Mõista kogelemise hirmu

KAS sa teed vahet inimeste vahel, kes räägivad sujuvalt ja kes kardavad kogelema hakata? ”Otse loomulikult,” võid sa vastata. Mõtle aga selle peale, mida kirjutab Peter Louw oma afrikaanikeelses raamatus ”Kkkogelemine” (”Hhhakkel”): ”Iga nii-öelda teadaoleva kogeleja kohta on ehk kümme kogelejat, kes oma kõnehäiret erisugustel viisidel varjavad, tahtes jääda nii märkamatuks kui võimalik.” Varjavad oma kõnehäiret? Kuidas see võimalik on?

Mõnedel kogelejatel õnnestub seda häiret varjata sel moel, et mõtlevad varakult, millised sõnad on neile varem raskusi valmistanud. Selle asemel et seda sõna siis välja öelda, sõnastavad nad lause ümber või kasutavad mõnda teist sõna, millel on samasugune tähendus. Üks abielumees varjas oma kogelemist 19 abieluaasta jooksul. Kui tema naisele ükskord tõde ilmsiks sai, küsis ta kõneterapeudilt: ”Mis te arvate, kas ta sellepärast lasebki alati minul telefoniga rääkida, restoranis tellida ega võta kunagi .. koosolekutel sõna?”

Mõtle ka Gerardile ja Mariale, õnnelikule abielupaarile, kes elab Lõuna-Aafrika Vabariigis.a Maria püüdis mitmel korral oma abikaasale selgitada, et ta hoidub piibliuurimise koosolekutel vastamast, kuna kardab kogelema hakata. ”Jama,” ütles mees kitsarinnaliselt, ”sina küll kokutaja pole.” Gerard arvas nii sellepärast, et üldiselt oli ta naine jutukas. Kuid kogelemise kartust tekitavad temas ainult mõningad olukorrad. Esimest korda sai Gerard sellest aru siis, kui nad olid juba viis aastat abielus olnud, ning ta tunnistas: ”Olin rumal ja mõtlematu.” Selle asemel et naist kritiseerida, kiidab ta nüüd teda, kui see võtab julguse kokku, et rääkida suure kuulajaskonna ees.

On arusaadav, et paljusid kogelejaid valdab ”hirm [, mis on] vahel piinav, tihti teravalt valus”, selgitab kogeleja David Compton oma raamatus ”Kokutamine” (”Stammering”). ”Kõige haavatavamal hetkel, kõige tähtsamal kokkupuutel kaasinimestega, kui kogeleja püüab nendega rääkida kas siis igapäevaasjadest või sisimatest tunnetest, võib ta karta, et saab haavata, et teda naeruvääristatakse. [———] Isegi need, kes kõige paremini hakkama saavad, tunnistavad seda, kuivõrd palju hirm neid kujundanud on ning et nad ei saa hirmust kunagi täielikult lahti.”

Olukorrad, mis võivad hirmu tekitada

Kui kogelejal palutakse vastata küsimusele kuulajaskonna ees, näiteks koolis klassiruumis, ärikoosolekul või religioossel koosviibimisel, võib see põhjustada rahutust, mille tagajärjel vallandub äge kogelemishoog. ”Kas on olnud olukordi, mil oled mõelnud, et kergem oleks lihtsalt vait olla?” küsiti Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit 15-aastaselt kogelejalt Rosanne’ilt raadiointervjuus. ”Koolis tuleb tihti ette selliseid olukordi, mil ma tean õiget vastust, mille eest saaksin hea hinde, kuid selle ütlemine käiks mul üle jõu,” vastas ta.

Eespool mainitud raadiosaates intervjueeriti ka ärimeest nimega Simon. Sarnaselt Rosanne’iga on ka Simon kõneteraapia abil edusamme teinud. Kuid vahel tuleb siiski ette olukordi, kus ta hakkab kogelema. Seda võib muuta ägedamaks kuulajaskonna suhtumine. ”Kui oled juhatuse koosolekul, kus sul tuleb palju rääkida ning sul on seda hetkel raske teha, muutuvad inimesed laua ümber väga-väga kannatamatuks,” selgitab ta.

