Kuritegelikust elust lootusrikkasse ellu

JUTUSTANUD COSTA KOULLAPIS

VAATASIN ÜKSISILMI OMA VANGIKONGI RÄPASEID SEINU. OTSUSTASIN LEIDA MINGI VIISI, KUIDAS SAADA PALJU RAHA, ET KURJATEGIJATE RINGIST VÄLJA PÄÄSEDA JA UUT ELU ALUSTADA.

ISTUDES seal õnnetu ja masendununa, mõtlesin sellele, et möödunud aasta jooksul oli surnud 11 minu sõpra. Üks neist poodi üles mõrva eest, teine, kes ootas mõrva eest kohtuprotsessi, sooritas enesetapu, kolm sõpra surid uimastite üledoseerimise tõttu, kaks peksti tänavakakluses surnuks ja neli hukkusid autoõnnetuses. Ja paljud teised sõbrad, kes olid sooritanud raskeid kuritegusid, istusid eri vanglates.

Palvetasin selles sünges vangikongis meeleheites Jumala poole, ükskõik kes ta ka poleks, et ta näitaks mulle, kuidas sellest kuritegelikust maailmast välja saada. Mõni aeg hiljem saingi sellele palvele vastuse, kuid vahepeal õnnestus mul pääseda tõsisest süüdistusest, mis oli mulle esitatud kallaletungi eest, mille eesmärk oli raskeid kehavigastusi tekitada. Tänu kohtunikuga peetud läbirääkimistele ja süü ülestunnistamisele määrati mulle kergem karistus ja lühem vabadusekaotus. Kuid lubage mul enne selgitada, miks ma sellisesse täbarasse olukorda sattusin.

Olen sündinud 1944. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigis Pretorias, kus ma ka üles kasvasin. Mul oli õnnetu lapsepõlv. Meie perel tuli tihti kannatada isa vägivallahoogude ja sagedaste joomatuuride tõttu. Isa oli ka suur mängur ning tema meeleolumuutustega kaasnes nii sõnaline kui ka füüsiline vägivald, mis oli suunatud meie kõigi, eelkõige aga ema pihta. Et nende pidevate kakluste eest pääseda, põgenesin tänavale.

Minust saab kurjategija

Niisiis sain elukogenuks juba väga noorelt. Näiteks kaheksa-aastasena sain kaks õppetundi. Esimese õppetunni sain siis, kui jäin vahele naabrilt varastatud mänguasjadega. Isa peksis mind selle eest julmalt. Mul on veelgi meeles see, kuidas ta mind vihaselt ähvardas: ”Kui sa mulle veel varastatud asjadega vahele jääd, murran su kaela!” Selle peale ei otsustanud ma aga mitte varastamisest loobuda, vaid hoiduda vahelejäämisest. ”Järgmine kord peidan varastatud asjad ära ja keegi ei saa teada, et mina need olen võtnud,” mõtlesin endamisi.

Teine õppetund, mis ma üsna noorena sain, on seotud hoopis millegi muuga. Koolis usuõpetuse tunnis rääkis õpetaja meile, et Jumalal on oma nimi. ”Jumala nimi on Jehoova,” ütles ta meie üllatuseks, ”ja ta kuuleb kõiki meie palveid, kui palvetame tema poole tema Poja Jeesuse nime kaudu.” See avaldas minu noorele mõistusele küllaltki tugevat mõju, kuid ei hoidnud mind halvale teele minemast. Selleks ajaks, mil läksin keskkooli, oli minust juba saanud ekspert poevarguste ja murdvarguse alal. Mind ei aidanud õigele teele viia ka koolikaaslased, sest paljud neist olid ise mitmesuguste kuritegude sooritamise eest paranduslikes koolides olnud.

Aastate möödudes sai minust paadunud kurjategija. Olin juba enne täisealiseks saamist seotud lugematute röövkallaletungidega, murdvarguste, autovarguste ja kaklustega. Kuna logelesin pidevalt piljardisaalides ja baarides, olin jooksupoisiks sutenööridele, prostituutidele ja kurjategijatele, ei lõpetanud ma tehnikakoolis isegi mitte esimest õppeaastat.

Veetsin alatasa oma aega paadunud kurjategijatega, kes silma pilgutamata peksid vaeseomaks inimesi, kes neid reetsid. Sain aru, et alati tasub hoida kinni suud ja mitte kiidelda oma saavutustega ega uhkeldada rahaga. Vastasel juhul leviks kohe uudis kuriteo sooritamisest, mis võiks köita politsei tähelepanu ja viia ebameeldivate ülekuulamisteni. Mis veelgi hullem, sellele võiksid järgneda ootamatud külastused teiste kurjategijate poolt, kes saagist oma osa tahavad.

