Kasvatasin Aafrikas oma lapsed üles rasketel aegadel

JUTUSTANUD CARMEN MCLUCKIE

Oli aasta 1941 ning möllas II maailmasõda. Ma olin 23-aastane ema Austraaliast, kuid istusin koos oma viiekuuse beebiga Gwelo vanglas Lõuna-Rodeesias (nüüd Gweru Zimbabwes). Minu abikaasa oli Salisbury (nüüd Harare) vanglas. Meie teiste laste eest, kellest üks oli kahene ja teine kolmene, hoolitsesid kaks minu teismelist kasulast. Laske mul jutustada, kuidas ma sattusin sellisesse olukorda.

ELASIN koos ema ja isaga Austraalias Port Kemblas, umbes 50 kilomeetrit Sydneyst lõunas. Aastal 1924 külastas ema Clare Honisett ja äratas temas huvi Piibli õpetuste vastu, küsides emalt, kas ta saab aru Meie Isa palvest. Clare selgitas, mida tähendab pühitseda Jumala nime, ning seejärel ta rääkis, mismoodi Kuningriik teostab Jumala tahte maa peal (Matteuse 6:9, 10). Ema oli sellest hämmingus. Hoolimata isa vastupanust, hakkas ema selliseid Piibli tõdesid sügavamalt uurima.

Mõne aja pärast kolisime Sydney äärelinna. Sealt käisime koos emaga jala viie kilomeetri kaugusel paiknevas piibliuurijate (Jehoova tunnistajate tollane nimetus) koosolekupaigas. Kuigi isast ei saanud kunagi Jehoova tunnistajat, lubas ta meie kodus läbi viia piibliuurimisi. Kaks isa venda, Max ja Oscar Seidel, said Jehoova tunnistajateks, samuti mõned Maxi perekonnaliikmed ning minu noorem vend Terry ja noorem õde Mylda.

1930. aastal ostis Vahitorni ühing 16-meetrise purjeka, millele anti hiljem nimi ”Lightbearer” (Valgusekandja). Kaks aastat seisis see laev otse meie valduste juures Georgesi jõe ääres. Purjekat parandati seal, nii et Jehoova tunnistajad said sellega Indoneesia saartele kuulutustööle sõita. Saime mõnikord minu õe Coraliga purjeka kajutit ja tekki koristada ning laenata mastitopi lampi, et krevette püüda.

Aafrika ja abielu

Austraaliat tabas 1930ndate aastate keskel majanduskriis ja me reisisime koos emaga Lõuna-Aafrika Vabariiki, et uurida, kas meie pere saaks end seal sisse seada. Meil oli Jehoova tunnistajate Austraalia harubüroost kaasas soovituskiri George Phillipsile, kes vastutas tollal kuulutustöö eest Aafrika lõunaosas. George oli Kaplinna sadamas meie laeval vastas. Tal oli kaenla all Vahitorni ühingu raamat ”Rikkus”, et me ta ära tunneksime. Selsamal päeval, 1936. aasta 6. juunil tutvustas ta meid harubüroo viiele liikmele, sealhulgas Robert A. McLuckie’le.a Samal aastal Bertie (nagu me kõik teda kutsusime) ja mina abiellusime.

Bertie vanavanaisa William McLuckie tuli Aafrikasse 1817. aastal Šotimaalt Paisley’st. Oma esimestel reisidel sai William tuttavaks Robert Moffatiga, mehega, kes lõi tsvaana kirjakeele ja tõlkis sellesse keelde Piibli.b Noil varajasil aastail olid William ja tema partner Robert Schoon ainsad valged mehed, keda mõjuvõimas sõjamees Mzilikazi, kes oli kuulsa suulu pealiku Shaka armees, usaldas. Seetõttu olid William ja Robert ka ainsad valged mehed, keda lubati Mzilikazi kraali, kus nüüd asub Lõuna-Aafrika Vabariigi linn Pretoria. Hiljem sai Mzilikazist riigimees ja 19. sajandi keskel liitis ta paljud hõimud ühendatud Aafrika kuningriigiks.

Kui ma kohtusin Bertie’ga, oli ta lesk, kellel oli 12-aastane tütar Lyall ja 11-aastane poeg Donovan. Bertie kuulis esmalt Piibli tõde 1927. aastal, mõni kuu pärast oma naise Edna surma. Järgmise üheksa aasta jooksul kuulutas ta head sõnumit Jumala Kuningriigist Mauritiuse ja Madagaskari saartel ja samuti Njassamaal (praegu Malawi), Portugali Ida-Aafrikas (praegu Mosambiik) ja Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Mõni kuu pärast minu ja Bertie abiellumist siirdusime Lyalli ja Donovaniga Johannesburgi, kus Bertie’l oli lihtsam tööd leida. Mõnda aega teenisin pioneerina, nagu kutsutakse Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid. Siis hakkasin kandma Peterit.

