Elupäästev valgus

OLI 19. sajandi lõpp. Reisijad, kellel oli seljataga viis nädalat kestnud vaevarohke Atlandi ületamine, lootsid näha maad ning päevavalget. Siis ilmus nähtavale valgus, üksik täht horisondil. See täht oli majakatuli. ”Nähes valgust, laskusime põlvili ja tänasime Jumalat,” ütles hiljem üks reisija. Tänu sellele valgusele jõudsid nad turvaliselt oma sihtkohta. Kuid mitte kõik merereisid ei lõppenud tollal nii hästi.

1839. aasta 22. detsembril oli Põhja-Ameerika rannikul Uus-Inglismaal ilus päikesepaisteline ilm. Massachusettsi osariigi Plumi saare majakavaht arvas, et võib rahulikult oma väikese sõudepaadiga saarelt lahkuda, viia oma naise sisseoste tegema ning jõuda enne pimedat tagasi. Nende ära olles tõusis aga tuul. Kiiresti muutus ilm tormiseks. Peagi oli taevas pilves, sadas vihma ning meri vahutas. Majakavaht üritas meeleheitlikult saarele tagasi sõuda, kuid asjatult. Sel õhtul jäi majakas pimedaks.

Kesköö paiku püüdis laev ”Pocahontas” leida jõesuuet ning sadamasissekäiku, kus tavaliselt põles majakatuli, kuid tema otsingud olid tulutud. Laev jooksis hoopis leetseljakule. Laeva ahter purunes ning koos laevaga uppus terve meeskond. Just enne koidikut juhtus veel üks õnnetus sellesama sadama poole teel olnud ”Richmond Packeriga”, kuid seekord hukkus ainult üks inimene, kapteni naine.

Meresõiduajalugu on täis katastroofe, mida majakatuled oleksid võinud ära hoida. ”Vanal ajal navigeeriti paljud laevad ilma raskusteta üle ookeani, kuid sadamasse sisse sõites jooksid need karidele,” ütleb raamat ”America’s Maritime Heritage”. ”Kõige raskemaks osutusid ookeanireisi viimased miilid, kui laev maismaale lähenes ning see lõpuks paistma hakkas.”

Tuletorne uuriva ajaloolase D. Alan Stevensoni sõnul suurenes laevaõnnetuste arv Briti rannikul ajavahemikus 1793—1833 keskmiselt 550-lt 800-le. Oli tarvis rohkem tuletorne ning paremaid valgusteid.

Mõningates maades, kaasa arvatud Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides, oli laevasõit veelgi ohtlikum rannaröövide tõttu. Kurikuulsad röövlid panid üles valetulesid, et meelitada laevu karidele ning neid seejärel röövida. Sageli ellujäänud tapeti, kuna röövlid tahtsid tunnistajatest lahti saada. Kuuvalgetel öödel nende rööv aga ebaõnnestus ning seepärast on neid röövleid mõningates kohtades kuuneedjateks kutsutud. Kui aga ehitati rohkem ning paremaid tuletorne, tehti nende varaste ning mõrtsukate tegevusele lõpp.

Esimesed signaaltuled

Kõige varasem viide signaaltuledele on ”Iliases”. ”Kui aga päikene loojund, siis kohe süüdand nad on tuled kõikjal,” öeldakse seal. Raamat ”Keepers of the Lights” ütleb, et ”esimesed signaaltuled polnud midagi muud kui puuhalgudest süüdatud tohutult suured lõkked, mis tehti mõnikord kivivarede otsa ja hiljem suurtesse raudvõredesse, ning kuna neil lasti tihtipeale ära kustuda, juhtus traagilisi õnnetusi”.

Maailma esimene tõeline tuletorn ehitati Egiptusesse Aleksandria sadama sissekäigu lähedale Pharose saarele umbes aastal 300 e.m.a. See, ligikaudu 100—120 meetri kõrgune (umbes 40-korruseline) uhke kivist ehitis, oli kõrgeim tuletorn, mis on eales ehitatud. See tuletorn, üks seitsmest maailmaimest, pidas vastu umbes 1600 aastat, kuni ta tõenäoliselt maavärina tõttu kokku varises.

Roomlased püstitasid Mustast merest Atlandi ookeanini vähemalt 30 tuletorni. Pärast nende impeeriumi langemist aeglustus aga kaubavahetus, mistõttu majakaid ei kasutatud enam ning need hakkasid lagunema. 1100. aasta paiku algas taas ehitamine. Uue ajastu kuulus tuletorn oli Genova majakas, mille vaht oli 1449. aastal maadeuurija Christoph Kolumbuse onu Antonio Colombo.

