Tänulik raskustest hoolimata. Kuidas aitas Piibel mul vastu pidada

Jutustab Enrique Caravaca Acosta

See juhtus 15. aprillil 1971. Olin minemas oma perele kodutallu külla. Kuna ma ei olnud juba kaua aega kodus käinud, ootasin pikisilmi pereliikmetega kohtumist. Olin põnevil, kas nad on ikka kõik kodus ja keda ma esimesena näen. Kohale jõudes avanes minu ees kohutav vaatepilt – neli inimest, kaasa arvatud minu ema, oli tapetud!

MA OLIN täielikus šokis. Mis oli juhtunud? Mida ma peaksin tegema? Läheduses polnud ühtki hingelist, olin segaduses ning tundsin end abituna. Enne kui looga edasi lähen, räägin natuke oma taustast. Siis te mõistate paremini, kuidas see ning teised elutragöödiad mulle on mõjunud.

Leidsime tõe

Sündisin Costa Ricas, Nicoya lähedal Quirimánis. Aastal 1953, olles 37-aastane, elasin koos vanematega kodutalus. Kuigi kasvasime üles katoliiklastena, ei olnud me rahul mõningate õpetustega ning meil oli mitmeid vastuseta küsimusi.

Ühel hommikul tuli meile koju mees nimega Anatolio Alfaro, kes innustas meid Piiblit uurima. Ta jagas meiega mitmeid Piibli õpetusi. Isa, ema, üks minu vendadest, minu õde ja tema sõbranna, kes meil parasjagu külas oli, ning mina – kõik me istusime ja kuulasime. Arutelu kestis kogu päeva ning venis öö peale. Meil oli palju küsimusi.

Anatolio jäi ööseks ning oli meiega ka järgmise päeva. Kuuldu vaimustas meid ning eriti põnevil olime, kui meie küsimustele näidati vastuseid otse Piiblist. Too arutelu avaldas meile sügavat mõju. Mõtisklesime õpitu üle ning teadsime, et oleme leidnud tõe. Anatolio jättis meile mõned piiblilised ajakirjad ja raamatud. Õhtuti lugesime ja uurisime neid väljaandeid koos perega. Ettevõtmine polnud kergete killast, kuna meil ei olnud elektrit. Enne õppimiseks maha istumist võttis igaüks meist kartulikoti ning kattis sellega oma jalad, et kaitsta end moskiitode eest.

Kuus kuud hiljem ristiti viis meie pere liiget, nende hulgas mina ja mu vanemad. Põnevusega alustasime käimist ukselt uksele, et jagada inimestega, mida olime ise õppinud. Kõndisime ligi kaks tundi, mõnikord ka ratsutasime, et kohtuda Carrillo linna tunnistajatega. Anatolio käis jätkuvalt meie juures Piiblit uurimas. Peagi hakkasid koosolekud meie kodus toimuma. Kohal käis umbes kaheksa inimest, kes kõik lõpuks ka ristiti. See grupp kasvas üsna kiiresti kahekümneliikmeliseks koguduseks.

Teenimas Jumalat täisajaliselt

Peagi kutsus Jehoova tunnistajate harubüroo Costa Ricas üles kõiki, kel võimalik, alustama täisajalist evangeeliumikuulutamise tööd. 1957. aastal võtsin üleskutse vastu ning alustasin täisajalist teenistust. See töö oli tõeliselt põnev. Mõnikord pidin kõndima üksinda tundide viisi, et jõuda inimesteni maapiirkondades. Mitte alati ei võetud mind sõbralikult vastu. Mulle meenub, et vähemalt kolmel korral ähvardasid mind matšeetedega mehed, nõudes, et ma ütleksin, kes ma olen ja mida ma siin teen.

1950. aastatel olid teedeks vaid väiksed rajad läbi metsiku looduse, mistõttu oli inimesteni jõudmine üsna raske. Et mõnda piirkonda jõuda, pidime ratsutama. Kahlasime läbi jõgede ning vahetevahel magasime otse tähtede all. Moskiitoparved tegid meie elu raskeks. Samuti pidime olema valvsad madude ja krokodillide suhtes. Vaatamata kõigele tundsin sügavat rõõmu, et sain aidata inimestel Jehoova Jumalat tundma õppida. Koju jõudes olin õnnelik ja rahul, et olin jaganud Piibli tõde teistega. Iga päev kuulutustööd tehes ja Piiblit uurides kasvas minu armastus Jehoova Jumala vastu üha enam ning ma sain temaga lähedasemaks.

Aja jooksul sain lisakohustusi. Rohkem kui kümme aastat teenisin reisiva ülevaatajana, külastades ja tugevdades ühes piirkonnas iga nädal eri kogudust. Kuigi terviseprobleemide tõttu pidin sellest teenistuseesõigusest loobuma, tundsin siiski jätkuvalt rõõmu Jumala täisajalisest teenimisest.

Traagilised sündmused

Olles aastal 1971 Nicoyas, läksin oma perele külla. Koju jõudes leidsin oma 80-aastase ema põrandal lamamas. Teda oli tulistatud ja pussitatud. Ta veel hingas, kui kummardusin, et teda toetada. Mõni hetk hiljem suri ta minu käte vahel. Vaatasin ringi ning nägin köögipõrandal lamamas kokka, kes oli kaheksandat kuud rase. Ka tema oli surnud. Ja nagu sellest oleks veel vähe, leidsin koridorist surnuna ka ühe kohaliku koguduseliikme ning vannitoast koka väikse poja. Kõiki oli jõhkralt pussitatud ning tulistatud. Kes küll võis midagi nii kohutavat teha, ja miks?

