Mõistatuslik William Shakespeare

”ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

WILLIAM SHAKESPEARE on üldiselt kuulutatud ajaloo tähtsaimaks näitekirjanikuks. ”The New Encyclopædia Britannica” teatab, et ”paljud peavad teda kõigi aegade suurimaks dramaturgiks. Tema näidendeid .. mängitakse nüüdisajal tunduvalt sagedamini ning palju rohkemates maades kui ühegi teise autori omi”. Neid on tõlgitud rohkem kui 70 keelde.

Käsitledes nende suure hulga tööde autorlust, mis arvatakse kuuluvat Shakespeare’ile, ütleb ”The World Book Encyclopedia”: ”Mitte ükski tunnustatud Shakespeare’i uurija ei kahtle selles, et Shakespeare need näidendid ja poeemid kirjutas.” Teised aga peavad seda küsitavaks. Miks?

Shakespeare sündis aastal 1564 Stratford-upon-Avonis ning suri sealsamas 52 aastat hiljem, aastal 1616. Temast on kirjutatud tohutul hulgal raamatuid — paljud neist pärast aastatepikkust uurimistööd — eesmärgiga lahendada põhiline, ahvatlev küsimus: kas William Shakespeare on kõigi tema nime all ilmunud kirjatööde autor?

Peamised probleemid

Shakespeare’i näidenditest ilmneb autori erakordselt rikkalik kogemustepagas. Näiteks tundis ta hästi seadust ning kasutas oma teostes muljetavaldaval viisil õiguskeelt ja -juhtumeid. Aastal 1860 viitas Sir John Bucknill teoses ”Medical Knowledge of Shakespeare” sellele, et meditsiinivallas olid Shakespeare’i teadmised põhjalikud. Sama võib öelda ka tema teadmiste kohta küttimise, pistrikujahi ja teiste spordialade vallas ning samahästi ka kuningliku õukonna etiketi osas. Shakespeare’i uurija John Mitchelli sõnul oli ta ”kirjanik, kes teadis kõike”.

Shakespeare’i näidendites on viis korda kujutatud laevahukku ning merendusalase terminoloogia kasutusviis paneb oletama, et autor oli kogenud meremees. Kas Shakespeare käis välismaal? Kas ta värvati mereväkke? Kas ta võttis osa Hispaania armaada purustamisest aastal 1588? Kui ühelegi neist küsimustest saaks jaatavalt vastata, võiks uskuda ka Shakespeare’i autorlusse, kuid nende kohta pole mitte ühtegi kinnitavat tõendit. Samalaadseid küsimusi tõstatab Shakespeare’i meisterlikkus militaarasjade käsitlemisel ning jalaväelaste keelepruugi kasutamisel.

Tema töödes on palju tsitaate Piiblist. Ta võis kuulda neid oma ema käest, kuigi pole mingit tõendit selle kohta, et ta ema oli kirjaoskaja. See, et Shakespeare Piiblit tundis, paneb huvi tundma, missuguse hariduse ta sai.

Kas ta oli haritud mees?

Williami isa John oli kindameister, villakaupmees ja ilmselt ka lihunik. Ta oli lugupeetud kodanik, kuigi kirjaoskamatu. Stratfordi grammatikakoolist pole järel ühtki õpilaste nimekirja, kuid enamik uurijaid arvab tänapäeval, et noor William käis selles koolis. Aastaid hiljem ütles Williami sõber, näitekirjanik Ben Jonson, et William tundis ”ladina keelt vähe ja kreeka keelt veel vähem”, mis võib viidata sellele, et tema õpingud piirdusid algharidusega.

Samas tundis näidendikirjutaja põhjalikult kreeka ja rooma klassikalist kirjandust ning ka hispaania, itaalia ja prantsuse kirjandust — võimalik, et ka neid keeli. Tal oli ka ulatuslik sõnavara. Tänapäeva haritud linnainimese vestlussõnavara ei ületa just tihti 4000 sõna. 17. sajandi inglise poeet John Milton kasutas oma töödes umbes 8000 sõna. Üks uurija väidab aga Shakespeare’i sõnavarasse kuuluvat mitte vähem kui 21000 sõna!