Esimese meretuletorni rajas 1699. aastal Henry Winstanley. See puust majakas asus Inglismaal Plymouthi rannast eemal Eddystone’i ohtlikel kaljudel. Winstanley oli oma saavutuse üle uhke. Dokumentaalfilmi ”Guardians of the Night” järgi ütles ta oma tuletornist kala püüdes: ”Tõuse, meri. Tule ja pane mu töö proovile.” Ühel päeval 1703. aastal võttiski meri tema sõnu kuulda. Winstanley kadus jäljetult koos oma tuletorniga.

Navigeerimisel oli mõnda aega abiks ka New Yorgi sadamas asuv 92 meetri kõrgune Vabadussammas, mis püstitati Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaa sõpruse auks. 16 aasta jooksul hoidsid kolm majakavahti kordamööda selle tõrviku valgust heledana säramas. ”Tema käes särab kõigile tervitav valgus,” ütleb sonett sambaalusel.

Lõketest impulssksenoonlampideni

Ajapikku hakati tuletornides puude asemel kasutama sütt, küünlaid, kandelaabreid ja õli. Valguse koondamiseks taheti kasutusele võtta reflektoreid, ent suits ja tahm tegid reflektorid mustaks. Kuid 1782. aastal leiutas šveitsi teadur Aimé Argand õlilambi, mis suunas õhu läbi silindrikujulise tahi ülespoole lambiklaasist välja. Kuna tahmumist polnud enam karta, hakati tuletornides kasutama paraboolreflektoreid (sellise kujuga nagu auto esitulede reflektorid). Hea reflektor suurendas valgustugevust umbes 350 korda.

Teine suur samm astuti 1815. aastal, kui prantsuse füüsik Augustin Jean Fresnel leiutas kõige efektiivsema läätse, mida eales tuletornides kasutatud on. Enne Fresneli leiutist andsid parimad peeglisüsteemid koos Argandi põletitega, mida kasutati laialdaselt üle saja aasta, valgust, mille tugevus oli umbes 20000 küünalt.a Tänu Fresneli läätsedele suudeti kõigest põleva tahiga saavutada 80000 küünla tugevune valgus (umbes sama tugev kui nüüdisaegsetes auto esituledes)! Surveõlipõletid leiutati aastal 1901 ja ei möödunud kaua aega, kui need andsid koos Fresneli läätsedega valgust, mille tugevus oli kuni miljon küünalt. Umbes samal ajal hakati kasutama atsetüleeni ning rootsi füüsiku Gustaf Daléni töö aitas palju kaasa majakate tehnoloogia ja automatiseerimise arengule. Dalén leiutas plinktulede automaatregulaatori, mis reguleerib atsetüleenivoolu vastavalt päikesevalgusele, ning ta sai selle eest 1912. aastal Nobeli füüsikaauhinna. 1920. aastatel võeti kasutusele elektrihõõglambid, mis on siiani peamised valgusallikad. Koos Fresneli läätsega võib 250-vatine elektripirn anda valgust, mille tugevus on mitusada tuhat küünalt. Tänapäeval võib kõige võimsam majakas, mis asub Prantsusmaal, valgustada öist taevast pimestava valgusega, mille tugevus on 500 miljonit küünalt.

Hiljutine uuendus on impulssksenoonlamp. Selle valgusimpulsi kestus on kõigest mõni miljondik sekundit. Kuna impulssksenoonlambi valgusimpulsid on nii lühikesed ja tugevad, paistab selle valgus teiste valguste seast hästi silma.

Ujuvmajakad

Ujuvmajakaid ehk tulelaevu hakati kasutama seal, kus torni ehitamine polnud praktiline. Nii nagu tuletornidel, on ka tulelaevadel pikk ajalugu. Esimese tulelaevana hakati kasutama rooma galeeri Julius Caesari ajal. Kõrgel mastis andis öösel valgust rauast söeahjus põlev puusüsi, mille tuhka langes ahelates orjadest sõudjate higistele kehadele.

Esimene nüüdisaegne tulelaev alustas tööd 1732. aastal Londoni lähedal Thamesi estuaaris. Pärast seda hakkas tulelaevade arv kasvama. Aastaid juhatas New Yorgi sadamasse sõitvatele ning sealt väljuvatele laevadele teed tulelaev ”Ambrose”. Viimastel aastatel on aga tulelaevad asendatud automaattulepoide ja meretuletornidega, metallehitistega, mis sarnanevad merel olevate naftapuurtornidega.

Kui udu ja tormi tõttu pole valgust näha

Isegi kõige tugevamast valgusest pole kasu paksu udu ning vihma korral — siis, kui valgust kõige enam vaja läheks! Kuigi see pole küll kõige parem lahendus, kasutatakse sellises olukorras valju ning korrapärast heli. Sellepärast on paljud tuletornid varustatud selliste võimsate heliseadmetega nagu kellad, udupasunad ja udusireenid ning mõningates majakates on kasutatud isegi kahureid! Mõnedes majakates kasutati kahureid isegi veel 1970. aastatel.

