Reaalsus on ületanud mu ootused
JUTUSTANUD WILLEM VAN SEIJL
Oli aasta 1942 ning meie maa oli II maailmasõja keerises. Ma olin üks viiest noormehest, kes varjasid end natside eest Groningeni linnas Hollandis. Ühes väikeses toas istudes hakkasime rääkima sellest, millised on meie ellujäämisšansid.
OLI selge, et meie ellujäämisšansid polnud just suured. Nagu aeg näitas, suri kolm meie grupist vägivaldset surma. Õigupoolest olen mina ainus, kes nii vanaks on elanud. Ent see on vaid üks näide selle kohta, kus reaalsus on ületanud mu ootused.
Selle vahejuhtumi aegu, mida ülal mainisin, olin kõigest 19-aastane ning Piibli ja religiooni kohta oli mul vähe teadmisi. Isa oli üleüldse igasuguse religiooni vastu. Ema jäi oma religiooniotsingute lõpuks pidama spiritismi juurde. Minul polnud aga mingit lootust. Ma mõtlesin, et kui ma pommirünnaku ajal või mõnel muul moel surma saan, pole Jumalal mingit põhjust mind meeles pidada. Ma polnud isegi mitte püüdnud teda tundma õppida.
Otsinguid kroonib tasu
Varsti pärast seda vestlust nelja noormehega võtsid natsid mu kinni ja viisid mind Saksamaale Emmerichi lähedal asuvasse vangilaagrisse. Meie tööks oli tassida minema kiviprügi ja likvideerida liitlasvägede pommirünnakute tekitatud kahju. 1943. aasta lõpus ma põgenesin ning olgugi et sõda oli ikka veel täies hoos, õnnestus mul jõuda tagasi Hollandisse.
Mingil moel sattus mu kätte üks väike brošüür, mis oli täis küsimusi ja piiblitekste. Selle abil uuriti raamatut ”Pääste”, mille olid välja andnud Jehoova tunnistajad. Neid küsimusi lugedes ja kirjakohti otsides hakkasin tundma suurt huvi Piibli prohvetiennustuste täitumise vastu.
Rääkisin oma kihlatu Gré’ga sellest, mida olin lugenud, kuid algul ta selle vastu just suurt huvi ei tundnud. Ema seevastu oli brošüürist vaimustuses. ”See on tõde, mida olen otsinud terve oma elu!” hüüdis ta. Rääkisin ka sõpradega, ning mõned soovisid rohkem teada saada. Üks neist sai Jehoova tunnistajaks ning kirjade ja külastuste kaudu hoidsime pidevalt sidet kuni ta surmani aastal 1996.
Vahepeal hakkas Gré Piiblit uurima ja 1945. aasta veebruaris lasime end mõlemad ristida. Sõda lõppes mõni kuu hiljem. Pärast abiellumist tahtsime hakata pioneerideks, nagu Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid kutsutakse. Kuid meile said takistuseks haigus ja rahamured. Avanes ka võimalusi rohkem raha teenida. Kas hakkame kõigepealt tööle, et majanduslikult järje peale saada, ja alustame siis pioneeritööd, või alustame seda kohe?
Meie teenistus Hollandis
Otsustasime kohe pioneeritööd alustada, mida tegime 1945. aasta 1. septembril. Selsamal päeval, kui ma hilja õhtul kodu poole kõndisin, astusin sisse ühte restorani, et juua osta. Andsin kelnerile enda arust ühekuldnase rahatähe ja ütlesin talle: ”Tagasi pole vaja.” Kui ma koju jõudsin, avastasin, et olin andnud talle sajakuldnase rahatähe! Seega oli meil pioneeritööd alustades täpselt üks kulden.
Kui ma 1946. aastal avalikke kõnesid pidama hakkasin, oli mul ainult nahkpintsak. Üks mu sõber, kes oli enam-vähem minu mõõtu, oli koosoleku juhataja. Ta juhtis mu kõne sisse ning tuli otsekohe lava taha, kus andis oma pintsaku mulle. Siis pidasin ma oma kõne. Pärast kõnet toimus kõik seesama, aga vastupidises järjekorras.
Märtsis 1949 kutsuti meid Gré’ga ringkonnatööle, külastama Jehoova tunnistajate kogudusi, et neid usus kinnitada. Fritz Hartstang, kes oli olnud ustav jumalateener enne sõda ja ka sõja ajal, andis mulle ringkonnatööks väljaõpet. Ta andis mulle head nõu: ”Wim, järgi Jehoova organisatsiooni kaudu saadavaid juhendeid isegi siis, kui sulle ei tundu need esmapilgul olevat kõige paremad. Sa ei kahetse seda kunagi.” Tal oli õigus.