Kui läksin välja, leidsin oma isa. Teda oli pähe tulistatud, kuid ta oli veel elus! Kiirustasin oma venna juurde, kes elas umbes veerandtunni kaugusel. Leidsin sealt veel ühe naise ja tema poja surnukeha. Olin täiesti vapustatud, kui sain teada, et tapja oli minu 17-aastane õepoeg, kes ei olnud Jehoova tunnistaja ning oli vaimuhaige. Ta oli kodukandist põgenenud. Algas Costa Rica ajaloo kõige laiaulatuslikum tagaotsimine.

Lugu jõudis üleriigilistesse uudistesse. Politseinikud leidsid tapja seitsme päeva pärast. Ta oli relvastatud suure noa ja 22-kaliibrilise revolvriga, mille oli müünud talle inimene, kes teadis, et tegemist on nii vaimselt kui emotsionaalselt haige inimesega. Vahistamise käigus mu õepoega tulistati ja ta suri.

Tagaotsimise ajal soovitasid paljud mul piirkonnast lahkuda, kartes, et õepoeg võib tagasi tulla ning mulle halba teha. Palvetasin selle asja pärast, kuna tundsin vajadust olla koos tragöödia üleelanud pere- ja koguduseliikmetega. Seega ma ei lahkunud.

Üks tragöödia teise järel

Kahjuks elas isa vaid ühe aasta. Järgmisel aastal mõrvati ühe vahejuhtumi käigus, mis ei olnud seotud eelmise tragöödiaga, minu õde, kes oli ustav Jehoova Jumala teenija. Jällegi olid kõik sugulased šokis järjekordse pereliikme kaotuse pärast. Pole võimalik sõnadega kirjeldada seda kaotusvalu ja kurbust, mida me sõpradega tundsime. Kogu katsumuse vältel toetusin täielikult Jehoovale, paludes temalt pidevalt jõudu.

1985. aastal osalesin pealinnas San Josés toimuval kolmepäevasel kogudusevanematele mõeldud väljaõppel, mille lõppedes tundsin, et minu suhted Jehoovaga on tugevnenud. Lahkusin esmaspäeva varahommikul, et bussiga koju sõita. Teel bussijaama ründasid mind jõhkrad kurjategijad, kes mind kägistasid ning mu paljaks röövisid. Kõik toimus nii kiiresti, et mul ei õnnestunud näha nende nägusid. Pärast seda vahejuhtumit ei suutnud ma enam järgida Costa Ricale omast suhtlusviisi. Siinses Guanacaste provintsis on meestel üksteisega kohtudes või lihtsalt enda kohalolekust teada andes kombeks valjult hõigata. Enne rünnet olin ma tubli hõikaja, kuid intsidendi järel ma enam selleks suuteline polnud.

Aastal 1979 abiellusin ma kaaskristlase Celiaga naaberkogudusest. Celia armastas Piiblit. Me lugesime ja uurisime Piiblit iga päev. Kahjuks suri ta 2001. aasta juulis vähki. Vahetevahel tunnen end üksildasena, kuid ülestõusmislootus annab mulle jõudu (Johannese 5:28, 29).

Rõõmus katsumustest hoolimata

Kuigi minu elus on olnud tõenäoliselt rohkem traagilisi sündmusi kui paljudel teistel, vaatan ma sellistele katsumustele kui võimalustele näidata oma usku ja lojaalsust Jehoovale (Jakoobuse 1:13). Säilitamaks tasakaalukat vaadet kogetule, tuletan endale pidevalt meelde, et „aeg ja juhus” tabab meid kõiki (Koguja 9:11, UM). Samuti on mul meeles, et „viimseil päevil tuleb raskeid aegu”, kuna inimesed on metsikud, vägivaldsed ja enesevalitsuseta (2. Timoteosele 3:1–5). Pean meeles ka Iiobi eeskuju. Kuigi tal tuli palju kannatada – ta kaotas oma pere, tervise ja elatusvahendid –, ütles ta vankumatult: „Jehoova nimi olgu kiidetud!” Jehoova õnnistas rikkalikult Iiobit tema laitmatuse tõttu (Iiob 1:13–22; 42:12–15). Kõik sellised mõtted Piiblist aitavad mul jääda rõõmsaks hoolimata paljudest katsumustest.

Jehoova on alati aidanud mul hoida teda oma elus esikohal. Igapäevane Piibli lugemine on mulle suureks lohutuse allikaks ning on andnud jõudu vastu pidada. Jehoova poole palves pöördudes saan tunda rõõmu „Jumala rahust, mis on ülem kõigest mõistusest” (Filiplastele 4:6, 7). See toob mulle meelerahu. Samuti tugevdab mu usku see, et käin kristlikel koosolekutel ja osalen neil (Heebrealastele 10:24, 25).

Kuigi olen juba kõrges eas, olen tänulik Jehoovale, et mul on veel jõudu töötada koos kaaskristlastega, uurida inimestega Piiblit ning teha kuulutustööd. Niiviisi teisi teenides saan jaksu meeleheitest üle olla. Olen Jehoovale südamepõhjani tänulik, hoolimata sellest, et mu elus on olnud palju tragöödiaid.a

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 20]

Igapäevane Piibli lugemine on mulle suure lohutuse allikaks ning on andnud jõudu vastu pidada

[Pilt lk 19]

Algusaegadel piiblilist kõnet pidamas

[Pilt lk 20]

Nooremas eas kuulutustööd tegemas