Helilaineid mõjutab aga õhk. Temperatuuri ja niiskuse erinevused veepinna lähedastes õhukihtides võivad heliga vingerpussi mängida, painutades seda vahel ülespoole, vahel allapoole. Ja nii nagu lutsukivi võib hüpata mööda vett, võib ka heli hüpata üle laeva, nii et seda ei kuuldagi! Kuid vaatamata sellele võib helisignaale tavaliselt kuulda kilomeetrite kaugusele.

Ühe ajastu lõpp

Kui tuletorne automatiseerima hakati, polnud enam vaja majakavahte. Nüüd, mil kasutatakse raadiolokatsiooni, raadionavigatsiooni, hüdrolokatsiooni ja satelliitnavigatsiooni, ei vajata isegi majakaid, mistõttu paljud neist polegi enam kasutusel. Tuletorne ei taheta aga unustada. Paljudele inimestele on tuletornid selles pimedas maailmas valguse ja lootuse sümboliks ning need inspireerivad nii fotograafe, kunstnikke kui ka luuletajaid. Nende kaunite ja vanade ehitiste säilitamiseks on kogu maailmas loodud majakaühinguid.

Mõningad majakad pakuvad nüüd ainulaadseid majutusvõimalusi neile, kes soovivad proovida majakavahi elu, kuigi küll palju mugavamat. On ka neid, kes tahavad lihtsalt üksindust nautida — kuulata kajakate kisa ning lainete mühinat. Mõningad tuletornid on ka heaks vaatluskohaks vaalade, lindude ja hüljeste jälgimiseks. Võib-olla veetsid majakavahid Aleksandrias ning Christoph Kolumbuse onu Genovas oma vaba aega samamoodi.

[Allmärkus]

[Kast lk 21]

Kaks julget naist

Tuletornide ajalugu sisaldab ka jutustusi tähelepanuväärsest julgusest ja pühendumisest, mida on tihtipeale ilmutanud naised. Grace Darling (1815—42) riskeeris oma eluga, et päästa laevahukul ellujäänud üheksat inimest oma isa tuletorni lähedal Farne’i saarestikus Inglismaa rannikust kirde pool. Tema pealekäimisel sõudsid nad koos isaga mööda tormist merd laevaõnnetuskohale, tõmbasid ellujäänud paati, sõudsid tagasi majaka juurde ning hoolitsesid nende inimeste eest seni, kuni saabus abi. Selle naise auks on püstitatud mälestusmärk.

Abigail Burgess oli 17-aastane neiu, kelle isa oli majakavaht Põhja-Ameerikas Maine’i osariigis Matinicus Rocki majakas. Ühel päeval 1857. aasta jaanuaris pidi ta isa tuletornist lahkuma ning tuli halva ilma tõttu tagasi alles nelja nädala pärast. Abbie, nagu teda kutsuti, hoolitses siis selle eest, et majakas tuli põleks. Samal ajal hooldas ta ka oma haiget ema ning vaatas kolme noorema õe-venna järele, kes olid veel liiga väikesed selleks, et aidata teda majakaga seotud töödes. Abbie kirjutab: ”Kuigi olin vahel tööst kurnatud [tule põlevana hoidmine oli enne elektri kasutuselevõtmist raske töö], põles majakas alati tuli. Jumala abiga suutsin täita peale oma igapäevaste kohustuste ka isa kohustusi.” Järgmisel talvel tuli Abbie’l jälle sama tööga hakkama saada. Tol ajal oli nende perel päevaseks toiduportsjoniks vaid üks muna ja üks kruus maisi. Kuid tuli nende majakas ei kustunud.

[Kast/pilt lk 23]

Fresneli lääts

Fresneli lääts on tegelikult rõngaslääts, mille keskosa ümbritsevad ringikujuliselt klaasprismad. Fresneli läätsed võib ühendada nii, et need moodustavad klaassilindri, mis ümbritseb täielikult valgusallikat. Iga rõngaslääts koondab valguse horisontaalseks kiirtekimbuks. Mida rohkem on rõngasläätsi, seda rohkem on valguskiiri, mis on nagu rattarummust väljuvad kodarad. Kui silinder ümber valgusallika pöörleb, säravad valguskiired horisondi poole. Valguskiirte arv, nendevaheline ajaline intervall ning isegi nende värv on vaid mõned tegurid, mis annavad igale tuletornile ainulaadse tulekarakteristika. Selleks et meremehed võiksid iga tee peale jääva majaka ära tunda, on laevadel tulekarakteristika nimistu.

[Allikaviide]

South Street Seaport Museum

[Pilt lk 23]

Peggy’s Cove Nova Scotias Kanadas

[Pilt lk 23]

Vabadussammas New Yorgis

[Pilt lk 23]

Weseri jõgi Saksamaal

[Pilt lk 23]

Washingtoni osariik USAs

[Pildi allikaviide lk 20]

The Complete Encyclopedia of Illustration/J. G. Heck