Olen näinud kasvu Lõuna-Aafrikas
Jutustanud Robert Albert McLuckie
KUNINGRIIGI kuulutustöö jätkub Lõuna-Aafrikas suurepäraselt. Sadakonnast inimesest 1920-ndate aastate lõpus on saanud umbes 45000 inimest, kes tänapäeval kuulutavad head sõnumit Lõuna-Aafrikas. Sellele lisaks kuulutab umbes 150000 teistes maades, mis varem olid Lõuna-Aafrika harubüroo hoole all.
Minul on olnud suur rõõm jälgida seda Lõuna-Aafrikas toimunud suurepärast kasvu möödunud 60 aasta jooksul! Lubage, et jutustan lühidalt sellest ning ka eesõigustest, mis minul ja mu perel on olnud selles töös osaledes.
See algas traagilise juhtumiga
Minu armas abikaasa Edna suri 22. juunil 1927. Temast jäid maha meie 3-aastane tütar Lyall ja me 2-aastane poeg Donovan. Mina olin siis alles 26-aastane. Olin tema surma järel murest murtud ning suures segaduses. Kus ta on? Kuna ma ei uskunud, et ta on põrgus, siis sain natukenegi lohutust öistest unistustest, et ta on taevas.
Tolle aasta juunis ulatas väike Donovan mulle brošüüri, mis oli adresseeritud kellelegi teisele, kuid mis oli kuidagi meie posti sekka sattunud. See oli Vahitorni Ühingu teise presidendi Joseph Rutherfordi kõne. Selle sisu haaras mind nii, et tellisin kohe kõik seal loetletud väljaanded. Siis ma veel ei aimanudki, et see muudab mu elu.
Saabunud brošüüride seast jäi mulle silma brošüür, mis kandis pealkirja Hell— What is It? Who Are There? Can They Get Out? (Põrgu — mis see on? Kes seal on? Kas nad võivad sealt pääseda?) Olin üliõnnelik seda brošüüri nähes! Lugenud vaid paar-kolm lehekülge, ma lausa naersin heameelest.
Olin täis indu, rääkimaks seda, mida olin õppinud. Nii kirjutasin või rääkisingi oma vanematele ja teistele pere liikmetele. Nõnda mu neli venda, Jack, Percy, William ja Sydney, huvitusid peagi ning hakkasid kuulutama ka teistele. Aastaid hiljem võtsid tõe vastu ka mu isa, ema ja kaks õde, Connie ja Grace.
Ma ei suutnud leida kedagi piibliuurijatest (nimi, millega Jehoova tunnistajaid siis tunti) sellest Lõuna-Aafrika osast, kus me elasime. Kolisin Lõuna-Rodeesiasse, praegusesse Zimbabwesse, ning töötasin aasta ühes karjafarmis koos oma venna Jackiga. Lugenud Vahitorni Ühingu väljaandeid, ei kestnud kaua, kui tundsin vastupandamatut soovi alustada täisaegset teenistust.
Ma ei olnud ikka veel kohanud ühtegi teist usukaaslast, väljaarvatud need, kellele olin tunnistanud. Nii reisisingi rongiga 2300 kilomeetrit Kaplinna, Ühingu harubüroosse Lõuna-Aafrikas. George Phillips, kes vastutas Aafrika lõunaosas tehtava töö eest, võttis mind väga südamlikult vastu! Mind ristiti 10. jaanuaril 1930.
Pioneeritöö varajased aastad
Kuigi olin möödunud kolmel aastal sadadele inimestele Piiblist rääkinud, ei olnud ma osalenud majast-majja tööl. Vaatamata sellele, võeti mind vastu täisaegsesse pioneerteenistusse. Sel ajal ei olnud mingit ettevalmistusprogrammi. Kuulutajatel oli üldiselt harva kombeks minna koos ühte majja. Kuna meid, kuulutajaid, oli nii vähe, siis ei tundunud selline tegutsemine eriti praktiline.
Olin loomulikult mures oma laste heakäekäigu pärast. Vanavanemad hoidsid Lyalli ja Donovani. Kuna nende eest hoolitseti hästi, siis tundus mulle sel ajal õige pühendada end Kuningriigi sõnumi levitamiseks teistele. Just nii ma tegingi.
