Tühjaksjäänud pesas võib elada rõõmsalt

”PALJUDE jaoks meie hulgast,” tunnistas üks lapsevanem, ”on lõplik lahkuminek šokk, ükskõik kui hästi me selleks ka valmistunud ei oleks.” Jah, nii paratamatu kui lapse äraminek ka on, pole sellega sugugi kerge toime tulla, kui see lõpuks päriselt aset leiab. Üks isa räägib, milline oli tema reaktsioon pärast pojaga hüvasti jätmist: ”Esimest korda elus .. ma muudkui nutsin ja nutsin ja nutsin.”

Laste lahkumine jätab paljude vanemate ellu hiiglasliku tühiku, võiks öelda lahtise haava. Jäänud ilma igapäevasest kontaktist lastega, kogevad mõningad teravat üksindust, kurbust ja kaotusvalu. Ja kohanemisega ei pruugi raskusi olla üksnes vanematel. Edward ja Avril tuletavad meile meelde: ”Kui kodus on veel lapsi, elavad ka nemad kaotust üle.” Millist nõu see abielupaar annab? ”Pühenda neile aega ja ole mõistev. See aitab neil olukorraga kohaneda.”

Jah, elu läheb omasoodu edasi. Kui pead kandma hoolt veel koju jäänud laste eest — rääkimata palgatööst või kodustest kohustustest —, ei või lasta kurbusel end halvata. Vaadakem seepärast, kuidas võiks pärast laste kodunt lahkumist rõõmu leida.

Keskendu positiivsele

Muidugi, kui tunned end kurva või üksildasena ja tahaksid end tühjaks nutta või oma tunnetest osavõtliku sõbraga rääkida, siis tee seda ilmtingimata. Piibel ütleb: ”Mure mehe südames painutab teda, aga hea sõna teeb temale rõõmu!” (Õpetussõnad 12:25). Vahel võivad teised aidata näha asju uuest vaatevinklist. Näiteks soovitavad abielupaar Waldemar ja Marianne: ”Ära pea [lahkumist] kaotuseks, vaid eesmärgi edukaks kordaminekuks.” Milline positiivne lähenemine! ”Oleme õnnelikud, et suutsime kasvatada oma poistest vastutustundelised täiskasvanud,” ütlevad Rudolf ja Hilde.

Kas oled püüdnud kasvatada oma last ”Jehoova distsipliinis ja vaimses suunamises”? (Efeslastele 6:4, UM.) Isegi kui oled, võid tema lahkumisele siiski murelikkusega mõelda. Ent vanemaile, kes oma lapsele seesugust kasvatust annavad, kinnitab Piibel, et laps ”ei lahku sellelt ka mitte vanas eas” (Õpetussõnad 22:6). Kas ei paku ülimat rahuldust näha oma kasvatust lapse juures vilja kandmas? Apostel Johannes ütles oma usupere kohta: ”Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat” (3. Johannese 4). Võid ehk omagi lapse suhtes sedasama tunda.

Tõsi küll, mitte kõik lapsed ei võta kristlikku õpetust vastu. Kui see osutub tõeks sinu lapse puhul, ei tähenda see veel, et oled äpardunud lapsevanem. Kui oled teinud oma parima, kasvatamaks teda jumalakartlikult, ära end ilmaasjata maha materda. Mõista, et täiskasvanuna kannab sinu laps Jumala ees omaenda vastutusekoormat (Galaatlastele 6:5). Ära kaota lootust, et aja jooksul mõtleb ta ümber ning ’nool’ jõuab lõpuks sinna, kuhu ta oli suunatud (Laul 127:4).

Oled ikkagi lapsevanem!

Samal ajal kui lapse äraminek toob kaasa märkimisväärseid muudatusi, ei tähenda see veel, et su lapsevanema ametil on kriips peal. Psühholoog Howard Halpern ütleb: ”Lapsevanemaks jääd sa kuni surmani, kuid andmise ja hoolitsemise olemus tuleb ümber defineerida.”

Juba kaua aega tagasi näitas Piibel, et vanemlik kasvatustöö ei lõpe lihtsalt seepärast, et laps on suureks kasvanud. Õpetussõnad 23:22 ütleb: ”Kuule oma isa, kes sind on sigitanud, ja ära põlga oma ema, kui ta on vanaks saanud!” Tõesti, isegi kui vanemad on ”vanaks saanud” ja lapsed on suureks kasvanud, võivad lapsevanemad siiski oma laste elule märgatavat mõju avaldada. Muidugi tuleb sealjuures mõningaid muudatusi teha. Ent kõiki suhteid tuleb aeg-ajalt revideerida, et neid värskendada ja et need rahuldust pakuksid. Nii et nüüd, mil su lapsed on suured, püüa suhelda nendega rohkem kui täiskasvanu täiskasvanuga. Väärib märkimist, et uuringute kohaselt vanemate-laste vaheline suhe sageli paraneb pärast laste lahkumist kodunt! Kui lapsed peavad seisma silmitsi tegeliku elu survetega, hakkavad nad oma vanemaid tihti teises valguses nägema. Sakslane Hartmut ütleb: ”Mõistan nüüd oma vanemaid paremini ning saan aru, miks nad käitusid just nii, nagu nad käitusid.”

