Kuidas olen tulnud toime kogelemisega

Jutustanud Sven Sievers

OLEN kogelenud juba varajasest lapsepõlvest peale. Tagasi vaadates hindan seda, kuidas vanemad minu probleemile lähenesid. Kui ma kogelesin, püüdsid nad alati keskenduda sellele, mida ma öelda tahtsin, selle asemel et minu rääkimisviisi parandada. Kõneterapeutide sõnul võivad vanemad oma laste kogelemist hoopiski süvendada, kui nad sellele häirele pidevalt tähelepanu pööravad.a

Kui olin kolmeaastane, sai minu ema Jehoova tunnistajaks. Teismelisena otsustasin järgida tema eeskuju ning mul aidati Piiblit põhjalikult tundma õppida. Mind ristiti Jumalale pühendunud sulasena 1982. aasta 24. juulil Saksamaal Neumünsteri konvendil. Hiljem kolisin ma Lõuna-Aafrika Vabariiki, kus jätkasin avalikku kuulutustööd, milles kõikidel tõelistel kristlastel on kästud osaleda (Matteuse 28:19, 20). Sa võid aga imestada, kuidas see mul kogelejana õnnestub.

Positiivne suhtumine toob tulemusi

Pean möönma, et vahel on küll raske olla positiivse suhtumisega, kuid olen leidnud, et sellest on palju kasu. Fakt on see, et kuidagimoodi on mul alati võimalik suhelda. Kui ma ei saa suhelda rääkides, panen kirja sõnumeid või lihtsalt näitan teistele piiblilist kirjandust. Kui olen positiivse suhtumisega, aitab see mul vestluse alustamise raskusest üle saada. Püüan alati alustada väga lihtsa sissejuhatusega. Vestluse alguses lasen korterivaldajal rääkida nii palju kui võimalik. Inimestele meeldib rääkida, mulle annab see aga võimaluse teada saada, mida nad mõtlevad. Siis jätkan vestlust sel teemal, mis neid huvitab, tõstes esile Piibli sõnumit. Kui keskendun sellele, mida nemad ütlevad, aitab see mul oma kõnehäire unustada ja ma ka kogelen vähem.

Positiivne suhtumine aitab mul ka kristlikel koosolekutel sõna võtta. Olen leidnud, et mida rohkem ma piiblilistes vestlustes osalen, seda rohkem harjuvad minuga nii kuulajaskond kui ka koosoleku läbiviija ning nad kuulavad, mida ma ütlen, selle asemel et kuulata, kuidas ma seda ütlen.

Tundmaks rõõmu edenemisest, pean kogu aeg pingutusi tegema. See kaitseb mind enesehaletsusse langemast ning endasse tõmbumast. Enesehaletsusega võitlemine on pidev lahing. Öeldakse, et kui inimene hobuse seljast maha kukub, tuleb tal hobuse selga tagasi istuda, et mitte enesekindlust kaotada. Niisiis, kui pean vahel vastates vait jääma, olles täielikult sõnadesse takerdunud, püüan nii-öelda hobuse selga tagasi ronida, andes vastuse niipea, kui avaneb järgmine võimalus.

Kuidas teised saavad aidata

Kui mul tuleb rääkida telefoniga või küsida võõrastelt informatsiooni, hindan seda, kui mind taktitundeliselt aidatakse. Kuid mõningad inimesed lähevad aitamisega liiale, koheldes mind nagu last, kes pole võimeline ise otsuseid tegema.

Hindan ka oma armsa naise Tracy abi. Enne, kui ta hakkab minu ”eesträäkijaks”, arutame olukorda üksikasjalikult, et ta teaks, mida ma tahan saavutada. (Võrdle 2. Moosese 4:10, 14, 15.) Sel viisil näitab ta, et suhtub minusse kui oma abikaasasse austusega, ning see aitab mul tunda, et ma pole oma elu üle kontrolli kaotanud.

Teiseks suureks abiks on olnud teokraatlik teenistuskool. Sellel iganädalasel koosolekul loevad õpilased Piiblit ette ning esitavad lühikesi piibliteemalisi kõnesid. Olin üllatunud, kui avastasin, et võin tihtipeale kuulajaskonna ees üsna ladusalt lugeda ja rääkida. Kui ma poleks end sellesse kooli kirja pannud, poleks ma ehk kunagi saanudki teada, et ma sellega toime tulen.

