Taasavatud Londoni Globe

”ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

TEATER Globe (”Gloobus”), kus mängiti William Shakespeare’i näidendeid, rekonstrueeriti oma endise asupaiga lähedal Southwarkis, Londoni Thamesi jõe lõunakaldal. Valmistatud 1599. aasta originaali järgi, on see ümmarguse põhiplaaniga 20-küljeline ehitis turistide suurimaid huviobjekte.

Enne kui Londonis teatrid loodi, olid seal populaarseteks meelelahutusviisideks karupuretamine ja härjapuretamine. Pealtvaatajad ässitasid koeri, kes piinasid posti külge aheldatud looma. See toimus tõusvate istmeridadega ümbritsetud ringikujulistel areenidel, mis olid teatri eelkäijaks. Loomad seoti kinni keset areeni, millest hiljem kujunes teatri lava.

Seejärel muutusid populaarseks näitemängud ning kogu Londonis rajati uusi teatreid. Iga päev käis nendes tuhandeid pealtvaatajaid. Lordidest linnapead püüdsid näidendeid keelustada, tuues põhjenduseks, et need on labased ja jumalavallatud. Tööandjad kaebasid, et teater röövib neilt töömehed, kuna etendused hakkasid kell kaks pärastlõunal. Teatri patrooniks oli aga kuninganna Elizabeth I. Tema Salanõukogu kaitses teatreid, hoolitsedes, et nendes mängiksid kogenud näitlejad, kes teda suudaksid lõbustada. Tihtilugu eelistati kuningliku õukonna ees mängima just Shakespeare’i truppi.

Shakespeare kirjutas oma ”Henry V” aastal, kui algne Globe avati. Seetõttu oli loogiline, et just see näidend valiti uue Shakespeare’i teatri esimese hooaja etenduseks.

Uus Globe seestpoolt

Enne kui läheme kolmetunnilist etendust vaatama, heidame pilgu üles taevasse, lootuses, et sealt vihma ei tule: vihmavarjudega teatrisse ju ei lubata, aga teatri keskosa jääb otse lahtise taeva alla! Lava eendub 30 meetri laiuse kaarena ning seda ümbritseb kolm sektorit tõusvaid istmeridasid, mis mahutavad umbes 1000 inimest. Meie oleme aga nende 500 inimese hulgas, kes maksid areeni keskel olevate seisukohtade eest. Algses teatris seisis niimoodi 3000 inimest tihedasti üksteise kõrval. Tänapäevased turvanõuded seda aga ei luba.

Istekohtade kohal olev katus on keemiliselt töödeldud, et kaitsta seda süttimise eest. Lisakaitse annavad tulekindlad plaadid ja piserdussüsteem. Algne teater hävis aastal 1613, mil lavalt lennanud kahurisäde süütas selle katuse.

Seisjatel lubatakse ringi liikuda ning isegi kätega lava äärele nõjatuda. Nelisada aastat tagasi tavatsesid kontrollimatud rahvamassid etenduste ajal süüa ja juua ning tihtilugu läks nende vahel lööminguks. Äärmiselt kriitilistena segasid nad etendusi, vilistades ja plaksutades, kui aga pähe tuli. Nad seisid ”tihedalt üksteise kukil”, nagu kirjutas nende kohta tolleaegne kirjanik, kes nimetas neid ”haisukottideks”.

Nüüdisaegse Globe’i karkass on tammepuidust. Umbes kuus tuhat tammepuust naga hoiavad talasid kindlalt koos. Tammepuud leidus laialdaselt pärast seda, kui 1987. aasta oktoobris orkaan maast tuhandeid puid välja juuris. Kõige raskem oli leida 13 meetri pikkust palki, millele pidi tuginema lava kohal paiknev baldahhiin. Pärast suuri otsinguid leiti Londonist 150 kilomeetri kaugusel läänes sobiv puu, mis oli üle 20 meetri pikk.

Baldahhiin paistab olevat kinnitatud marmorsammaste külge. Kuid siiski mitte, sambadki on puidust, just nagu algses Globe’is, kus need ühe imetleja sõnul olid ”täpselt marmorit imiteeriva värvinguga, nii et see võis petta isegi kõige paremat asjatundjat”.

Istekohad on nüüd täis. Mõned seisjatest tunglevad ümber lava, samal ajal kui teised nõjatuvad areeni puitseintele. Lärm vaibub, kui muusika hakkab mängima. Lava kohal rõdul mängivad kuus keskaegses riietuses muusikut Shakespeare’i-aegsetel muusikariistadel: trompetitel, kornetitel ja löökpillidel.

Etendus

Muusika valjenedes ilmuvad välja näitlejad ning hakkavad vastu lava muusikarütmis osavalt keppe taguma. Seisjad ühinevad nendega, trampides oma jalgu. Äkki tagumine lõpeb. Üks näitleja esitab stseeni alguseks lühikese proloogi. Ootus on pinev. Järsku sööstavad lavale kaks punasesse riietunud tegelast — Canterbury peapiiskop ja Ely piiskop. Etendus läheb lahti ning kiriku kahekeelsus ning intriigid Inglismaa kuninga Henry V-ga kulmineeruvad lõpuks Prantsusmaa lüüasaamisega Azincourt’i verepõldudel.

Peatselt püstitatakse kuningatroon ning juba vestleb kuningas Henry oma kolme õukondlasega. Õukonnaametnike lavale ilmudes paeluvad meid nende keskaegsed kostüümid, milles on ehtsat ajastu hõngu. Osatäitjate juures on kummatigi midagi kentsakat, mida me hästi ei taba. Heidame pilgu kavasse. No muidugi, kõik näitlejad on mehed! Elizabethi ajastu näidendites naised ei mänginud. Ühiskonnaajaloolase George M. Trevelyani sõnul poisse ”treeniti lapsest peale kõvasti, et nad mängiksid naiste osi väärikalt, eredalt ja osavalt”. Nii on see ka täna.

Aplaus vaibub ning me lahkume teatrist. Pöördume veel viimast korda Globe’i vaatama ning näeme, kuidas selle kuldne õlgkatus ja tammepalgid ühtlaselt hallidesse varjudesse hajuvad. See oli ainulaadne kogemus ajas 400 aastat tagasi minna.

Järgnevalt teeme ringi peale Shakespeare’i Globe’i näitusele. Igalt poolt vaatab meile vastu Shakespeare’i nimi. Etenduse üle juureldes mõtiskleme ka küsimuse üle, kes oli tegelikult näitekirjanik William Shakespeare? Mõistatusliku William Shakespeare’i isikut käsitleme mõnes edaspidises ”Ärgake!” artiklis.

[Pilt lk 25]

Vana Globe’i teatri joonis

[Allikaviide]

Joonistusel algne Globe raamatust The Comprehensive History of England, II köide

[Pildid lk 26]

Praegune Globe

[Allikaviide]

John Tramper

Richard Kalina