Raamatud ja käsikirjad

Kogu Shakespeare’i vara loetleti hoolikalt tema kolmeleheküljelises testamendis, ilma et seal oleks kordagi mainitud raamatuid või käsikirju. Kas jäid need tema vanemale tütrele Susannale? Sel juhul oleks need kindlasti jaotatud Susanna järglaste vahel. See mõistatus tekitas huvi ühes 18. sajandi vaimulikus, kes uuris läbi kõik Stratford-upon-Avonist 50 miili raadiuses olevad eraraamatukogud, ilma et ta oleks leidnud ainsatki Shakespeare’ile kuulunud väljaannet.

Näidendite käsikirjad tekitavad veel suurema probleemi, kuna pole teada ühtki säilinud originaali. Kolmekümne kuue näidendi kogu, nn. esimene foolio, anti välja aastal 1623, seitse aastat pärast Shakespeare’i surma. Tema eluajal ilmus tema teostest hulgaliselt piraatväljaandeid, kummatigi ei teinud osav ärimees Shakespeare selle takistamiseks ühtegi seaduslikku käiku.

London ja kuulsus

Elizabethi ajastut iseloomustasid rändnäitlejate trupid ning mõned neist külastasid 1587. aastal ka Stratford-upon-Avonit. Juhul kui Shakespeare nendega ühines, võis ta jõuda selle aasta sügiseks Londonisse. Me teame, et temast sai Londoni juhtiva teatritrupi liige; seda truppi nimetati alguses Lord Chamberlain’s Men (”Lordkammerhärra teenrid”), hiljem tunti seda nime all King’s Men (”Kuninga teenrid”). Alates ajast, kui ta asus pealinna, pöördus ka tema saatus. Aastatega soetas ta endale vara Londonis ja Stratford-upon-Avonis. Mingeid selgeid teateid pole aga tema tegevuse kohta aastatel 1583 kuni 1592 — need on olulised ”puuduvad aastad”.

1599. aastal ehitati Southwarki teater Globe. Juba enne seda tunti Londonis Shakespeare’i nime kandvaid näidendeid, kuid kuulsust ei pälvinud ta nende autorina kunagi. Pärast tema surma ei korraldatud talle suuri matuseid nagu näiteks sellistele näitekirjanikele kui Ben Jonson ja Francis Beaumont, kes mõlemad suure tseremooniaga Londoni Westminster Abbey’sse maeti.

Võimalikud autorikandidaadid

Kas kasutati Shakespeare’i nime vaid õige autori või isegi autorite varjamiseks? Võimalikeks kandidaatideks on pakutud 60 nime. Nende hulgas ka näitekirjanik Christopher Marlowea ning sellised ootamatud isikud nagu kardinal Wolsey, Sir Walter Raleigh ja isegi kuninganna Elizabeth I. Kes neist on uurijate arvates kõige tõenäolisemad kandidaadid?

Esimene autorikandidaat on Francis Bacon, kes sai hariduse Cambridge’i ülikoolis. Ta oli Shakespeare’ist kolm aastat vanem, sai tunnustatud juristiks ja kuningliku õukonna ametnikuks ning on mitmete kirjatööde autor. Teooria, mis paneb Shakespeare’i tööd Baconi arvele, esitati esmakordselt aastal 1769, kuid peaaegu 80 aasta vältel ei tehtud sellest väljagi. 1885. aastal moodustatud Baconi ühing tõstatas küsimuse avalikuks arutamiseks ning väite kinnitamiseks toodi hulgaliselt fakte. Näiteks elas Bacon 20 miili kaugusel Londonist põhjas, St. Albansi linna lähedal, mida on Shakespeare’i töödes 15 korda mainitud — samas pole Shakespeare’i kodulinna Stratford-upon-Avonit mainitud kordagi.

