Teenimine aja pakilisust tajudes
JUTUSTANUD HANS VAN VUURE
Ühel hommikul 1962. aastal pidin ma Rotterdami sadama kandis saama kokku Paul Kushniriga, Vahitorni Ühingu Hollandi harubüroo ülevaatajaga. Vaadates hämaralt valgustatud kohvikus mulle teiseltpoolt lauda otsa, ütles ta: „Kas sa mõistad, Hans, et kui sa oma naisega selle ülesande vastu võtad, saate te pileti ainult sinnasõiduks?”
„JAH, mõistan, ja ma olen päris kindel, et ka Susie on sellega nõus.”
„Hea küll, räägi sellest Susiega. Mida rutem te mulle oma otsuse teada annate, seda parem.”
Järgmisel hommikul sai ta meilt vastuse: „Me läheme.” Nii kallistasime 1962. aasta 26. detsembril Amsterdami lumisel Schipholi lennuväljal oma sugulasi ja sõpru ning lendasime territooriumile, kuhu varem polnud misjonäre saadetud: paapuate maale Hollandi Uus-Guineasse (nüüdne Lääne-Irian, mis kuulub Indoneesiale).
Kas me kõhklesime seda väljakutsuvat ülesannet vastu võtta? Tegelikult mitte. Me olime oma elu kogu südamest Jumala tahte täitmisele pühendanud ning lootsime, et ta toetab meid. Oma elule tagasi vaadates võime näha, et meie lootus Jehoovale pole kunagi osutunud asjatuks. Kuid enne selle jutustamist, mis Indoneesias toimus, räägiksin ma teile meie varasematest eluaastatest.
Sõja ajal saadud väljaõpe
Kui üks julge Jehoova tunnistaja, Arthur Winkler, 1940. aastal meie perekonda esimest korda külastas, olin ma kõigest kümneaastane. Minu vanemad olid rabatud, kui nad nägid, mida Piibel ristiusumaailma valeõpetuste kohta ütleb. Kuna Holland oli tollal natsliku Saksamaa poolt okupeeritud ning Jehoova tunnistajaid aeti taga, tuli mu vanematel otsustada, kas nad tahavad siduda end keelatud organisatsiooniga. Nad otsustasid seda teha.
Seejärel avaldas ema julgus ning valmisolek riskida vabaduse ja isegi eluga mulle sügavat muljet. Kord sõitis ta jalgrattal 11 kilomeetrit ja jäi pimedas ootele, kaasas kotitäis piibliteemalisi traktaate. Kui saabus kokkulepitud aeg, mil pidi algama üks eriline hoogtöö, sõitis ta rattaga nii kiiresti kui suutis, võttis kotist pidevalt traktaate ja pildus neid tänavatele. Üks jalgrattur, kes teda taga ajama hakkas, sai ta lõpuks kätte ja hüüdis hingetuna: „Proua, proua, te kaotate midagi!” Kui ema seda lugu jutustas, ei saanud me naeru pidama.
Ma olin küll väga noor, kuid teadsin, mida ma tahan oma eluga peale hakata. Kui koosoleku juhataja 1942. aasta keskel ühel koosolekul kord küsis: „Kes soovib järgmisel võimalusel ristimisele minna?”, tõstsin ma oma käe üles. Mu vanemad vahetasid mureliku pilgu, sest nad kahtlesid, kas ma mõistan, kui tähtis see otsus on. Aga kuigi ma olin alles 12-aastane, mõistsin ma, mida Jumalale pühendumine tähendab.
Majast majja kuulutamine, natsid kannul, nõudis ettevaatlikkust. Et mitte külastada neid, kes võiksid meid reeta, sõitsin ma nendel päevadel, mil natside pooldajad oma akendele plakateid kleepisid, jalgrattaga ringi ja märkisin nende aadressid üles. Kord märkas üks mees mind ja hüüdis: „Tubli, mu poiss. Kirjuta need üles jah, kirjuta kõik üles!” Ma olin agar, kuid mitte piisavalt ettevaatlik! Kui sõda 1945. aastal lõppes, rõõmustasime väljavaate üle saada kuulutamiseks suuremat vabadust.