Hirmu, mida tunneb kogeleja, ei tohiks segamini ajada hirmuga, mida võib tunda uje inimene võõrastega rääkides. Mõtle Lisa peale, kes on kaks viimast aastat Jehoova tunnistajate koosolekutel käinud. Tavavestlustes sõpradega õnnestub tal tihti üsna sujuvalt rääkida. Ta osaleb ka innukalt kuulutustöös, kus tuleb pöörduda võõraste inimeste poole. Kuid nagu üldiselt paljude kogelejate puhul, tunneb ta hirmu rääkida suure kuulajaskonna ees. ”Suudan harva koosolekutel kätt üles tõsta ja küsimustele vastata,” selgitab Lisa. ”Kui ma üldse vastan, siis teen seda ühe sõna või lühikese lausega. Kuigi seda on ehk vähe, on see parim, mida suudan. Tihti on vastused mu peas ja mu huultel, kuna ma olen need alati varem valmis mõelnud. Mu keel aga lihtsalt keeldub koostööd tegemast.”

Veel raskem on mõningatel kogelejatel kuuldavalt lugeda. See sunnib neid kasutama sõnu, mida nad muidu väldiksid. ”Ühel meie koosolekul palutakse meil vahel kordamööda arutluse all olevaid Pühakirja tekste lugeda,” jätkab Lisa. ”Sellistel puhkudel istun hirmu tundes, nihelen, ootan, millal jõuab kätte minu kord, teadmata, kas mul õnnestub seda teksti lugeda või mitte. Vahel ma küll loen, kuid ei suuda hääldada mõnda sõna. Siis ma lihtsalt jätan selle vahele ja loen edasi.”

On selge, et enne, kui julgustada kogelejat lugema, tuleb hästi järele mõelda. Selline ”julgustus” võib kogelejale veel halvemini mõjuda. Selle asemel tuleks sellist inimest kiita, et ta annab endast parima.

Kui püüame aidata

Kogelemine on väga keeruline häire. See, mis aitab ühte inimest, ei pruugi aidata teist. Paljud kogelejad, kes tunnevad, et nad oleksid nagu ”terveks saanud”, kogevad hiljem tagasilangust. Kogelemist on uuritud vaat et rohkem kui ükskõik millist muud kõnehäiret. Ometi pole eksperdid sellele mingit kindlat selgitust leidnud. Tegelikult on suurem osa neist nõus, et kogelemist võivad põhjustada paljud tegurid. Ühe teooria järgi, mis põhineb hiljutistel uuringutel, tuleneb see kogeleja ajurakkude ebakorrapärasest talitlusest tema esimestel eluaastatel. Doktorite Theodore J. Petersi ja Barry Guitari õpiku ”Kogelemine — selle olemuse täiendav uurimine ja ravimine” (”Stuttering—An Integrated Approach to Its Nature and Treatment”) järgi muutuvad praegused arusaamad kogelemise põhjustest ”iganenuks, kui uuemad uuringud täidavad suured lüngad sellest arusaamisel”.

Kuna kogelemisest teatakse nii vähe, tuleb sellest häirest vaevatuile mingi kindla teraapia soovitamisel ettevaatlik olla. ”Kõige raskemate kogelemishäiretega inimesed võivad ainult osaliselt terveks saada,” lisab see õpik. ”Nad kas õpivad rääkima aeglasemalt või kogelema ilma suuremat rahutust tundmata ja laskmata end sellest nii palju häirida. [—] Meile teadmata põhjustel ei tee mõned kogelejad ravile vaatamata olulisi edusamme.”b

Kui ravi ei mõju, on mõned terapeudid kogelejat süüdistanud, et see pole end piisavalt pingutanud. Üks neist väitis: ”Ainsaks ebaõnnestumise põhjuseks on kogeleja enda ükskõikne suhtumine.” Selliste väidete kohta kirjutas kirjanik David Compton: ”Mul pole lihtsalt sõnu kirjeldamaks seda, millist viha võib selline märkus kogelejates tekitada. Esiteks on see väide ilmselgelt vale. Mitte ükski teraapia ei saa mõjuda kõigile kogelejatele ühtemoodi ja isegi õige teraapia pole täiesti kindel. Teiseks elavad nad puudega .. Iga asi, mis toob [nende puuet] tarbetult ja ülekohtuselt esile, on kuritegu.”