Kolime Lõuna-Rodeesiasse

Viimaks kutsus Bertie vend Jack meid Lõuna-Rodeesiasse Filabusi tema juurde kullakaevandusettevõttesse. Bertie ja mina sõitsime sinna koos aastase Peteriga ning mu ema vaatas ajutiselt Lyalli ja Donovani järele. Kui jõudsime Mzingwani jõe äärde, oli seal parasjagu üleujutus ning meil tuli ületada jõgi kastis, mida veeti teise kalda külge kinnitatud trossil. Ma olin kuuendat kuud rase, oodates Pauline’i, ning pidin Peterit kõvasti oma rinna vastu suruma! See oli hirmus kogemus, iseäranis siis, kui tross keset jõge peaaegu vett puudutas. Tagatipuks oli veel kesköö ja vihma kallas nagu oavarrest! Pärast jõe ületamist pidime kõndima veel paar kilomeetrit, et jõuda sugulase majani.

Hiljem üürisime ühe vana termiitidest laastatud rantšo. Mööblit oli meil vähe, mõne mööblieseme olime ise valmistanud kastidest, kus oli hoitud dünamiiti ja sütikuid. Pauline’il oli sageli kõripõletik, kuid meil polnud võimalik ravimeid osta. Mu süda pidi sellest lausa lõhkema, kuid oleme tänulikud, et Pauline elas need rasked ajad üle.

Bertie ja mina vangis

Kord kuus reisisime umbes 80 kilomeetri kaugusel asuvasse Bulawayo linna, et pangas oma kulda müüa. Läksime ka Gwandasse, väikesesse linna Filabusi lähedal, et täiendada oma toiduvarusid ja osaleda teenistuses. Aastal 1940, kui II maailmasõda oli kestnud juba aasta, keelustati Lõuna-Rodeesias kuulutustöö.

Üsna varsti mind arreteeriti, kui kuulutasin parasjagu Gwandas. Olin sel ajal rase, oodates meie kolmandat last Estrellat. Sel ajal, kui vaadati läbi minu armuandmispalvet, arreteeriti Bertie kuulutustöö pärast ning viidi Salisbury vanglasse, mis oli meie elukohast rohkem kui 300 kilomeetri kaugusel.

Meie toonane olukord oli järgmine: Peter oli difteeriaga Bulawayo haiglas ja tema ellujäämiseks oli vähe lootust; mina olin just sünnitanud Estrella ja üks sõber oli viinud mind haiglast vanglasse, et Bertie’le tema uut tütart näidata. Hiljem, kui mu armuandmispalve tagasi lükati, maksis üks jõukas India poepidaja lahkelt minu eest kautsjoni. Mõne aja möödudes tulid kolm politseiametnikku kaevandusse, et mind vangistada. Nad panid mu valiku ette: ma kas võtan oma viiekuuse beebi vanglasse kaasa või jätan ta meie teismeliste laste Lyalli ja Donovani hoolde. Ma otsustasin ta kaasa võtta.

Mind määrati riideid parandama ja puhastama. Estrella eest hoolitsema pakuti appi üht põetajat. See oli noor vang Matossi, kes kandis mehe mõrvamise eest eluaegset vanglakaristust. Matossi lausa nuttis, kui mind vabastati, kuna ta ei saanud enam Estrella eest hoolitseda. Vangla naisvalvur viis mind enda koju lõunale ja pani seejärel rongile, et saaksin külastada Bertie’t Salisbury vanglas.

Sel ajal, kui meie Bertie’ga olime vanglas, hoolitsesid Lyall ja Donovan väikese Peteri ning Pauline’i eest. Kuigi Donovan oli vaid 16, jätkas ta meie kaevandustöid. Kui Bertie vanglast vabastati, otsustasime kolida Bulawayosse, kuna kaevandustööd ei läinud eriti hästi. Bertie sai tööd raudteel ning mina tõin lisa meie sissetulekutele, teenides äsjaomandatud õmblejaametis.

Bertie neetimistööd raudteedel peeti niivõrd oluliseks, et ta pääses sõjaväeteenistusest. Noil sõja-aastail sai kümmekond valget Jehoova tunnistajat koosolekute pidamiseks kokku Bulawayos meie tillukeses ühe magamistoaga majas ning meie vähesed mustanahalised vennad ja õed kohtusid mujal linnas. Nüüd aga on Bulawayos rohkem kui 46 Jehoova tunnistajate kogudust, kus käivad koos nii mustad kui valged.