Eluaegse teenimise algus
Pärast seda, kui ma 1948. aasta 1. novembril kooli lõpetasin, sain ma endale oma esimese kuulutusterritooriumi täisaegse pioneerina. Kuu aega hiljem külastas vend Winkler seda perekonda, kelle juures ma elasin. Ilmselt tuli ta mind üle vaatama, sest varsti pärast seda kutsuti mind Amsterdami Ühingu harubüroosse tööle.
Mõni aeg hiljem paluti mul külastada Jehoova tunnistajate kogudusi ringkonnaülevaatajana. Siis, 1952. aasta sügisel, kutsuti mind New Yorki Vahitorni Gileadi Piiblikooli 21. kursusele misjoniväljaõpet saama. Nii astusin ma koos seitsme teise hollandlasega 1952. aasta lõpus ookeanilaeva Nieuw Amsterdam pardale ja me sõitsime Ameerikasse.
Koolikursuse lõpupoole ütles Maxwell Friend, üks õpetaja: „Te unustate ära enamuse sellest, mida olete siin õppinud, kuid me loodame, et kolm asja jääb teile külge: usk, lootus, armastus.” Minu mõistusesse ja südamesse on kogunenud peale selle ka hinnalised mälestused sellest, kuidas Jehoova organisatsioon teeb tööd aja pakilisust tajudes.
Pärast seda sain ma suure pettumuse osaliseks. Pooled meist, hollandlaste grupist — kaasa arvatud mind — määrati tagasi Hollandisse. Olin küll pettunud, kuid see ei viinud mind rööpast välja. Ma lootsin vaid, et ma ei pea ootama 40 aastat, nagu Mooses vanal ajal ootas, enne kui mind välismaale teenima määratakse. — Apostlite teod 7:23—30.
Hinnaline kaaslane
Kui mu isalik sõber Fritz Hartstang kuulis mu abiellumisplaanist, ütles ta mulle usaldavalt: „Sa tegid parima valiku.” Susie isa Casey Stoové oli olnud Teise maailmasõja ajal üks natside vastase liikumise juhtivaid võitlejaid. Aga kui ta 1946. aastal Jehoova tunnistajatega kokku sai, võttis ta Piibli tõed kiiresti omaks. Varsti läksid tema ja kolm tema kuuest lapsest — Susie, Marian ja Kenneth — ristimisele. 1947. aasta 1. mail alustasid kõik need lapsed pioneeridena täisaegset teenimist. Aastal 1948 müüs Casey oma äri maha ning alustas samuti pioneeritööd. Hiljem ütles ta: „Need olid minu elu kõige õnnelikumad aastad!”
Tutvusin Susiega 1949. aastal, kui ta kutsuti teenima Amsterdami harubüroosse. Kuid järgmisel aastal läks ta koos oma õe Marianiga Gileadi kooli 16. kursusele ning nad sõitsid oma misjoniterritooriumile, milleks oli Indoneesia. Veebruaris 1957, kui Susie oli seal viis aastat misjoniteenistuses olnud, tuli ta Hollandisse tagasi, et minuga abielluda. Tollal teenisin ma ringkonnaülevaatajana, ning kõikide meie abieluaastate jooksul on ta korduvalt näidanud, et ta on valmis Kuningriigi teenimise nimel isiklikke ohvreid tooma.
Pärast pulmi jätkasime koguduste külastamist mitmel pool üle Hollandi. Need aastad, mil Susie oli rasketel territooriumidel misjonitööd teinud, olid valmistanud teda hästi ette meie jalgrattareisideks ühest kogudusest teise. See oligi just see ringkonnaülevaatajana töötamise aeg, kui vend Kushnir mind 1962. aastal Rotterdamis üles otsis ja tegi meile ettepaneku kolida Indoneesiasse Lääne-Iriani.
Misjoniteenistus Indoneesias
Saabusime Manokwari linna, mis oli senisest täiesti teistsugune maailm! Seal olid troopiliste ööde võikad hääled, oli kuumus ja oli tolm. Olid ka sisemaal elavad paapuad, kes kandsid ainult niudevöösid, kellel olid matšeeted ja kellele meeldis meil kannul käia ning püüda meie valget nahka katsuda — ja see kõik nõudis pisut harjumist.