Järgneva kolme aasta jooksul, mis olin pioneeritööl, oli mul viis kaaslast, kaasaarvatud mu vend Syd. Hiljem sai ta pioneeritööl olles tüüfuse ning suri. Pioneeritöö ei olnud noil varajastel aegadel kerge. Kasutasime endist kaubaautot, mille sisse kummassegi külge olid ehitatud kokkupandavad voodid. Nii saime magada, istuda, toitu valmistada ning einestada otse autos.
Minu varajaste pioneeritöö aegade tähelepanuväärseim sündmus oli see, kui 1931. aastal saime endale uue nime, Jehoova tunnistajad, ning ka brošüüri Kuningriik — maailma lootus. Mäletan selgelt, kuidas tundsin suurt aukartust, mõeldes selle hiilgava nime kasutamisele, ning küsisin endalt, kas ikka suudan kasutada seda küllalt väärikalt.
Teine igaveseks meeldejääv sündmus nendel varajastel aastatel oli mu venna Jacki ja tema naise Dorrelli ristimine krokodillidest kubisevas Nuanetsi jões Lõuna-Rodeesias. Viskasime enne ristimist jõkke kive, et hirmutada eemale varitsevaid krokodille. Hiljem, 1950-datel aastatel, ristisin oma ema vannis.
Teistes maades
Aastal 1933 määrati mind koos mu viienda kaaslase, Robert Nisbetiga, uuele, puutumatule alale, nimelt Aafrika kagurannikul asetsevatele Mauritiuse ja Madagaskari saartele. Veetsime neil kahel saarel umbes neli kuud, külvates Piibli tõeseemet. Milline rõõm on praegu näha, et Mauritiusel on umbes 800 ja Madagaskaril ümmarguselt 3000 Kuningriigi kuulutajat! Seejärel, kui Robert ja mina olime naasnud Lõuna-Aafrikasse, läksid meie teed lahku. Hiljem ta tegutses pioneerina minu venna Sydiga ja teenis seejärel harubüroo ülevaatajana Mauritiusel.
Enne meie naasmist Lõuna-Aafrikasse organiseerisin kohtumise Lyalli ja Donovaniga minu isa kodus. Peale nende külastamist pidime jälle paratamatult pisarsilmil lahkuma. Sõitsin kohtuma harubüroo ülevaataja vend Phillipsiga, et saada järgmine ülesanne. See oli Njassamaa, praegune Malawi. Mulle osteti kasutamiseks Chevrolet, 1929. aasta mudel.
Niisiis, 1934. aastal läksin 1900 kilomeetri pikkusele teekonnale, põhiliselt mööda liivateid Johannesburgist Lõuna-Aafrikast Zombasse, Njassamaa pealinna. Lõpuks jõudsin kohale aafriklasest venna Richard Kalinde koju. Temast sai minu lähedane kaaslane ja tõlk kogu minu Njassamaal oleku ajaks. Omal ajal õnnestus mul saada kaks tuba ühes vanas hotellis, mida enam ei kasutatud. Ühte tuba kasutasin nii laona kui kontorina ja teist oma elutoana.
Njassamaal oli minu eriliseks ülesandeks taastada kord niinimetatud „Vahitorni-liikumistele” järgnenud segastes oludes. Aastaid varem üks Vahitorni Ühingu esimese presidendi Charles Taze Russelli kirjutistega tutvunud aafriklane oli vastutav nende liikumiste arenemise eest, kuigi temast endast ei saanud mitte kunagi Jehoova tunnistajat. — Vaata ingliskeelset aastaraamatut 1976 Yearbook of Jehovah’s Witnesses, lehekülg 71—74.
Külastasin kogudusi, kus kasutati Vahitorni Ühingu kirjandust, ja lugesin meie uut nime, Jehoova tunnistajad, puudutavat otsust. Kõiki neid, kes olid otsuse poolt, paluti näidata seda käe tõstmisega. Kuigi enamik tegigi nii, ei saanud nii mõnedki täielikult aru, mida see tegelikult tähendas. Nõnda siis aastate jooksul mõned ei arenenud vaimselt, kuna teised pöörasid oma toetuse täielikult ära inimeselt, keda olid pidanud oma juhatajaks, ning neist said tõelised Jehoova tunnistajad.
Olnud pool aastat Njassamaal, siirdusin Mosambiiki, kus Kuningriigi sõnumit ei olnud veel kuulutatud. Kohtusin seal noore Portugali ohvitseriga, kellega Robert Nisbet ja mina olime tutvunud laevareisil Mauritiusele. Ta kutsus mind sööma ja nõnda sain temaga veel vestelda.