Meie sõjajärgne teenistus

Pärast sõda palus Bertie raudtee juhtkonnal end üle viia Umtali (praegu Mutare), imekaunisse linna Mosambiigi piiril. Me soovisime teenida seal, kus vajatakse rohkem Kuningriigi kuulutajaid, ja Umtali paistis olevat selleks parim paik, kuna seal polnud ühtegi tunnistajat. Selle lühikese aja jooksul, mis me seal elasime, said Holtshauzeni perekonna kõik liikmed, sealhulgas nende viis poega, Jehoova tunnistajateks. Nüüd on selles linnas 13 kogudust!

1947. aastal arutas meie pere, kas Bertie saaks taas pioneerteenistusse asuda. Lyall, kes oli saabunud Lõuna-Aafrika Vabariigist, kus ta teenis pioneerina, toetas seda mõtet. Donovan teenis samal ajal pioneerina Lõuna-Aafrika Vabariigis. Kui siis Kaplinna harubüroo kuulis Bertie soovist jälle pioneeriks hakata, palusid nad tal selle asemel hoopis Bulawayos kirjanduselao avada. Nõnda ta siis loobus oma tööst raudteel ning me siirdusime tagasi Bulawayosse. Varsti saabusid Lõuna-Rodeesia esimesed misjonärid Bulawayosse, teiste hulgas Eric Cooke, George ja Ruby Bradley, Phyllis Kite ning Myrtle Taylor.

1948. aastal külastas Bulawayot Vahitorni ühingu kolmas president Nathan H. Knorr koos oma sekretäri Milton G. Henscheliga, et muuta kirjanduseladu harubürooks, ning määras selle ülevaatajaks vend Cooke’i. Järgmisel aastal sündis meile tütar Lindsay. Seejärel, aastal 1950 viidi harubüroo üle Salisbury, Lõuna-Rodeesia pealinna, ning meie kolisime samuti sinna. Ostsime ühe suure maja, kus elasime palju aastaid. Alati oli meie juures peatumas pioneere ja teisi külalisi, nii et meie maja hakati kutsuma McLuckie hotelliks.

1953. aastal käisime Bertie’ga Jehoova tunnistajate rahvusvahelisel konvendil New Yorgis Yankee staadionil. Milline meeldejääv sündmus see küll oli! Viis aastat hiljem, aastal 1958 olid Lyall, Estrella, Lindsay ja 16-kuune Jeremy meiega koos kõik kaheksa päeva hiiglaslikul rahvusvahelisel konvendil, mis peeti Yankee staadionil ja selle lähedal asuval Polo väljakul. Viimase päeva avalikku kõnet kuulas rekordarv inimesi, rohkem kui veerand miljonit!

Uus kuulutustöö ülesanne

Bertie käis umbes 14 aastat tööl Salisbury harubüroos, kuid siis me otsustasime minna teenima sinna, kus on suurem vajadus, nimelt Seišellidele. Müüsime oma maja ja mööbli ning pakkisime muu vara meie Opeli mahtuniversaali. Koos 12-aastase Lindsay ja 5-aastase Jeremyga reisisime umbes 3000 kilomeetrit äärmiselt konarlikel ja sillutamata teedel läbi Põhja-Rodeesia (praegu Sambia), Tanganjika (praegu osa Tansaaniast) ja Keenia, ning jõudsime viimaks Mombasa sadamalinna.

Mombasa oli väljakannatamatult kuum, kuid seal olid imekaunid rannad. Jätsime oma auto kohaliku Jehoova tunnistaja juurde ja alustasime kolmepäevast laevasõitu Seišellidele. Pärale jõudes oli meil vastas Norman Gardner, mees, kes oli saanud põhiteadmised Piiblist ühelt Jehoova tunnistajalt Tanganjikas Dar es Salaamis. Ta aitas meil üürida Sans Souci mäekurus maja, mis oli ehitatud Kreeka õigeusu peapiiskop Makariost valvanud politseinikule. Makarios oli saadetud 1956. aastal Küproselt välja.

Kuna meie maja asus täiesti omaette, kolisime kuu aja pärast teise, mis paiknes Beau Vallon’ linna rannajoonel. Seal kutsusime inimesi kuulama kõnesid, mida Bertie meie verandal pidas. Alustasime piibliuurimist Bindschedleritega ning paari kuu pärast Bertie ristis nad ja nende lapsendatud tütre, samuti Norman Gardneri ja tema naise. Me reisisime koos Normaniga tema paadis Cerfi saarele, kus Bertie pidas piiblilise kõne paadikuuris.

Kui olime umbes neli kuud Seišellidel olnud, ütles politseiülem meile, et meil tuleb kuulutamine lõpetada või meid saadetakse maalt välja. Rahaga oli meil kitsas käes ja ma olin jälle rase. Otsustasime jätkata avalikku kuulutustööd. Lõpuks me ju teadsime, et meil tuleb nagunii maalt varsti lahkuda. Kui siis umbes kuu aja pärast tuli Indiast järgmine laev, saadetigi meid maalt välja.

