Miks paljud keelduvad verest

SEDA nimetati pöördeliseks otsuseks, kui Ontario kohus otsustas, et Kanada Punane Rist on vastutav HIV-nakkuse edasikandmise eest kahele mehele, kellele tehti vereülekanne — ja kes mõlemad said nakatunud verd samalt doonorilt. ”Kui patsientide elu seati ohtu millegi nii katastroofilise kui nakatunud vere tõttu, tuleb sellele viivitamatult reageerida,” ütles kohtunik Stephen Borins.

1980-ndatel aastatel kanti nakatunud vere ja verepreparaatide kaudu HIV-viirus edasi umbes 1200 kanadalasele ning lisaks sellele sai 12000 inimest C-hepatiidi nakkuse. Et nakatumiste arvu vähendada, on hakatud doonorite verd hoolikamalt läbi testima. Ent mitte kõik doonorid pole oma seksuaalsuhetest rääkides ausad. Näiteks tõi üks Ameerika Ühendriikides korraldatud küsitlus ilmsiks, et 1 igast 50 doonorist jättis kirja panemata niisugused riskitegurid nagu homoseksuaalsed suhted või seksuaalvahekorrad prostituutidega.

Olukorra muudab raskemaks fakt, et vere sõeltestid pole eksituskindlad. Ajakiri ”New Scientist” kirjutab, et ”kui inimene annab verd vähem kui kolm nädalat pärast HIV-iga nakatumist, siis praegu kasutatavate testidega viirust avastada ei õnnestu. C-hepatiidi puhul võib niisugune peiteperiood kesta üle kahe kuu”.

Viimastel aastatel on nende kanadalaste arv, kes sooviksid verd kas anda või vastu võtta, märkimisväärselt vähenenud. Kolumnist Paul Schratz kirjutab: ”Samal ajal kui vere andmise vastu huvi väheneb ja kasvab nende inimeste hulk, kes verd anda ei saa, tänagem Jumalat, et Jehoova tunnistajad on vereasendajate uurimisel teerajajateks.”

Huvitav märkida, et ajaleht ”The Toronto Star” teatab, et möödunud aastal valetas umbes 40 inimest ”neist, kes end Kanada haiglatesse sisse registreerisid, et nad on Jehoova tunnistajad, kuna nad ei soovinud vereülekannet”. Küsitlused näitavad, et umbes 90 protsenti kanadalastest eelistaksid doonoriverele mõnd alternatiivi. Seega pole vere kasutamine enam pelgalt religioosne vaidlusküsimus.