Ükskord, viibides Põhja-Mosambiigi külas, peatus mu kõrval auto. Tuli välja, et autos oli selle haldusala kuberner. Ta uuris, kas ta saaks mind aidata, ning kutsus mind oma koju, kus ta võttis mitmeid Vahitorni Ühingu väljaandeid. Kuigi kuulutustöö on nüüd Mosambiigis ja Njassamaal (Malawi) keelatud, soojendab minu südant teadmine, et mitmed ustavad vennad ja õed on seal väga toimekad.
Teenimiseesõigused Beetelis
Njassamaale naastes sain üllatuse osaliseks! Mind kutsuti bürootööle Kaplinnas asetsevasse Lõuna-Aafrika harubüroosse ning mu noorem vend William saadeti mu asemele Njassamaale. Nõnda läksin ma Chevroletiga 3500 kilomeetri pikkusele teekonnale. Teel sinna käisin Donovani ja Lyalli juures. Nad olid nüüd 11- ja 12-aastased ning taas ei näinud ma neid enne kui aasta pärast.
Sain ülesandeks juhtida harubürood, kui selle ülevaataja vend Phillips viibis mujal. Alates sellest, kui ma üheksa aastat tagasi tõde tundma õppisin, ei olnud ma ühegi Jehoova tunnistajate kogudusega regulaarselt ühenduses. Siiski nimetati mind 1936. aastal Kaplinna koguduse ülevaatajaks. Kogudusse kuulus umbes 20 kuulutajat.
Olukord muutub
Ma ei tahtnud ohverdada oma teenimiseeliseid, kuid Lyall ja Donovan hakkasid murdeikka jõudma ning olin mures nende heaolu, kaasaarvatud nende vaimse heaolu pärast. Olen tänulik, et olukorra lahendus oli lähedal.
Vend Phillips esitles mind 1936. aasta 6. juunil õde Seidelile ja tema veetlevale 18-aastasele tütrele Carmenile, kes olid just tulnud Austraaliast. Aasta pärast Carmen ja mina abiellusime. Siis hankisin endale ilmaliku töö ja asutasin kodu.
Aasta oli mul töökoht Lõuna-Aafrikas, kuid siis Carmen, mina ja meie pisipoeg Peter kolisime Lõuna-Rodeesiasse, oma venna Jacki juurde kullakaevandusfirmasse, kuhu ta oli mind kutsunud. Kui olime seal sisse elanud, tulid meile järele Lyall ja Donovan, kes olid jäänud Carmeni ema juurde.
Kohtumine sõjaaegse tagakiusamisega
Septembris 1939 algas Teine maailmasõda ning järgmisel aastal pandi meie piibliline kirjandus keelu alla. Otsustasime proovida selle seaduse jõudu, levitades kirjandust, tulgu mis tuleb. Järgnesid arreteerimised ja kohtuprotsessid, meie raamatud ja Piiblid konfiskeeriti ning põletati.
Ühel hommikul, kui olime kuulutustööl, soovitas üks salapolitseinik meil minna oma laste järele politseijaoskonda, kuhu nad olid viidud. Keeldusime, öeldes, et kuna meie lapsed on ilmselt arreteeritud, siis nende eest hoolitsemine on samuti politsei asi. Jõudnud õhtul põlluteenistuselt koju, leidsime, et lapsed on rahulikult kodus, kuid politseist ei olnud midagi kuulda!
Ükskord, 1941. aastal, mõisteti Carmen kohtuotsusega kolmeks kuuks vangi, kuigi ta oli rase. Estrella sündis siiski enne, kui Carmen hakkas oma karistust kandma. Selle asemel, et jätta imik minuga koju, otsustas Carmen lapse vanglasse kaasa võtta. Nõnda sai ühest aafriklannast, kes oli mõrvanud oma mehe, Estrella lapsehoidja. Kui Carmen vabastati, oli see mõrvar nii endast väljas, et nuttis kibedasti. Vahepalaks olgu öeldud, et Estrella alustas 15-aastasena pioneeritööd 1956. aastal. Hiljem abiellus ta Jack Jonesiga ning on üle 20 aasta teeninud koos mehega, algul Lõuna-Aafrikas ja praegu Vahitorni Ühingu peakontoris Brooklynis New Yorgis.
