Asteroidid, komeedid ja Maa. Kas peagi on oodata kokkupõrget?

30. juuni varahommikul nähti ühes Siberi külas väga ebatavalist fenomeni. Talupojad märkasid kõrgel taevalaotuses kirkalt helendavat objekti, mis oli liiga ere, et vaadata seda palja silmaga. Madalamal, helendava objektiga samas suunas, võis näha väikest musta pilverüngast. Kui helendav objekt maapinnale lähemale jõudis, näis see põrmustuvat. Selle asemele tekkis tohutu must suitsupilv ning oli kuulda valju kärgatust — otsekui oleksid suured kivid laviinina alla varisenud. Majad värisesid ning läbi pilve lahvatasid taeva poole harkjad tulekeeled. Külaelanikud jooksid hirmunult tee peale. Memmekesed halasid; kõik arvasid, et maailma lõpp on käes. (Lühendatult ajalehest ”Sibir”, mis ilmus 1908. aasta 2. juulil Venemaal Irkutskis.)

VAEVALT oskasid külaelanikud arvata, et nende pea kohal oli plahvatanud taevakeha. Praegu, mil sellest sündmusest on möödas enam kui 90 aastat, näeb üks rabavamaid tulevikuennustusi meie planeedi hävingut just asteroidi või komeedi põhjustatud katastroofis. Seoses apokalüptiliste ennustustega maakera hävimisest kokkupõrkel taevakehaga on hakatud kasutama taolisi akronüüme nagu NEO (Maa-lähedased objektid, inglise keeles near-earth objects) ja PHO (potentsiaalselt ohtlikud objektid, inglise keeles potentially hazardous objects). Hollywoodis on taolistest hirmudest inspireerituna tehtud kiiresti taolisi kassafilme nagu ”Kokkupõrge” ja ”Armageddon”.

Ent kui suur on tõenäosus, et sina või sinu lapsed kaotate elu taevast langeva tulekera tõttu? Kas sul on põhjust oodata, et peatselt hakkab sinu õuele raua- ja jääkamakaid sadama? Juhul kui sa elad rannikualal, kas teeb sinu kodu maatasa merre sööstva eksinud asteroidi põhjustatud hiidlaine?

Me tiirleme keset kosmilist prügi

Meie Päikesesüsteem koosneb märksa enamast kui Päikesest, üheksast planeedist ja nende kaaslastest. Peale nende tiirlevad Päikesesüsteemis komeedid (jää- ja tolmukamakad), asteroidid (väikeplaneedid) ja meteoroidid (peamiselt asteroiditükid). Teadlased on juba ammu mõistnud, et Maad võivad pommitada kosmilised objektid. Piisab sellest, kui heidame pilgu Kuu ülesklohmitud pinnasele, mõistmaks, et elame rahutus ümbruskonnas. Kui Maad ei kaitseks atmosfäär ning kui maapind ei uueneks pidevalt laamtektooniliste protsesside ja erosiooni mõjul, oleks maakera pinnas samavõrd auklik kui Kuu oma.

Teadlaste hinnangul võib maakera atmosfääris näha iga päev 200 miljonit meteoori. Enamik atmosfääri sisenevaid objekte on väikesed ning põlevad ära praktiliselt märkamatult. Siiski peavad mõned neist atmosfääri sisenemisel tekkivale põletavale kuumusele vastu ning õhutakistuse tõttu pidurdub nende hoog umbes 320 kilomeetrini tunnis. See, mis meteoorist lõpuks järele jääb, langeb meteoriidina maapinnale. Kuna enamik meteoriite kukub kas ookeani või asustamata aladele, on nad harva inimestele kahju põhjustanud. Arvestuste kohaselt lisavad Maa atmosfääri sisenevad objektid iga päev sadu tonne maakera kaalule.

Lisaks sellele arvestavad astronoomid, et Maa orbiidiga võivad lõikuda või selle lähedusse sattuda umbes 2000 asteroidi, mille läbimõõt ületab kilomeetri. Neist on avastatud ja kaardistatud kõigest umbes 200. Peale selle usutakse olevat miljon enam kui 50-meetrise läbimõõduga asteroidi, mis tulevad ohtlikult lähedale Maa orbiidile. Sellise suurusega asteroidid võivad jõuda maapinnale ning tekitada suurt kahju. Taoline suhteliselt väike ”mürsk” kätkeb endas umbes kümme megatonni energiat — sama palju kui võimas tuumapomm. Kuigi maakera atmosfäär võib meid kaitsta väiksemate kokkupõrgete eest, ei suuda see hoida ära lööke, mille tugevus on kümme või rohkem megatonni. Mõned teadurid väidavad, et statistika põhjal võime oodata kümnemegatonnist põrget keskmiselt üks kord sajandis. Mõningate hinnangute kohaselt võib umbes kilomeetrise läbimõõduga objekt põrkuda Maaga üks kord 100000 aasta jooksul.

