Tuletornivahid — kaduv amet
”ÄRGAKE!” KANADA-KORRESPONDENDILT
”POLE olemas midagi muud, mida ma meelsamini teeksin,” on tuletornivahid korduvalt öelnud. Üks mees, kes loobus juhtivast positsioonist plastmassitehases Kanadas Torontos, et saada 106 aasta vanuse tuletorni vahiks, ütles, et tänu sellele tööle tunneb ta end 10 aastat nooremana.
Tuletornivahi esmane kohus on hoolitseda selle eest, et valgus oleks meremeestele alati hästi nähtav. Ta peab ka udusireeni käigus ja korras hoidma ning raadio teel kalameestele ja mööduvatele laevadele ilmateateid andma.
Vanasti pidid tuletornivahid vaatama, et õlimahutid oleksid täis, tahid põleksid ning laternaklaasid oleksid suitsust puhtad. Harv juhus polnud ka see, et vahid pidid signaaltulesid kogu öö käsitsi pöörlevana hoidma, et laevad võiksid ohutult liikuda, kui tulesid polnud võimalik koheselt ära parandada, või siis terve öö haamriga udukella lööma, kui udusireen ei töötanud!
Tormi üle elamine
Kõige suuremaks raskuseks on tugevad tormid. Kord arvas üks vaht nägevat ”tohutult suurt valget pilve”, mis osutus hoopiski üheksainsaks purustavaks laineks! See laine tõusis 15 meetri kõrguse kaljujärsakuni, ulatudes vahi eluruumini. See üksainus laine kahjustas tuletorni sama palju, kui seda võib teha kogu torm.
Kord jälle loopis ulguv tormituul öö läbi laineid vastu Nova Scotias Pubnico sadamas asuvat tuletorni. Kõik, mida vaht koos oma perega teha võis, oli vaid oodata ning loota. Hommikuks oli torm vaibunud. Kui vaht aga tornist välja läks, oli tema hämmastuseks maismaa tuletorni ümbert kadunud. Nad ei olnudki enam mandriga ühenduses!
Üksindus ja üksluisus
Kui ühelt tuletornivahilt küsiti üksinduse kohta, muigas ta ning ütles: ”Meilt küsitakse, kuidas me suudame sellises üksinduses vastu pidada. Meie aga küsime neilt, kuidas nemad suudavad seda linnamelu ja möllu taluda.”
Vanasti viidi Ameerika Ühendriikide kõrvalisematesse tuletornidesse väikesi raamatukollektsioone. Nii oli 1885. aastaks kasutusel 420 raamatukogu. Ilmselt said tuletornivahid suurteks lugejateks.
Kaduv amet
Viimastel aastatel on aga vahtidega kivist tuletornid asendatud vahtideta terassõrestiktornidega, millel on võimsad plinktuled. Enam ei pea meresõitjad pimedas pinevalt piiluma, otsides ähmaselt paistvaid signaallampe või häguseid leeke. Tänapäeval hoiatavad meremeest ohtude eest suure võimsusega volframhalogeenhõõglambid ja pasundavad, läbilõikavad udusignaalid.
Laevad, millel on seadmed tuletornidelt signaalide vastuvõtmiseks, teavad nüüd oma asukohta, ükskõik kui tihe nende ümber udu ka poleks. Tänu nüüdisaja tehnoloogiale võib loots sõita mööda merd ühelt rannalt teisele, olles kindel, et ta suudab vältida kaldaäärseid ohtlikke madalikke, karisid ja kaljurahne.
Nüüdisaja tehnoloogia tõttu kaovad tuletornivahid kiiresti maailmaareenilt. Üks vaht, kes tundis, et osa tema elust on jäädavalt kadunud, rääkis, kui kurb tal oli lahkuda oma saarekodust, kus ta oli elanud 25 aastat: ”Meil oli siin hea elu. Me poleks tahtnud siit küll kunagi lahkuda.”
Ometi vajavad hooldust ka pöörlevad tuled, varutuled, hädatuled, helisireenid ja raadiomajakad ning tuletorne on vaja ka praegu korras hoida. Nüüd hoolitsevad tuletornide eest aga reisivad tehnikud.
Need, kes hindavad tuletornivahtide aastatepikkust tööd, on ühel meelel Maine osariigist Augustast pärit mehega, kes kurtis: ”Nüüd pole enam tuletorne vaadates kaugeltki sellist tunnet nagu varem, kui sa tead, et tuled paneb põlema arvuti, aga inimesed on sealt läinud.”
[Kast lk 11]
Esimene tuletorn
Kirjalike allikate järgi lõpetati esimese tuletorni ehitamine Egiptuse valitseja Ptolemaios II ajal. See rajati umbes aastal 300 e.m.a. praeguse Aleksandria sadama sissesõidu tee lähedale Pharose saarele. Tuletorni ehitamiseks kulus 20 aastat ning selle maksumus oli 2,5 miljonit dollarit.
Ajalooürikud näitavad, et see torn oli üle 90 meetri kõrgune. Mere poole avanevate akendega ülaruumis põlesid lõkked või hoopis tõrvikud, mille valgust võis Josephuse sõnul näha rohkem kui 50 kilomeetri kaugusele.
Seda hiigelsuurt kiviehitist loeti seitsme maailmaime hulka. Torn, mille leegitsev tuli oli hoiatavaks märgiks 1600 aasta jooksul, hävis tõenäoliselt maavärina tagajärjel.
Kõikjal maailmas ehitati sajandite jooksul sadamatesse tuhandeid eri suuruse ja kujuga tuletorne. Nüüdseks on vanadest kivist tuletornidest saanud muuseumid, mis meelitavad rahvusparkidesse ja muudele kaitsealadele miljoneid turiste.
[Pilt lk 10]
Cape Speari tuletorn Newfoundlandis Kanadas