Varsti pärast seda sattusin minagi kuulutustöö pärast mitmeks kuuks vangi. Sel ajal, 1942. aasta jaanuaris, suri Joseph Rutherford. Ma ei suutnud sel ööl oma kongi üksinduses pisaraid tagasi hoida. Mul oli võimalusi tunnistamiseks ning ühel pühapäevahommikul, kui kõik teised olid õues jalutamas, ristisin oma vanglakaaslase, kes oli Kuningriigi sõnumi vastu võtnud.
Uus harubüroo
Vabanenud vanglast, sain töökoha raudteel Bulawayos. Carmen õppis vanglas õmblema ning kasutas seda oskust pere elatamiseks. Lyall tuli tagasi Lõuna-Aafrikast, kus ta oli pioneer olnud, ning aitas pere kulusid katta. Nõnda oli meil varsti tulusid rohkem kui me tegelikult vajasime. Arutasime asja ning kõik olid ühel meelel selles, et võin alustada jälle täisaegset teenimist.
Kuna mul oli raudteelaste tasuta pilet, siis sõitsin 1947. aastal rongiga Kaplinna kohtuma vend Phillipsiga. Suureks üllatuseks määrati mind avama Ühingu kirjanduse ladu Bulawayos. Järgmisel aastal külastas meid Vahitorni Ühingu kolmas president Nathan H. Knorr ja korraldas, et 1. septembril 1948 ladu muudetaks harubürooks ja et Eric Cooke sai Lõuna-Rodeesia harubüroo ülevaatajaks. Järgneva 14 aasta jooksul oli mul eesõigus töötada harubüroos. Muidugi elasin samal ajal koos oma kasvava perega kodus. Olen eriti tänulik selle ainelise toetuse eest, mida Carmen ja meie vanemad lapsed andsid, ning nõnda suutsin jätkata tööd harubüroos.
Jälle kuulutusülesanne
Kui saabus aasta 1962, tahtsime Carmeniga minna kaugemale kuulutustöö põllule ning töötada seal, kus vajati rohkem abi. Nõnda müüsime oma kodu ning võtsime Lindsay ja Jeremy, meie kaks noorimat last (teised viis last olid kasvanud suureks ning kodunt lahkunud) ja suundusime Seišellide saartele.
Algul sõitsime autoga umbes 2900 kilomeetrit, enamalt mööda liivateid, ning saabusime Mombasasse Kenyas. Jätsime auto ühe venna juurde ning astusime Seišellidele minevale laevale. Üks huvitatu esitles meid teistele ning varsti olid meil koosolekud peaaegu piiskopi maja külje all. Teisi koosolekuid pidasime lähedaloleval saarel ühes eraldiasuvas paadikuuris. Meid ümbritsesid kõrged palmid ja lained uhtusid randa.
Meie tegevus sai varsti tuntuks ning võimud käskisid meil kuulutamine lõpetada, millega me lihtsalt ei saanud nõustuda. (Apostlite teod 4:19, 20) Tegelikult saadeti meid välja, kuid olime selle aja jooksul ristinud viis inimest. Olime olnud viis kuud Seišellidel ja Carmen ootas meie noorimat last, Andrew’d. Naasnud Lõuna-Rodeesiasse, palus meie tütar Pauline meid elada tema ja ta mehe juures Andrew sündimiseni.
Õnnistused ja rahulolu
Võin rõõmuga öelda, et kõik meie kaheksa last, kaasaarvatud Lyall ja Donovan, on osalenud mingil oma eluperioodil pioneeritöös. Neli meie poegadest ja väimeestest on isegi praegu vanemad ja kaks teenistusabilised. Lisaks oleme tõesti rõõmsad selle üle, et mitmed meie lastelastest ja lastelastelastest kuulutavad koos oma vanematega rõõmusõnumit koguni neljal maal ning et ka kümned teised McLuckie pere liikmed teenivad Jehoovat. Olen veendunud, et sellise tulemuse põhjuseks on see, et pere on alati osa võtnud koosolekutest ning regulaarsest kuulutustööst.
Praegu, 89-aastasena, on mul ikka veel eesõigus teenida vanemana meie koguduses Pietermaritzburgis Lõuna-Aafrikas. Tunnen tõelist rahuldust, vaadates tagasi rohkem kui 60 rõõmsale Jehoova poolt õnnistatud teenimiseks kasutatud aastale. On olnud eriline õnnistus näha meie viit sugupõlve, kaasaarvatud minu vanemad, toomas ülistust Jehoovale, kogu universumi suurele Jumalale.