1951. aastal käis Hollandis Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu tollane president Nathan H. Knorr. Tol ajal andsime Gré’ga avalduse misjoniteenistuse väljaõppeks Ameerika Ühendriikides. Varsti saimegi kutse Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 21. kursusele. Kui alustasime 1945. aastal pioneerteenistust, oli Hollandis umbes 2000 tunnistajat, 1953. aastal aga üle 7000. Seda oli tunduvalt rohkem, kui olime osanud oodata.
Teenistus uues elukohas
Meid määrati teenima Hollandi Uus-Guineasse, mis on praegu Indoneesia provints. Kui meid aga sellele maale ei lastud, määrati meid Lõuna-Ameerika troopikamaale Surinamesse. Jõudsime sinna 1955. aasta detsembris. Tol ajal oli Surinames vaid sadakond tunnistajat, kuid nad olid väga abivalmid. Tundsime end seal peagi nagu kodus.
Pidime muidugi harjuma paljude uute olukordadega ja vahel polnud see sugugi kerge. Näiteks oli Gré alati kartnud igasuguseid putukaid ja mutukaid. Kui ta Hollandis meie magamistoast väikese ämbliku leidis, ei läinud ta enne magama, kui olin selle eluka toast kõrvaldanud. Surinames on aga kümme korda suuremaid ämblikke, kellest mõned on mürgised. Meie misjonikodus oli ka tarakane, sipelgaid, sääski, rohutirtse, rotte ja vahel isegi madusid. Gré on nüüd nende elukatega nii harjunud, et nendega võitlemine on muutunud talle igapäevaseks tegevuseks.
Nüüd, mil oleme Surinames elanud rohkem kui 43 aastat, tunneme seda maad paremini kui paljud kohalikud elanikud. Oleme hakanud armastama siinseid jõgesid, vihmametsi ja rannikuäärseid soid. Me tunneme ka siinset rikkalikku loomastikku: okassigu, laiskloomi, jaaguare ja isegi igasugu kaunivärvilisi madusid. Eriti oleme aga hakanud armastama siin elavaid mitmesuguse päritoluga inimesi. Mõnede nende inimeste esivanemad on pärit Aafrikast, Indiast, Indoneesiast, Hiinast või teistest maadest. Mõned on aga päriselanike, indiaanlaste järeltulijad.
Kristlikus teenistuses kohtame majast majja käies kõiki neid päritolu inimesi. Ka meie kuningriigisaalides on nendest rahvustest vendi ja õdesid. 1953. aastal oli Surinames vaid üks lagunenud kuningriigisaal, nüüd on siin aga rohkem kui 30 kaunist kuningriigisaali, kena kokkutulekusaal ja harubüroo, mis pühitseti 1995. aasta veebruaris.
Mida ma olen õppinud
Sügaval Suriname sisemaal on palju niinimetatud võsaneegrite kogudusi. Võsaneegrid põlvnevad aafrika orjadest, kes põgenesid istandustest nii kaugele ülesjõge, kui suutsid. Olen korduvalt imetlenud nende tublidust, näiteks seda, kuidas nad jõge mööda sõidavad ja kui hästi nad on kohanenud eluga vihmametsas. Nad langetavad puid, ehitavad paate ja manööverdavad nendega mööda jugade ja kärestikega jõgesid. Nad saavad oma toiduse jahti pidades ja kala püüdes, nad teevad süüa ilma moodsa tehnikata ja suudavad teha palju muud, mis meile väga raske oleks.
Aastate jooksul oleme õppinud tundma ka teisi rahvaid, kes siin Surinames elavad, nende kombeid, mõtlemis- ja eluviisi. Mäletan seda, kuidas külastasin ühte indiaani küla 1950. aastatel. Keskööl jõudsin vihmametsas mahajäetud laagrisse, kust pidin indiaanlasest teejuhiga paadimatka alustama. Ta tegi üles lõkke, küpsetas toitu ja sidus rippvoodid puude külge. Ta võttis iseenesestmõistetavana seda, et teeb kõik need asjad minu eest ära, sest ta teadis, et mina seda teha ei oska.
Kui ma keset ööd oma rippvoodist alla kukkusin, ei naernud ta minu üle. Selle asemel pühkis ta mu riided puhtaks ja sidus rippvoodi uuesti puu külge. Kui me sõitsime mööda kitsast jõge, oli nii pime, et ma ei näinud isegi oma käsi, kuid tema suutis tüürida paati ümber paljude käänakute ja takistuste. Kui ma küsisin temalt, kuidas ta sellega hakkama saab, ütles ta: ”Sa vaatad valesse kohta. Vaata üles, siis sa märkad vahet puulatvade ja taeva vahel. See näitab sulle, kuidas jõgi käändub. Vaata ka lainetust. See annab sulle teada, kas eespool on kive või muid takistusi. Ja kuula! Ka helid annavad sulle märku sellest, mis on ees.”
