”Mitte kõik pole peole kutsutud”
”INIMARENGU ARUANNE 1998”, iga-aastane raport, mille on koostanud ÜRO Arenguprogramm ehk UNDP, koondas tähelepanu maailma enneolematule tarbimisbuumile. Selgus, et kogu maailmas kulutatakse praegu tarbekaupade peale kuus korda rohkem raha kui 1950. aastal ning kaks korda rohkem kui 1975. aastal. Kuid vaatamata sellele tarbimisbuumile ütles UNDP tegevdirektor James Gustave Speth: ”Mitte kõik pole peole kutsutud.”
Näide sellest: maailma elanikkonna rikkaim 20 protsenti tarbib seitse korda rohkem kala kui kõige vaesem 20 protsenti maailma elanikkonnast. Rikkaim 20 protsenti tarbib ka 11 korda rohkem liha, 17 korda rohkem energiat, kasutab 49 korda rohkem telefoni, 77 korda rohkem paberit ning omab 149 korda rohkem autosid kui maailma elanikkonna kõige vaesem 20 protsenti.
Kommenteerides neid uurimistulemusi, märkis ÜRO raadio, et aeglustamaks maakera loodusvarade vähendamist, tuleb tööstusriikidel muuta oma tarbimisharjumusi. Samal ajal peavad rikkamad riigid maailma vaestega oma rikkusi rohkem jagama, nii et ka nemad võiksid maakera ressurssidest rohkem kasu saada. Kui palju abi oleks neil vaja anda?
James Gustave Speth on arvestanud, et kui tööstusriigid kahekordistaksid oma praegust arenguabi 50 miljardilt dollarilt 100 miljardile dollarile aastas, oleks kogu maailma vaestel võimalik normaalselt süüa, hoolitseda oma tervise eest, saada haridust ning omada elupaika. 50 miljardit dollarit võib küll tunduda suure rahasummana, kuid James Gustave Speth ütleb: ”See on summa, mis eurooplased aastas sigarettide peale kulutavad, ning pool sellest summast, mis ameeriklased praegu alkohoolsete jookide ostmiseks kasutavad.”
On selge, et ühised pingutused jaotada selle planeedi ressursse ühtlasemalt aitaksid suuresti kaasa kibeda vaesuse lõpetamisele. Mida oleks vaja selleks teha, et selline asi ka toimiks? Üks ÜRO ametnik ütles: ”Lõppkokkuvõtteks oleks vaja seda, et muutuks inimeste süda, mõistus ja tahe.” Enamik inimesi on sellega nõus, kuid nad näevad, et tänapäeva poliitilised organisatsioonid, ükskõik kui heade kavatsustega nad ka poleks, ei ole suutelised selliseid muudatusi korda saatma, veelgi vähem juurima välja selliseid omadusi nagu ahnus.
Siiski on nendel inimestel, keda huvitab inimkonna ning meie planeedi tulevik, olemas lootus. On lohutav teada, et meie maa Looja on tõotanud inimkonna probleemid edukalt lahendada. Laulik ennustas: ”Maa on andnud oma vilja! Jumal, meie Jumal, õnnistagu meid! Viljarohkus on maa peal, mägede otsas kahisevad viljapead” (Laul 67:7; 72:16). Jah, siis on kõik maa elanikud ”peole kutsutud”.