Mõne nädala jooksul pärast meie saabumist lugesid vaimulikud kiriku kantslitest ette ühe kirja, mis hoiatas inimesi Jehoova tunnistajate eest, ning andsid kõikidele kohalolijatele sellest ühe eksemplari. Kohalikus raadiojaamas loeti see kiri isegi eetris ette. Seejärel külastasid meid kolm vaimulikku ning nõudsid, et me koliksime sisemaale ja teeksime tööd „paganate” seas, nagu nad sealseid elanikke nimetasid. Ka üks kõrges auastmes Paapua politseiohvitser soovitas meil tungivalt lahkuda, ning üks salapolitsei liige rääkis meile, et meid kavatsetakse mõrvata.
Kuid mitte kõik ei olnud meie vastu. Üks paapuate poliitiline nõuandja, kes oli Hollandi kodanik ja kes hakkas Hollandisse tagasi minema, tutvustas meid mõnele paapuate pealikule. „Jehoova tunnistajad toovad teile parema kristliku religiooni, kui on see, mida te praegu tunnete,” ütles ta neile. „Seepärast peaksite olema nende vastu heasoovlikud.”
Hiljem tuli üks valitsusametnik tänaval Susie juurde ja sosistas: „Meile on antud teada, et te olete alustanud siin uut tööd, ja seepärast ei saa me lasta teil siia jääda. Iseasi kui teil . . . oma kirik oleks.” See oli selge vihje! Võtsime oma kodus tubade vaheseinad kiiresti maha, sättisime pingid ühte ritta, seadsime üles kõnepuldi ning panime välja sildi „Kuningriigisaal”. Seejärel kutsusime selle ametniku seda vaatama. Ta noogutas, naeratas ja silitas lõuga, otsekui öeldes: „Kaval, väga kaval.”
Poolteist aastat pärast meie saabumist, 1964. aasta 26. juunil, ristiti 12 esimest paapualast, kellega me Piiblit uurisime. Peagi lisandus neile veel 10, ja koosolekutel käis keskmiselt 40 inimest. Meile saadeti Indoneesiast abiks kaks pioneeri. Kui Manokwari kogudusele oli kindel alus rajatud, andis Ühingu Indoneesia harubüroo meile 1964. aasta detsembris uue kuulutusterritooriumi.
Enne kui me lahkusime, kutsus valitsuse Informatsiooni- ja Propagandateenistuse esimees meid enda juurde ja ütles: „Mul on kahju, et te lahkute. Igal nädalal käisid vaimulikud mulle peale, et ma teid välja saadaksin, sest te noppivat nende vilju. Aga ma ütlesin neile: ’Ei nopi, vaid nad väetavad teie puid.’ ” Ta lisas: „Jätkake võitlemist, ükskõik kuhu te ka lähete. Te võidate!”
Riigipöörde keskel
Kui me pealinnas Jakartas teenisime, tapsid kommunistidest mässajad ühel 1965. aasta septembriööl palju juhtivaid sõjaväelasi, süütasid Jakarta põlema ja alustasid üleriigilist võitlust, mille lõpptulemusena kukutati riigi president Sukarno. Selle käigus kaotas umbes 400 000 inimest oma elu!
Kord kui olime kuulutamas, käis kõrvaltänavas samal ajal tulevahetus ja põletati maju. Järgmisel päeval kuulsime, et sõdurid tahtsid hävitada ühte lähedalasuvat kommunistide hoonet. Korterivaldajad olid hirmunud, kui me nende poole pöördusime, aga kui nad kuulsid meie Piibli sõnumit, rahunesid nad ja kutsusid meid sisse. Nad tundsid end meie juuresolekul turvaliselt. See aeg õpetas meid kõiki Jehoovale lootma ning rasketes tingimustes tasakaalukatena püsima.
Edasine vastuseis kukub läbi
Aasta 1966 lõpupoole kolisime Amboni linna, mis asub maaliliste Maluku saarte lõunaosas. Seal leidsime sõbralike ja vastutulelike elanike hulgas vaimsete asjade vastu palju huvi. Meie väike kogudus kasvas kiiresti ning koosolekutel käis juba peaaegu sada inimest. Seepärast läksid ristiusumaailma kirikutegelased Usuasjade Talitusse, et avaldada selle esimehele survet meid Ambonist välja ajada. Kuid seal nägid nad, et esimehe laual olid silmatorkavale kohale pandud Vahitorni Ühingu raamatud! Kuna nad ei suutnud selle esimehe meelt muuta, võtsid nad ühendust Jakarta Religiooniministeeriumi ametnikega ning taotlesid meie väljaajamist mitte ainult Ambonist, vaid kogu Indoneesiast.