Vaatamata nendele ettevaatusabinõudele, sattusin aeg-ajalt ikkagi politsei järelevalve alla, kahtlustatuna illegaalses tegevuses. Kuid ma olin hoolikas selles, et minu valduses ei oleks midagi, mis seostaks mind mõne kuriteoga või võiks mind sisse mässida. Kord korraldas politsei meie kodus öösel kell kolm läbiotsimise. Nad tuhnisid terve maja kaks korda läbi, otsides elektritarbeid, mis olid kohalikult hulgikauplejalt varastatud. Nad ei leidnud midagi. Mind viidi sõrmejälgede võtmiseks politseijaoskonda, kuid mulle ei esitatud süüdistust.

Seon end uimastitega

Alates 12. eluaastast hakkasin regulaarselt meeltkahjustavaid uimasteid kasutama. Selle tagajärjel halvenes mu tervis ning mitmel korral võtsin peaaegu üledoosi. Peagi tehti mind tuttavaks ühe arstiga, kes oli tihedalt seotud allilmaga. See viis selleni, et minust sai narkodiiler. Varsti mõistsin, et palju ohutum on vaid mõningaid laialivedajaid varustada, sest nii sain jääda tagaplaanile, samal ajal kui teised end ohtu seadsid.

Mõned inimesed, kellega ma narkoäri ajasin, surid kahjuks üledoseerimise tagajärjel või sooritasid uimastite mõju all olles raskeid kuritegusid. Üks minu nn. sõber mõrvas ühe prominentse arsti. See uudis köitis ajakirjanduse tähelepanu kogu riigis. Siis üritas ta mind sellesse loosse mässida, kuid mina kuulsin sellest mõrvast alles siis, kui politsei mu ukse taha tuli. Tegelikult käisid politseinikud mind tihti küsitlemas kuritegude kohta, mida ma sooritanud polnud.

Ühel päeval tegin ma aga midagi tõeliselt rumalat. Pärast nädalapikkust ohjeldamatut uimastite tarbimist ja joomingut tormasin ühe arusaamatuse tõttu suures vihas kahele inimesele kallale ja vigastasin neid tõsiselt. Järgmisel hommikul andsid nad mind kallaletungijana üles ning mind arreteeriti süüdistatuna kallaletungis, mille eesmärk oli raskeid kehavigastusi tekitada. Sel viisil sattusingi vanglasse.

Soov saada rikkaks ja asuda õigele teele

Pärast vanglast vabanemist kuulsin, et farmaatsiakompanii pakub tööd laohoidjale. Kandideerisin sellele kohale ning veensin tööandjat, et olen selleks tööks õige inimene. Tänu ühe samas kompaniis töötava sõbra soovitusele võetigi mind tööle. Arvasin, et nüüd on mul võimalik palju raha saada, kuskile mujale kolida ja oma elus uus lehekülg keerata. Püüdsin selle firma tegevusala kohta kõike võimalikult kiiresti teada saada ning olin öösiti kaua üleval, õppides selgeks kõikide ravimite nimed. Olin kindel, et see avab ukse uude ellu.

Minu plaan oli oodata parajat juhust ning teenida ära oma tööandjate usaldus, murda sobival ajal lattu sisse ja varastada sealt arstimeid, mis on mustal turul väga hinnas, müüa need maha ja saada seega üleöö üsna rikkaks meheks. Olin sepitsenud enda arvates vettpidava alibi, et garanteerida endale vabadus ja uus elu.

Siis saabus aeg plaan ellu viia. Ühel ööl, kui olin ettevaatlikult kaubalattu sisenenud, vaatasin riiuleid, mis olid täis sadu tuhandeid dollareid maksvaid ravimeid. Nägin neis võimalust alustada uut elu, kus pole kuritegevust ega vägivalda. Esimest korda aga hakkas mind vaevama südametunnistus. Miks käis mul südamest äkitselt taoline torge läbi, kui olin juba peaaegu unustanud, et mul üldse on selline asi nagu südametunnistus? Lubage mul jutustada, miks nii juhtus.

Mõned nädalad tagasi oli meil juhatajaga olnud vestlus elu mõtte üle. Millegi peale, mida ta ütles, vastasin mina, et viimases hädas võib inimene palvetada. ”Kelle poole?” küsis tema. ”Jumala poole,” vastasin. ”Aga on palju jumalaid, kelle poole inimesed palvetavad, niisiis, kelle poole neist sina palvetaksid?” ”Kõigeväelise Jumala poole,” ütlesin mina. ”Ja mis on tema nimi,” küsis juhataja? ”Mida sa sellega mõtled?” ”Nii nagu minul, sinul ja kõigil teistel, on ka Kõigeväelisel Jumalal nimi.” See kõlas loogilisena, kuid sain pahaseks ja küsisin seepärast ärritunult: ”Ja mis on siis Jumala nimi?” ”Kõigeväelise Jumala nimi on Jehoova,” vastas ta.