Väldi pealetükkivust

Võid teha ränka kahju, kui hakkad uudishimulikult oma nina täiskasvanud lapse eraellu toppima. (Võrdle 1. Timoteosele 5:13.) Üks abielunaine, kellel on suuri pingeid mehevanematega, kurdab: ”Me armastame neid, aga me lihtsalt tahame elada oma elu ning ise otsuseid langetada.” Muidugi ei vaata ükski vanem niisama pealt, kui tema täiskasvanud laps õnnetusse sööstab. Ent tavaliselt on parem mitte tulla palumata lagedale oma vanemlike nõuannetega, olgu need kui tahes targad või heasoovlikud. Iseäranis peab see paika pärast seda, kui laps on abiellunud.

Aastal 1983 andis ”Ärgake!” niisugust nõu: ”Lepi oma muutunud rolliga. Kui laps juba omil jalul tatsama hakkab, ei kohtle sa teda nagu rinnalast. Samamoodi pead sa nüüd vahetama oma armsakssaanud hooldaja-rolli nõuandja rolliga. Otsuste langetamine oma lapse eest sellel eluetapil oleks sama sobimatu kui tema röhitamine või imetamine. Nõuandjana on sul kindlad piirid. Enam ei mõju see, et viitad lihtsalt enda kui lapsevanema autoriteedile. (”Nüüd tuleb teha nii, nagu mina ütlen.”) Oma lapse täiskasvanuseisust tuleb respekteerida.”a

Sa ei pruugi olla nõus sugugi kõigi otsustega, mida sinu laps ja tema kaasa langetavad. Kuid lugupidamine abielu pühaduse vastu võib aidata su murelikkust leevendada ning vältida tarbetut sekkumist. Kui aus olla, siis üldiselt on parem lasta noortel paaridel oma probleemid ise ära klaarida. Vastasel korral riskid tarbetute kokkupõrgetega, andes mittesoovitavat nõu oma väimehele või miniale, kes kriitilises abielusituatsioonis võib olla väga tundlik arvustamise suhtes. Eelmainitud ”Ärgake!” artikkel andis veel sellistki nõu: ”Suru endas maha kiusatus anda lõputuid soovitusi, mida keegi ei ole palunud ja mis võivad teha väimehest või miniast sinu vaenlase.” Ole toeks, ära manipuleeri. Kui säilitad head suhted, on lapsel kergem sinu poole pöörduda, kui ta tõesti nõu vajab.

Värskenda abielusidemeid

Paljudel abielupaaridel võib pärast kodu tühjaksjäämist avaneda võimalus leida abielust rohkem rõõmu. Edukas lastekasvatamine võib paaridelt nõuda nii palju aega ja pingutusi, et omavaheline suhe jääb hooletusse. Üks abielunaine sõnab: ”Nüüd, mil lapsed on läinud, püüame Konradiga taas teineteist tundma õppida.”

Olles pääsenud igapäevastest kasvatuskohustustest, võib teil nüüd olla rohkem aega teineteise jaoks. Üks lapsevanem märkis: ”See juurdetulnud vaba aeg .. laseb meil pöörata rohkem tähelepanu sellele, kes me oleme, süüvida omavahelistesse suhetesse ning tegeleda asjadega, mis rahuldavad meie vajadusi.” See naine lisab: ”See on aeg, mil saab õppida uusi asju ning tohutult edasi areneda, ja kuigi need ajad võivad ühest küljest olla rahutud, mõjuvad need samas ergastavalt.”

Mõnel paaril on vabamad käed ka majanduslikus mõttes. Võib tegelda huvialade ja töödega, mis seni on oma järge oodanud. Jehoova tunnistajate hulgas on palju paare, kes on kasutanud oma uut vabadust usuliste huvide edendamiseks. Hermanni-nimeline isa näiteks ütleb, et kohe, kui nende lapsed olid kodunt lahkunud, oli nende tähtsaim asi alustada uuesti täisajalist teenistust jumalasulastena.

