitte keegi ei tunne molekulaarevolutsiooni otsese kogemuse kaudu ja kuna pole ühtki autoriteeti, millele väidetavates teadmistes tugineda, võib õigusega öelda, et .. darvinistliku molekulaarrevolutsiooni toimumise kinnitamine on tühipaljas kehklemine.” („Darwin’s Black Box”.)

[Kast lk 12]

Evolutsioon — „Õnnemäng”

Kindlasti on evolutsiooniteooria õnnemängija unistus. Miks? Sest evolutsionisti väitel võidab evolutsioon ka siis, kui selle šansid on kaduvväiksed.

Robert Naeye kirjutab: „Kuna evolutsioon on põhiliselt õnnemäng, oleks võinud mistahes tühine minevikusündmus kujuneda veidi teistsuguseks ning lõigata evolutsiooniahela enne inimese arenemist läbi.” Aga ei, meid oodatakse uskuvat, et iga mäng tõi miljoneid kordi võidu. Naeye nendib: „Pikast reast kitsaskohtadest ilmneb, et mõistusliku elu esiletulek on kaugelt keerukam, kui teadlased kord arvasid. Arvatavasti on veelgi rohkem neid takistusi, millega teadlased siiani pole kokku puutunud.”

[Joonis lk 8, 9]

Raku lihtsustatud skeem

Ribosoomid

Organellid, milles sünteesitakse valke

Tsütoplasma

Tuuma ja rakumembraani vaheline piirkond

Endoplasmaatiline retiikulum

Membraaniplaadid, mis talletavad või transpordivad nende pinnaga seostunud ribosoomide poolt sünteesitud valke

Tuum

On raku kõiki talitlusi juhtivaks kontrollkeskuseks

Tuumake

Koht, kus moodustuvad ribosoomid

Kromosoomid

Nendes sisaldub raku DNA, tema geneetiline informatsioon

Vakuool

Talletab vett, soolasid, valke ja süsivesikuid

Lüsosoom

Talletab seedimiseks vajalikke ensüüme

Golgi aparaat

Membraankotikeste kogum, mis talletavad ja väljutavad rakus sünteesitud valke

Rakumembraan

Kest, mis kontrollib kõike rakku sisenevat ja sealt väljuvat

Tsentriool

Tal on tähtis osa rakkude paljunemisel

Mitokondor

ATP, rakku energiaga varustavate molekulide tootmiskeskus

[Pilt lk 7]

Hiirelõksu ei moodusta eraldi olevad osad — et funktsioneerida, peab see olema kokku pandud