Costa Rica müstilised kivikerad
”ÄRGAKE!” COSTA RICA KORRESPONDENDILT
UMBES 16 sajandit tagasi tegid Costa Rica edelaosa põliselanikud eri suurusega kivist kerasid, millest mõningad olid kõigest 10-sentimeetrise, teised aga kuni 2,4-meetrise läbimõõduga. Kuna need kivid on nii hästi vormitud, tekib küsimus, kuidas on need tehtud ja mis eesmärgil?
Kivikerasid on leitud ka teistest riikidest, nagu näiteks Ameerika Ühendriikidest, Mehhikost ja Tšiilist. Kuid Costa Rica graniitkerad on ainulaadsed. Nad on suurepärase kvaliteediga ja mõned neist on täiesti korrapärased sileda pinnaga kerad. Tihtipeale on ühest kohast leitud palju kive, 20 või veelgi enam. On huvitav, et paljud kivid on paigutatud nii, et need moodustavad geomeetrilisi kujundeid, nagu näiteks kolmnurki ja ristkülikuid, või asetsevad lihtsalt rivisse panduna. Paljud sellised kujundid osutavad maakera magnetilise põhjapooluse suunas.
Nii mõnedki kerad on leitud Diquisi jõe deltast. Teised on aga leitud lõunapoolsetest linnadest: Palmar Surist, Buenos Airesest ja Golfitost; põhjapoolsest Guanacaste’i provintsist ja keskorust. Paljud kerade juurest leitud esemed on olnud heaks abiks nende dateerimisel. Arheoloogid on dateerinud mõned neist müstilistest kividest aastasse 400 m.a.j. Enamik kividest näib aga olevat pärit ajavahemikust 800 kuni 1200 m.a.j. Mõned kivid on leitud kunagiste elamute või haudade juurest. Aastate jooksul on aga inimesed osa kive lõhkunud, lootes nende seest aardeid leida. Sellegipoolest on Costa Rica rahvusmuuseumi nimestikus umbes 130 tervet kivikera. Kuid on palju ka selliseid kivisid, mida ei ole nimestikku kantud. Kuna hulk neist muistsetest kividest on oma algsest asukohast eravaldustesse viidud, et need kaunistaksid aedu ja kirikuid, on neid kõiki raske üles lugeda. Kahtlemata on maa sees või tihedates džunglites veel palju avastamata kivikerasid.
Kuidas on need kivid valmistatud? See on mõistatus. Et nii korrapäraseid kerasid saada, oli neid vaja mingil viisil mehaaniliselt töödelda. Otsustades paljude teiste tollesse ajaperioodi kuuluvate kujude järgi, võib öelda, et nende kerade valmistajad olid osavad skulptorid. Lisaks sellele annavad 800. aastasse dateeritud kuldesemed tunnistust nende inimeste oskuse kohta kasutada kõrget temperatuuri. Ühe teooria järgi töödeldi kerasid kõrge temperatuuri juures ning seejärel jahutati, et eemaldada kivi väliskihte. Töö viimistlemiseks võidi kasutada liiva ja nahka, millega kivisid poleeriti.
Üks teadlane ütles, et suuremad kerad ”on teinud parimad oskustöölised; [kerad] olid peaaegu täiesti korrapärased, isegi mõõdulindi ja ripploodi abil eri punktides läbimõõtu mõõtes ei leitud mingit ebakorrapära”. Selline täpsus näitab seda, et põliselanikud oskasid arvutada, neil oli palju teadmisi kiviraiumise kohta ning nad kasutasid tööriistu. Kuna aga näib, et nendel inimestel polnud kirjalikku keelt, pole meil ülestähendusi selle kohta, kuidas kerade valmistamine täpselt käis.
Enamik neist keradest on valmistatud graniiditaolisest kivist. Lähim teadaolev graniidimurd asus ülal mägedes, umbes 40—50 kilomeetri kaugusel Diquisi jõe deltast. Kuidas suutsid skulptorid nii suuri kive liigutada? Kui nad töötlesid kivisid murrus, pidid nad need hoolikalt mägedest alla tooma. Milline töö võis küll olla nii raskeid kivisid ilma praegusaegsete seadmeteta nii kaugele toimetada! Kui palju need kerad aga kaaluvad? Mõnede kaal on üle 16 tonni!
Kui kivimurrust kaevandatud graniitkivitükid töötlemata kujul teise kohta liigutati, kaalus 2,7-meetrine kuubikujuline kivi, mida oli tarvis 2,4-meetrise läbimõõduga kera valmistamiseks, üle 24 tonni! Selleks et kive teise kohta toimetada, tuli põliselanikel kivide transportimiseks rajada läbi tiheda džungli lai ja sile tee. Selline saavutus on tõepoolest märkimist väärt! Teised kerad tehti lubjakivi sarnasest karplubjakivist, mida võis saada rannast, Diquisi jõe suudme lähedalt. See võib tähendada seda, et kive veeti parvega umbes 50 kilomeetrit ülesjõge. Mõningaid kerasid on leitud ka Vaikse ookeani rannikust 20 kilomeetri kaugusel asuvalt Caño saarelt.
Keegi ei tea aga täpselt, mis oli nende kerade valmistamise algne eesmärk. Need võisid tähistada suguharu pealiku kõrget positsiooni või küla tähtsust või olla hoopis usulised või tseremoniaalsed sümbolid. Ühel päeval võivad aga arheoloogilised uuringud Costa Rica kivikerade mõistatuse paljastada.
[Kaart lk 22, 23]
(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)
Costa Rica
[Allikaviide]
Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.
[Pilt lk 23]
Vedur kivikera taga näitab kivi suurust
[Allikaviide]
Loa andnud: National Museum of Costa Rica
[Pildid lk 24]
Kivikerad Costa Rica rahvusmuuseumi territooriumil
Siiani leitud suurim kivikera, mille läbimõõt on ligi 2,6 meetrit
[Allikaviide]
Loa andnud: National Museum of Costa Rica