Mida paljastavad kraatrid, plahvatused ja kokkupõrked

Ei ole raske uskuda, et minevikus on meie planeedile võimsaid kosmilisi objekte sadanud. Tõendeid kokkupõrgetest võib leida enam kui 150-st maapinda armistavast kraatrist, mis on avastatud. Mõned neist on selgesti eristatavad, teisi võib näha ainult lennukist või satelliitide abil, mõned on aga juba kaua aega tagasi mattunud või asuvad ookeani põhjas.

Üks kuulsamaid kraatreid, mida tuntakse Chicxulubi nime all, kujutab endast 180-kilomeetrise läbimõõduga süvendit. Arvatakse, et selle Mehhikos Yucatáni poolsaare põhjatipus asuva ülisuure kraatri tekitas kümnekilomeetrise läbimõõduga komeet või asteroid. Mõned väidavad, et sellest kokkupõrkest tingitud kliimamuutused põhjustasid dinosauruste ning paljude teiste maismaa- ja mereloomade väljasuremise.

USA-s Arizonas lõi raudmeteoriit maasse umbes 1200-meetrise läbimõõduga 200 meetri sügavuse võimsa augu. Millised oleksid tagajärjed, kui taoline meteoriit kukuks suurlinna? New Yorgis asuva Ameerika Loodusloomuuseumi populaarne väljapanek näitab, et kui taoline taevakeha tabaks Manhattanit, häviks see rahvarohke linnaosa täielikult.

1908. aasta 30. juunil sööstis atmosfääri arvatavasti vähem kui 100-meetrise läbimõõduga asteroid või komeedikamakas, mis plahvatas ligemale kümne kilomeetri kõrgusel suures osas asustamata Tunguusi regiooni kohal Siberis, nagu oli juttu artikli alguses. Arvestuste kohaselt 15-megatonnine plahvatus laastas 2000 ruutkilomeetrise maa-ala, paisates maha puid, tekitades tulekahjusid ning tappes hulgaliselt põhjapõtru. Kui palju inimesi oleks hukkunud, kui plahvatuse epitsenter oleks jäänud tihedalt rahvastatud piirkonda?

Juulis 1994 suunati igal pool maailmas teleskoobid planeet Jupiterile, et jälgida, kuidas seda pommitavad komeet Shoemaker-Levy 9 tükid. Jupiterile löödud ajutised haavad on sööbinud sügavale nende inimeste meelde, kes nägid pealt seda kokkupõrget. Vaatepilt sellest, kuidas Jupiteri tabasid järjestikused löögid, pani nii asjatundjad kui tavainimesed mõtlema, mis oleks võinud juhtuda siis, kui see komeet oleks tabanud hoopis maakera.

Katastroofi stsenaariumid

Teadlased on hirmujudinatega kaalunud, kuivõrd kohutavad oleksid tagajärjed, kui mõni komeet või asteroid põrkuks meie planeediga. Nende arvates oleksid suure kokkupõrke vahetud tagajärjed järgmised. Kõigepealt tekitaks plahvatus suure kivimi- ja tolmupilve. Langev kivipuru tekitaks tähesaju, mis muudaks taevalaotuse tulipunaseks ning süütaks metsi ja rohumaad, hävitades suurema osa maismaaelust. Küllaltki pikaks ajaks atmosfääri heljuma jääv tolm blokeeriks päikesekiirguse, mistõttu temperatuur langeks drastiliselt ning tolmupilve all pimedal maapinnal lakkaks fotosüntees. Fotosünteesi pärssumus tähendaks ka ookeani toiduahela katkemist, mistõttu sureks enamik mereelukaid. Selle stsenaariumi kohaselt krooniks keskkonnakatastroofi globaalne happevihm ning osoonikihi hävinemine.

Kui taoline asteroid kukuks ookeani, põhjustaks see tõusulaineid, tohutu hävitusjõuga tsunamisid. Tsunamid sööstaksid kokkupõrkekohast märksa kaugemale kui esialgsed lööklained ning külvaksid rannikualadel tuhandete kilomeetrite ulatuses hävitust. Astronoom Jack Hills ütleb: ”Seal, kus kõrgusid suurlinnad, on üksnes mudalademed.”