Äkki tuli mulle selgelt silme ette üks minevikusündmus, õppetund klassiruumis, mil olin vaid kaheksa-aastane. Olin üllatunud, et see vestlus juhatajaga mulle nii suurt mõju avaldas. Istusime mitu tundi ja rääkisime tõsistest asjadest. Järgmisel päeval tõi ta mulle raamatu ”Tõde, mis viib igavesse ellu” (”The Truth That Leads to Eternal Life”).a Lugesin selle raamatu läbi ühe ööga ning veendusin kohe, et olen leidnud tõe ja tõelise elu mõtte. Kahe järgmise nädala jooksul ei teinud me suurt midagi muud, kui arutlesime selle hämmastava sinise raamatu teemadel.

Niisiis, istudes pimedas ja vaikses laoruumis, ütles südametunnistus mulle, et minu plaan varastada ravimeid ja need maha müüa on täiesti vale. Läksin vaikselt koju ja otsustasin mitte kunagi enam varastada.

Täielik muutus

Järgnevatel päevadel ütlesin oma perele, et olen otsustanud uut elu elama hakata, ning rääkisin neile mõningatest Piibli tõdedest, mida olin teada saanud. Isa tahtis mind kodunt välja visata. Kuid minu vend John kaitses mind, öeldes isale: ”Esimest korda elus teeb Costa midagi, mis pole seotud kuritegevusega, ja sa tahad teda välja visata! Mina tahan selle asja kohta rohkem teada saada.” Olin meeldivalt üllatunud, kui John ütles, et tahab minuga Piiblit uurida. Sellest ajast peale andsin ”Tõe” raamatu kõigile, kes tulid minu juurde narkootikume ostma. Peagi viisin selle raamatu abil läbi 11 piibliuurimist.

Siis sain teada, et kompanii juhataja ise polegi Jehoova tunnistaja. Tema naine oli olnud tunnistaja umbes 18 aastat, kuid tal endal ”polnud kunagi olnud aega, et tõe suhtes midagi ette võtta”. Seepärast viis ta mind kokku ühe kogenud tunnistajaga, kes hakkas minuga regulaarselt Piiblit uurima. Piibli uurimine aitas mul peagi näha vajadust teha muudatusi ka teistes eluvaldkondades ning tänu Jumala Sõna tõele hakkasin vabanema ilmalikest kommetest (Johannese 8:32).

Tundsin järsku, et mõne nädalaga on toimunud korraga liiga palju ja mul on raske kõige sellega sammu pidada. Mind ootas ees suurte muudatuste tegemine ning hakkasin mõistma, et mul seisab ees suur võitlus liha ja vaimu vahel, kui kavatsen järgida seda, mida olen piibliuurimise kaudu teada saanud. Kui ma aga elaksin edasi nii nagu varem, ootaks mind tõenäoliselt ees kas surm või pikaajaline vabadusekaotus. Otsustasin seega pärast pikka mõtisklemist ja harrast palvetamist käia tõeteed. Sümboliseerisin oma pühendumist Jehoova Jumalale veeristimisega kuus kuud hiljem, 1971. aasta 4. aprillil.

Tasu õige eluviisi eest

Kui ma oma elus tagasi vaatan, olen vahel väga liigutatud, kui mõtlen nendele õnnistustele, mille osaliseks olen saanud sellest ajast peale, mil tegin otsuse kuritegelik elu hüljata. Viis inimest nendest üheteistkümnest, kellega alustasin uurimist neil tormistel nädalatel, käib ikka veel tõeteel. Ka minu ema nõustus piibliuurimisega ja temast sai ristitud tunnistaja. Ta teenis Jumalat ustavalt kuni oma surmani aastal 1991. Minu vennad pühendasid oma elu Jehoovale ja teenivad praegu kogudusevanematena. Samuti aitasin tõde tundma õppida oma tädil, kes on teeninud viimased 15 aastat täisajalise kuulutajana.

Farmaatsiakompanii juhataja, kellega ma koos töötasin, oli nii innustunud sellest, milliseid muudatusi ma oma elus tegin, et hakkas Piibli tõde palju tõsisemalt võtma. Aasta pärast seda, kui mina end ristida olin lasknud, sümboliseeris ka tema oma pühendumist Jumalale veeristimisega. Hiljem teenis ta aastaid Jehoova tunnistajate koguduse vanemana Pretorias.

Olen nüüd abielus ühe pühendunud kristliku õega. Kolisime Leonie’ga 1978. aastal Austraaliasse. Seal sündisid meile kaks poega Elijah ja Paul. Perekonna toetus on mulle tõeliseks jõuallikaks olnud. Mul on praegu eesõigus teenida Austraalia pealinnas Canberras kogudusevanemana. Tänan iga päev Jehoovat, kes päästis mind tühjast ja kuritegelikust elust, mis oleks viinud mu õnnetusse ja surma. Peale selle andis ta mulle ja mu lähedastele tänu tõelisele lootusele ka tähendusrikka elu.

[Allmärkus]

[Pilt lk 18]

Kui olin 12-aastane

[Pilt lk 18]

Oma naise ja kahe pojaga praegu