Nende koorma kergendamine

Tavaliselt ei taha kogelejad, et neid haletsetakse. Siiski saab teha nii mõndagi, et nende koormat kergendada. Kui nad kogelevad, ära vaata piinlikkust tundes kuskile mujale. Selle asemel et vaadata nende suud, vaata neile silma. Nad on tavaliselt tundlikud oma kuulajate kehakeele suhtes. Kui nad näevad, et sa pole pinge all, aitab see nende hirmu vähendada. ”Näita sellele inimesele, et oled valmis teda kuulama, nii nagu sa oled valmis teisi inimesi kuulama,” ütles üks kõneterapeut.

Õpetajad, kelle õpilaste hulgas on kogeleja, võivad teha palju selleks, et vähendada selle õpilase kartusi. Lõuna-Aafrika Vabariigi haridusalases ajakirjas ”Die Unie” anti õpetajatele järgmine nõuanne: ”Enamik kogelejaid kogeleb palju vähem, kui nad teavad, et see, kes neid kuulab, ei oota neilt sujuvust.”

Eespool mainitud ajakirja sõnul on tähtis ka see, et õpetaja teaks, mida tema õpilane tunneb. Selle asemel et piinlikkust tundes selliseid õpilasi vältida, soovitatakse õpetajatel nendega rääkida ja julgustada neid väljendama seda, mida nad seoses oma probleemiga tunnevad. Seda tehes võib õpetaja teada saada, millises olukorras õpilane kõige rohkem rääkida kardab. ”Tema kõne sujuvus sõltub 80 protsenti teist,” teatab ajakiri. Tema sujuvus paraneb, kui ta teab, et teda tunnustatakse vaatamata tema probleemile. Ajakiri selgitab edasi: ”Pingevaba, õppimisele keskendunud õhkkond klassiruumis pole kasulik mitte üksnes kogelejale, vaid ka kogu ülejäänud klassile.”

Kindlasti võib neid soovitusi kasutada edukalt ka täiskasvanute õpetamisel.

Meie Looja on mõistev

Meie Looja Jehoova Jumal mõistab inimeste ebatäiuslikkust täielikult. Ta andis Moosesele ülesandeks olla tema eesträäkija iisraellasi Egiptusest välja viies. Ta oli täielikult teadlik sellest, et Moosesel oli kõnehäire, mis tegi talle suhtlemise raskeks. Jumal teadis aga ka seda, et Moosese vend Aaron on osav kõneleja. ”Ma tean, et ta hästi räägib,” ütles Jumal (2. Moosese 4:14). Kuid Moosesel oli teisi palju tähtsamaid omadusi, nagu lojaalsus, lahkus, usk ja tasadus (4. Moosese 12:3; Heebrealastele 11:24, 25). Hoolimata Moosese vastuväidetest, valis Jumal just tema oma rahva juhiks. Samal ajal võttis Jumal arvesse ka Moosese kartused ning määras Aaroni Moosese eesträäkijaks (2. Moosese 4:10—17).

Me võime jäljendada Jumalat sellega, et ilmutame mõistmist. Kohtle kogelejaid väärikalt ning ära lase kõnehäirel takistada sind nägemast nende inimeste tõelist väärtust. Hea näide selle kohta on ühe väikese tüdruku ning tema kogeleva isa kogemus. Isa sai teada meetodist, kuidas sujuvamalt lugeda. Ühel õhtul proovis ta seda meetodit, lugedes oma kuueaastasele tütrele ühte lugu, ning tundis uhkust selle üle, kui sujuvalt tal lugemine läks.

”Issi, räägi korralikult,” ütles tüdruk, kui isa lõpetanud oli.

”Ma ju räägin korralikult,” vastas ta nördinult.

”Ei,” ütles tüdruk kindlalt, ”räägi nii, nagu sa alati räägid.”

Jah, see väike tüdruk armastas oma isa sellisena, nagu ta oli, hoolimata isegi isa kõnehäirest. Niisiis, kui sa järgmine kord mõne kogelejaga kokku puutud, ära unusta, et sellel isikul võivad olla hinnalised mõtted ning ihaldusväärsed omadused. Kindlasti on tal tunded. Ole kannatlik ja näita, et sa mõistad teda.

[Allmärkused]

[Pilt lk 25]

Kogeleja võib karta avalikult rääkida

[Pilt lk 26]

Ole kannatlik, kui kogelejal on raske sinuga rääkida

[Pilt lk 27]

Kogelejad kardavad tavaliselt telefoni