Ent taoliste väidete suhtes tuleb siiski olla ettevaatlik. Suures osas pole selline teoretiseerimine muud kui spekulatsioon. Päriselt pole ju keegi näinud, kuidas asteroid maakeraga kokku põrkab, ega tegelikkuses selle tagajärgi uurinud. Samuti on nüüdisaja sensatsioonimaias massimeedia kiire koostama rabavaid teateid, mis põhinevad kas mittetäielikul või isegi vääral informatsioonil. (Vaata ülaltoodud kasti.) Tegelikult öeldakse, et oht kaotada elu taevast langeva objekti tõttu on tunduvalt väiksem kui oht saada surma autoavariis.

Mida tuleks ette võtta?

Paljud eksperdid on seisukohal, et parim viis hoida ära katastroof, mille võib põhjustada lähenev komeet või asteroid, on saata teele rakett, mis peataks sissetungija või vähemalt muudaks selle suunda. Kui asteroid on väike ja kui ta avastatakse aastaid enne arvatavat kokkupõrget, võib taolisest abinõust täiesti piisata.

Kui on aga tegemist suuremate objektidega, mis ähvardavad Maaga kokku põrgata, soovitavad mõned teadlased kasutada tuumarelvi. Sellisel juhul usutakse, et hoolikalt sihitud tuumalaeng tõukab asteroidi ohutumale orbiidile ning hoiab seeläbi ära kokkupõrke. Vajamineva tuumaplahvatuse võimsuse määraks asteroidi suurus ning selle kaugus Maast.

Probleem on aga selles, et mitte ükski neist võimalikest kaitseabinõudest ei anna tulemusi, kui hoiatust ei saada piisavalt varakult. Seepärast ongi taolised astronoomide töörühmad nagu Spacewatch ja Near Earth Asteroid Tracking pühendunud asteroidide jahtimisele. Siiski leiavad paljud, et vaja on enamat.

Tuleb tunnistada, et ebatäiuslikel inimestel on vaid piiratud hulgal teadmisi nende taevakehade asukoha ja liikumise kohta. Ometi ei ole põhjust muutuda üleliia ärevaks ega kartlikuks, et elu Maa peal ähvardab oht. Kindlaima garantii, et mitte ükski asteroid ega komeet ei hävita eales kogu maapealset elu, annab universumi Looja Jehoova Jumal.a Piibel kinnitab meile: ”Õiged pärivad maa ja elavad seal peal põliselt!” (Laul 37:29; Jesaja 45:18).

[Allmärkus]

[Kast lk 27]

1997 XF11 juhtum

12. märtsil 1998 levis üle maailma kurjakuulutav uudis: neljapäeval, 26. oktoobril aastal 2028 põrkub Maaga pooleteisekilomeetrise läbimõõduga asteroid. Selle asteroidi, mis nimetati 1997 XF11-ks, avastas 1997. aasta 6. detsembril Arizona ülikooli Spacewatchi töörühma astronoom Jim Scotti. Pannud kokku varasemad andmed ning uuemad vaatlustulemused, avaldasid Harvardi-Smithsoni Astrofüüsikakeskuse teadlased informatsiooni, mille põhjal mõned prognoosisid, et tõenäoliselt möödub asteroid Maast umbes 50000 kilomeetri kauguselt, mis on astronoomiliste standardite järgi äärmiselt väike vahemaa ehk ”kindel täistabamus”. Teleriekraanidel võis näha hirmuäratavaid simulatsioone sellest, kuidas asteroid Maale prantsatab. Ent siis, vaevalt 24 tundi hiljem, oli oht möödas. Uued andmed ja arvutused näitasid, et asteroid möödub Maast ligemale 1000000 kilomeetri kauguselt. Ehkki ka selline vahemaa on väiksem kui ühegi varem vaadeldud taolise läbimõõduga asteroidi puhul, on see siiski piisavalt ohutu. Kiiresti avaldas meedia taolisi artikleid nagu ”No hüva, arvutused polnud päris täpsed”.

[Pildid lk 26]

1. Halley komeet

2. Ikeya-Seki komeet

3. Asteroid 951 Gaspra

4. Arizona kraater — süvend, mille läbimõõt on ligi 1200 meetrit ning sügavus 200 meetrit

[Allikaviited]

ROE/Anglo-Australian Observatory loal, David Malini foto

NASA foto

NASA/JPL/Caltech

D. J. Roddy ja K. Zelleri foto, U.S. Geological Survey

[Pildi allikaviide lk 25]

NASA foto