Kui üksikvanem peab laskma lapsel minna

Tühjaksjäänud koduga võib olla eriti raske kohaneda üksikvanematel. Rebecca, kes kasvatab üksi kahte last, selgitab: ”Kui meie lapsed ära lähevad, pole meil abikaasat, kes meile seltsi ja armastust pakuks.” Üksikvanemale võisid lapsed olla emotsionaalse toe allikaks. Ja kui nad andsid oma osa perekonna eelarvesse, võib nende lahkumine olla ka majanduslik löök.

Mõnedel õnnestub oma majanduslikku seisu parandada tööõppeprogrammide või lühiajaliste koolituskursuste abil. Ent kuidas täita üksindusest tekkivat tühjustunnet? Üks üksikvanem lausub: ”Mind aitab see, et otsin enesele igaks hetkeks tegevust. Näiteks loen Piiblit, koristan tube, teen lihtsalt reipa jalutuskäigu või lähen jooksma. Ent kõige paremini aitab mul üksildustundest jagu saada mõne vaimse sõbraga rääkimine.” Tõepoolest, avarda oma südant ning loo uusi rahuldustpakkuvaid sõprussuhteid (2. Korintlastele 6:13). Püsi ”anumistes ja palvetes”, kui tunned end eriti muserdununa (1. Timoteosele 5:5). Võid olla kindel, et Jehoova annab sulle jõudu ja tuge, läbimaks see raske kohanemisperiood.

Rõõmsal meelel lapsed eluteele

Milline sinu olukord ka poleks, mõista, et elu ei lõpe laste lahkumisega kodunt. Samuti ei tähenda see, et perekondlikud sidemed on purunenud. Piiblis kirjeldatud terve armastus on piisavalt tugev, hoidmaks inimesi koos ka siis, kui nad on üksteisest kaugel. Apostel Paulus tuletab meile meelde, et armastus ”sallib kõik! Armastus ei hävi ilmaski!” (1. Korintlastele 13:7, 8). Isetu armastus, mida oled oma perekonna keskel kasvatanud, ei hävi lihtsalt seetõttu, et su lapsed kodunt lahkuvad.

On huvitav, et kui lapsed hakkavad tundma lahkumisvalu ja koduigatsust või kui neid hakkavad näpistama rahamured, võtavad sageli just nemad ise esimesena taas kontakti. Hans ja Ingrid soovitavad: ”Anna lastele teada, et uks sinu koju on alati lahti.” Korrapärane külaskäimine ja kirjavahetus või mõni telefonikõne aitab sul ühendust hoida. ”Tunne huvi selle vastu, kuidas neil läheb, toppimata oma nina nende asjadesse,” jagavad oma kogemust Jack ja Nora.

Kui lapsed lahkuvad kodunt, toob see sinu ellu pöörde. Siiski võib elu tühjaksjäänud pesas olla tegevusrohke, toimekas ning rahuldustpakkuv. Samuti muutuvad suhted sinu lastega. Ometi võivad need olla rõõmupakkuvad ja meeldivad suhted. Professorid Geoffrey Leigh ja Gary Peterson ütlevad: ”Vanematest sõltumatuse saavutamine .. ei tähenda armastuse, lojaalsuse ja lugupidamise kaotust vanemate vastu .. Tugevad perekondlikud sidemed jäävad tõepoolest sageli püsima kogu eluks.” Jah, su armastus laste vastu ei kao kunagi ja su lapsed jäävad sulle ikka lasteks. Ning kuna armastasid oma lapsi sedavõrd, et lasid neil minna, ei ole sa neid tegelikult kaotanud.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 12]

”Esimest korda elus .. ma muudkui nutsin ja nutsin ja nutsin”

[Kast/pildid lk 10]

Mõni sõna täiskasvanud lastele: tehke lahkuminek vanematele kergemaks

Tavaliselt on kergem sellel, kes lahkub, kui sellel, kes jääb maha. Nii et kuigi tunned rõõmu oma iseseisvumise ja täisealiseks saamise üle, ole oma vanemate vastu lahke ning mõistev, kui neil on raske olukorraga kohaneda. Kinnita neile, et sinu armastus ja kiindumus nende vastu ei ole kahanenud. Lühike kirjake, ootamatu kingitus või sõbralik telefonikõne võivad norgus vanemat vägagi rõõmustada! Hoia nad oma elu tähtsamate sündmustega kursis. See aitab neil tajuda, et perekondlikud sidemed on ikka veel tugevad.

Kogedes täiskasvanu-eluga kaasnevaid pingeid, mõistad tõenäoliselt paremini kui kunagi varem, mida vanemad sind kasvatades läbi pidid tegema. Ehk ajendab see sind oma vanemaile ütlema: ”Tänan teid kõige eest, mida olete minu heaks teinud!”