Seekord näis, et neil oli edu, sest 1968. aasta 1. veebruar määrati meie väljaajamise päevaks. Kuid meie kristlikud vennad, kes elavad Jakartas, võtsid ühendust ühe muhameedlasega, kes oli Religiooniministeeriumi kõrge ametnik, ning tema aitas selle otsuse ära muuta. Lisaks sellele muudeti ametlikku seisukohta ning sissepääsuluba anti veel teistelegi misjonäridele.
Nii töötasime kümne järgmise aasta jooksul suursuguste mägede, metsade ja järvede keskel Põhja-Sumatras koos teiste misjonäridega, kes olid tulnud Ameerika Ühendriikidest, Austraaliast, Austriast, Filipiinidelt, Rootsist ja Saksamaalt. Kuulutustöö läks hooga edasi ja seda eriti batakkide, selle regiooni peamise etnilise rühma keskel.
Kuid 1976. aasta detsembris õnnestus religioossetel intrigantidel saavutada see, et meie kuulutustöö keelustati, ning järgmisel aastal läks enamik misjonäre teistesse maadesse töötama. Lõpuks, aastal 1979, pidime ka meie lahkuma.
Lõuna-Ameerikasse
Selleks ajaks olime juba 50-aastased ning mõtlesime, kas me suudame veel ühe maaga ära harjuda. „Kas meil on mõtet uus ülesanne vastu võtta või seame ennast kusagil sisse?” küsis Susie.
„Vaata, Susie, ükskõik kuhu Jehoova on meid kutsunud, on ta meie eest ikka hoolitsenud,” vastasin mina. „Kes teab, milliseid õnnistusi on tulevikul veel varuks?” Nii saabusime oma uuele määratud territooriumile, Lõuna-Ameerika riiki Surinamesse. Kahe kuu möödudes tegime jälle ringkonnaülevaataja tööd ning peagi tundsime ennast nagu kodus.
Vaadates tagasi rohkem kui 45 aastale, mil oleme Susiega täisaegses teenimises olnud, mõistame, kui tähtis oli meie vanemate toetus selleks, et suudaksime misjonitööd jätkata. Aastal 1969, mil ma polnud oma vanemaid üle kuue aasta näinud, tulime koju ja isa kutsus mind kõrvale ning ütles: „Kui ema peaks enne surema, ei ole sul vaja koju tulla. Jää oma määratud territooriumile. Ma saan hakkama. Aga kui peaks vastupidi minema, siis pead sa ema käest küsima, mida teha.” Ema ütles sedasama.
Susie vanemad suhtusid sellesse sama omakasupüüdmatult. Kord oli Susie neist lahus 17 aastat järjest, kuid nad ei kirjutanud meile kunagi ühtegi sõna, mis oleks meie indu vähendanud. Muidugi kui meie vanematele ei oleks mingit muud abi osutatud, oleksime pidanud koju tagasi minema. Tahame öelda seda, et meie vanemad hindasid misjonitööd sama kõrgelt ja teenisid Jehoovat kuni surmani samamoodi aja pakilisust tajudes, nagu nad selle meie südamesse olid istutanud. — Võrdle 1. Saamueli 1:26—28.
Meid on julgustanud ka ustavad kirjakirjutajad. Oli mõningaid sõpru, kes ei jätnud meie rohkem kui 30-aastase misjoniteenistuse jooksul kunagi kirjutamises ühtegi kuud vahele! Kuid eelkõige peame meeles oma kallist taevast Isa Jehoovat, kes teab, kuidas oma sulaseid siin maa peal toetada. Seetõttu soovime Susiega nüüd, mil kauaoodatud sündmuste haripunkt on lähenemas, ’oodata ja igatseda Jumala päeva tulekut’ ning jätkata Jehoova teenimist aja pakilisust tajudes. — 2. Peetruse 3:12.
[Pilt lk 26]
Abiellusime 1957. aastal
[Pilt lk 29]
Milline rõõm näha kuut noort pioneerina!