Kui mulle on teokraatlikus teenistuskoolis ülesandeid määratud, on mind eriti julgustanud see, kui koolijuhataja on keskendunud sellele, mida ma rääkisin, mitte aga sellele, kuidas ma seda rääkisin. Mind on suuresti aidanud ”Teokraatliku teenistuskooli juhend”b, kuigi mõned selle raamatu punktid esitavad kogelejatele palju suuremaid väljakutseid kui neile, kellel seda probleemi pole. Vahel näiteks kogelen ma nii palju, et mul läheb kõne ajast üle. Mind julgustab aga väga see, kui koolijuhataja keskendub nendele omadustele, mille kallal ma olen suuteline tööd tegema.

Suuremad teenistuseesõigused

Varem oli mul eesõigus lugeda ette kristlikku väljaannet, mida uurime oma koosolekutel. Mul oli ka eesõigus viia uurimist läbi, kui ühtegi teist kõlblikku teenijat polnud kohal, praegu teen seda aga regulaarselt. Kuigi olin alguses närviline, olen neid ülesandeid täites kogenud Jumala abi.

Aastaid olid minu võimalused lugeda ja õpetada koguduse laval piiratud. See oli mõistetav, sest vahel võttis enda arusaadavalt väljendamine mul liiga kaua aega. Seepärast suunasin kogu oma energia teiste ülesannete täitmisele. Kõigepealt aitasin hoolitseda koguduse ”Vahitorni” ja ”Ärgake!” ajakirjade saadetise eest. Siis, kui mind määrati teenistusabiliseks, hakkasin hoolitsema Piiblite, raamatute ning muu kirjanduse varu eest. Hiljem määrati minu hooleks territooriumikaardid, mida kasutatakse avalikus kuulutustöös. Nendele ülesannetele keskendumisest ja hoolsa töö tegemisest olen saanud palju rõõmu.

Viimased kaheksa aastat oleme teeninud koos Tracyga täisajaliste evangeeliumikuulutajatena. Jehoova on mind kindlasti ka selles valdkonnas õnnistanud. Vahel olen isegi mõelnud, kas Jehoova mitte ei kasutagi minu kogelemishäiret. Neist viiest inimesest, kellel olen aidanud pühendunud kristlaseks saada, on kaks kogelejat.

Veelgi meenutan rõõmuga seda päeva, mil mind kogudusevanemaks määrati. Kuigi minu võimed õpetada laval on piiratud, püüan teisi isiklikult aidata. Kogelemine ei sega mul Pühakirja põhjalikult uurimast, et aidata koguduseliikmeid, kes puutuvad kokku tõsiste probleemidega.

Viimase viie aasta jooksul on mulle üha enam kõneülesandeid antud. Peale selle, et pean kõnesid teokraatlikus teenistuskoolis, olen lugenud ka lühikesi teateid teistel koosolekutel. Minu kõne ladusus paranes aegamööda. Kuid siis kogesin tõsist tagasilangust. Kartsin, et mulle ei antagi enam ülesandeid, kuid üllatusin, nähes oma nime järgmises graafikus! Meie koguduse juhtiv ülevaataja ütles, et kui ma ei saa kogelemise pärast kõnelemist jätkata, võin lihtsalt temale otsa vaadata ning ta tuleb lava peale ning jätkab ise kõnet. Kasutasin tema armastavat pakkumist paaril korral, kuid mul pole tarvitsenud seda teha viimaste kuude jooksul. Kui minu kõnelemine paranes, määrati mulle pikemaid programmiosasid, sealhulgas ka avalikke kõnesid. Oma edusamme tajusin täielikult alles siis, kui mul paluti osa võtta kahest demonstratsioonist Jehoova tunnistajate ringkonnakokkutulekul.

Ausalt öeldes ei suuda ma täielikult mõista, miks mu kõnelemine on paranenud. Muidugi võib see millal tahes jälle halveneda. Tegelikult ongi nii, et kuigi olen teinud ilmseid edusamme laval rääkides, olen kogenud tagasilangusi, rääkides inimestega isiklikult. Seega pole see mingi jutustus edust, nagu oleksin ma kogelemisest võitu saanud. Kui kogen tagasilangust, püüan endale meenutada, et pean oma piire tunnustama ning ’käima tagasihoidlikult ühes oma Jumalaga’ (Miika 6:8, UM).

Mida iganes tulevik ka ei tooks, püüan teha jätkuvalt pingutusi, teades, et Jumala lähenevas uues maailmas saadakse kogelemisest täielikult lahti. ”Kogelejate keel ruttab selgesti rääkima,” ütleb Piibel. Olen kindel, et see osutub tõeks nii sõnasõnalises kui ka vaimses mõttes ning et isegi ”keeletu keel hõiskab” (Jesaja 32:4; 35:6).

[Allmärkused]

[Pilt lk 15]

Oma naise Tracyga