Õõnestatud puutüvest kanuuga kärestikel sõitmine ja koskedest eemale hoidmine võib olla ohtlik ja väsitav. Kui me aga kohtume lõpuks oma kristlike vendade ja õdedega, kes meid ootavad ja meie vastu külalislahked on, tunneme värskendust. Neil on külaliste jaoks alati toitu, võib-olla kauss suppi. Misjonäri elu on küll tihti väsitav ja raske, kuid mitte kunagi pettumust valmistav.
Mis on aidanud meil oma teenistust jätkata
Meid pole õnnistatud eriliselt hea tervisega ega ole me saanud ka eriti toetust oma pereliikmetelt, kuna minu ema on meie ainuke sugulane, kes on tunnistajaks saanud. Kuid meie kallid sõbrad on meile alati abiks olnud ja meid julgustanud ning see on aidanud meil oma ülesannet edasi täita. Eriti suurt julgustust saime emalt.
Pärast seda, kui olime teeninud Surinames umbes kuus aastat, jäi ema väga haigeks. Sõbrad soovisid, et tuleksime teda veel viimast korda vaatama, kuid ema kirjutas: ”Palun, täitke oma ülesannet edasi. Pidage mind meeles sellisena, nagu ma olin tervena. Loodan teid näha ülestõusmises.” Tema usk oli tõesti tugev.
Saime Hollandisse puhkusele minna alles 1966. aastal. Meil oli suur rõõm näha oma sõpru, kuid tundsime, et meie koduks on nüüd siiski Suriname. Nüüd me mõistame, kui tark on see organisatsiooni nõuanne, et misjonärid võivad oma kodumaale puhkusele minna alles pärast seda, kui nad on uues kohas teeninud vähemalt kolm aastat.
Veel on aidanud meid meie teenistuses huumorimeele säilitamine, ka oskus enda üle naerda. Vahel võib isegi Jehoova loodus huumorimeelt ilmneda. Kui sa vaatad šimpanside ja saarmaste ning eelkõige loomapoegade veiderdusi, toob see näkku naeratuse. Tähtis on ka näha asjade positiivset külge ning mitte võtta end liiga tõsiselt — seda oleme aastatega õppinud.
Eriti palju on aidanud meil teenistust jätkata rõõm, mida me oma tööst saame. Gré alustas Paramaribo vanadekodus uurimist üheksa mehega. Kõik nad olid üle 80 aasta vanused. Nad olid varem olnud kas puuraiujad või kullakaevajad. Kõik need mehed hakkasid õpitut armastama, lasid end ristida ning osalesid surmani ustavalt kuulutustöös.
Üks eakas Riversi-nimeline jutlustaja Swedenborgi kirikust kuulas uurimist pealt ja tegi sarkastilisi märkusi. Kuid iga nädal tuli ta neile järjest lähemale ning pilkavaid märkusi jäi järjest vähemaks. Lõpuks istus ta teiste juurde ja hakkas uurimisest osa võtma. Ta oli 92-aastane ning suutis vaevu näha ja kuulda, kuid ta tsiteeris kirjakohti, nagu Piiblist lugedes. Viimaks hakkas ta meiega teenistuses osalema ja kuulutama kõikidele, kes teda kuulasid. Enne oma surma saatis ta meile teate, et me tema juurde tuleksime. Kui me tema juurde jõudsime, oli ta juba surnud, kuid leidsime tema padja alt viimase kuu teenistusaruande.
Aastal 1970, pärast seda, kui olin üle 25 aasta täisajalises teenistuses olnud, määrati mind Suriname harubüroo ülevaatajaks. Mul oli tihti raske oma kontorilaua taga istuda ja mõelda, et ma ei saa enam iga päev põlluteenistuses käia nagu Gré. Nüüd töötab ka Gré harubüroos ning saame koos vananedes mõttekat tööd teha.
Kui ma mõtlen sellele, et aastal 1945 oli maailmas vähem kui 160000 Kuningriigi kuulutajat, nüüd aga umbes 6000000, mõistan, et reaalsus on ületanud minu ootused. Surinames on 1955. aastast, mil me siia saabusime, kuulutajate arv kasvanud rohkem kui 19 korda, ligikaudu 100-lt kuulutajalt rohkem kui 1900-le.
Olen kindel, et me näeme tulevikus Jehoova eesmärkide veel võimsamat täitumist, kui me vaid jääme talle ustavaks. Ja seda me ka teha kavatseme.
[Pilt lk 13]
Aasta 1955, mil saabusime Surinamesse
[Pilt lk 15]
Kanuuga kuulutamas
[Pilt lk 15]
Koos naisega