Võimalike autorikandidaatidena pakutakse välja ka Rutlandi viiendat krahvi Roger Mannersit ja Derby kuuendat krahvi William Stanley’it. Nad mõlemad olid saanud hea hariduse ning neil olid suured kogemused õukonnaelus. Miks oleks aga kumbki neist pidanud oma tööd varjama? Aastal 1939 esitas professor Pierre S. Porohovshikov põhjendusi Rutlandi esindaja poolt ning ütles: ”Tema esimesed kirjatööd ilmusid anonüümselt ning teised varjunime all vaid sellepärast, et aadlike hulgas polnud heaks tooniks kirjutada lihtrahva teatritele.”

Mõned oletavad, et Shakespeare’i näidendid on mitme kirjutaja ühistöö, kus igaüks midagi omalt poolt lisas. Teisest küljest vaadatuna, kas oleks Shakespeare, kes oli osav näitleja, andnud välja ja lavastanud teiste autorite näidendeid? Temast räägiti, et ta ei tõmmanud iial oma käsikirjast ühtki rida maha. See võiski nii olla, juhul kui ta andis välja teiste näitekirjanike kingitud käsikirju, tehes neis vaid väikesi parandusi.

Mis on olulisim põhjus, miks mõned kahtlevad Shakespeare’i autorluses? ”The World Book Encyclopedia” märgib, et inimesed ”keeldusid uskumast, et üks Stratford-upon-Avonist pärit näitleja võis need kirjutada. Shakespeare’i lihtsa maapäritolu tõttu ei suutnud nad teda kujutleda selliseid näidendeid kirjutanud geeniusena”. Entsüklopeedia lisab, et peaaegu kõik teised võimalikud autorikandidaadid ”olid aadliseisuses või kõrgklassi liikmed”. Seega paljud, kes kahtlevad Shakespeare’i autorluses, usuvad, et ”ainult haritud, elutark kõrgklassist pärit mees võis kirjutada sellised näidendid”. Kuid nagu juba selle artikli alguses mainiti, usuvad paljud Shakespeare’i uurijad tema autorlust.

Kas kunagi lähitulevikus lahendatakse see küsimus? See on ebatõenäoline. Kui päevavalgele ei tule uusi tõendeid, mis kinnitaksid Shakespeare’i autorlust — originaalkäsikirju ja fakte tema eluloost puuduolevate aastate kohta —, jääb William Shakespeare, ”üliinimlik sõnageenius”, ikkagi mõistatuslikuks isikuks.

[Allmärkus]

[Kast lk 24]

Kirjaoskus ja tema nimi

William Shakespeare’i võimalik allkiri esineb neljal säilinud dokumendil kuus korda. Tema nimi on vaid vaevu loetav ning käekiri ebaühtlane. Mõned uurijad arvavad, et advokaadid võisid Shakespeare’i nimel tema testamendile alla kirjutada, mis tekitab mõnedes delikaatse küsimuse, kas William Shakespeare oli üldse kirjaoskaja? Pole säilinud ühtegi tema kirjutatud käsikirja. Tema tütar Susanna oskas kirjutada oma allkirja, kuid pole mingeid tõendeid selle kohta, et ta oleks osanud rohkemat. Shakespeare’i teine tütar Judith, kes oli isale väga kallis, kirjutas oma allkirja märkidena. Ta oli kirjaoskamatu. Keegi ei tea, miks Shakespeare’i lapsed ei õppinud kirjanduse hindamatuid väärtusi tundma.

[Pildid lk 23]

Varajased portreed Shakespeare’ist, kuigi pole täpselt teada, missugune ta välja nägi

[Allikaviited]

Encyclopædia Britannica/11th Edition (1911)

Culver Pictures