Raske tagasitulek

Mombasas võtsime oma auto ja suundusime mööda liivaseid rannikuteid lõunasse. Tangasse jõudes ütles meie automootor üles. Olime oma rahadega peaaegu kuival, kuid sugulased ja üks Jehoova tunnistaja aitasid meid. Mombasas oli üks vend pakkunud meile võimalust, et ta toetab meid rahaliselt, kui läheme põhja poole Somaaliasse kuulutama. Kuna ma aga ei tundnud end hästi, siis soovisime minna vaid tagasi koju Lõuna-Rodeesiasse.

Me läksime läbi Tanganjika Njassamaale ja reisisime alla mööda Njassa järve (mida praegu hüütakse Malawi järveks) läänekallast. Ma jäin nii haigeks, et palusin Bertie’t mind välja tee äärde surema lasta! Olime Lilongwe linna lähedal, nii et ta viis mind sinna haiglasse. Morfiinisüstid tõid pisut leevendust. Kuna ma ei suutnud autoreisi jätkata, sõitis Bertie lastega üksi edasi umbes 400 kilomeetri kaugusele Blantyre’i. Üks sugulane korraldas minu lennu sinna mõned päevad hiljem, nii et sain oma pere juurde. Blantyre’ist lendasin tagasi Salisbury ja Bertie lastega sõitis autoga ülejäänud kodutee.

Kui kosutav oli küll meile kõigile saabumine Salisbury, kus elas meie tütar Pauline koos abikaasaga! 1963. aastal sündis meie viimane laps Andrew. Tal oli kopsurike ja teda peeti surmalapseks, kuid õnneks jäi ta elama. Kõige lõpuks kolisime Lõuna-Aafrika Vabariiki ning seadsime viimaks oma kodu sisse Pietermaritzburgis.

Õnnistatud armastava perega

Bertie lahkus meie hulgast rahulikult 1995. aastal 94. aasta vanusena ning sellest ajast edasi olen elanud omaette siin meie kodus. Kuid ma pole sugugi üksi! Lyall ja Pauline teenivad siin Lõuna-Aafrika Vabariigis ühes oma peredega Jehoovat ning mõned neist elavad otse siin Pietermaritzburgis. Lindsay pere elab USA-s Californias, kus nad on terve perega innukad Jehoova tunnistajad. Kaks meie nooremat last, Jeremy ja Andrew, kolisid Austraaliasse, kus nad mõlemad on õnnelikult abielus ja teenivad kogudusevanematena oma koguduses.

Kõik meie kaheksa last on teeninud mõnda aega pioneeridena ja kuus on teeninud Vahitorni ühingu harubüroodes. Donovan käis 1951. aastal Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 16. kursusel ja teenis seejärel Ühendriikides reisiva ülevaatajana, kuni tuli tööle Lõuna-Aafrika Vabariigi harubüroosse. Nüüd on ta kristlik kogudusevanem Klerksdorpis, mis on Pietermaritzburgist umbes 700 kilomeetri kaugusel. Estrella elab oma abikaasa Jack Jones’iga Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis Brooklynis.

Minu esimene laps Peter oli mõnda aega täisajalises teenistuses nii pioneerina kui Vahitorni ühingu harubüroos Rodeesias. Mõned aastad tagasi tuli mulle aga kurb uudis, et ta ei käi enam läbi kristliku kogudusega.

Oma elule tagasi vaadates võin pidada end tõeliselt õnnelikuks, et tulin teismelisena ühes oma emaga Aafrikasse. Tõsi küll, elu pole alati kerge olnud, kuid mul on olnud eesõigus toetada oma abikaasat ja kasvatada lapsi, kes on aidanud kuulutada head sõnumit Jumala Kuningriigist Aafrika lõunaosas (Matteuse 24:14).

[Allmärkused]

[Kaart lk 22, 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

LÕUNA-AAFRIKA VABARIIK

Kaplinn

Pietermaritzburg

Klerksdorp

Johannesburg

Pretoria

ZIMBABWE

Gwanda

Bulawayo

Filabusi

Gweru

Mutare

Harare

SAMBIA

MOSAMBIIK

MALAWI

Blantyre

Lilongwe

TANSAANIA

Dar es Salaam

Tanga

KEENIA

Mombasa

SEIŠELLID

SOMAALIA

[Pilt lk 20]

Koos Peteri, Pauline ja Estrellaga, enne kui meid Estrellaga vangi pandi

[Pilt lk 21]

Lyall ja Donovan meie rantšo ees Filabusi lähistel

[Pilt lk 23]

Bertie, Lyall, Pauline, Peter, Donovan ja mina aastal 1940

[Pildid lk 24]

Carmen ja viis tema lastest (vasakult alates päripäeva): Donovan, kui ta oli Gileadis aastal 1951, ning Jeremy, Lindsay, Estrella ja Andrew praegu