Viini armastatud vaateratas

„ÄRGAKE!” AUSTRIA-KORRESPONDENDILT

ESIPLAANIL laiub maaliline Viini linn ning taamal kõrguvad Viini metsa mäenõlvad. Avanenud vaade on sedavõrd täiuslik, et õhus võib peaaegu kuulda Straussi hoogsaid valsihelisid. Noormees on valinud just nimelt selle koha, kus oma armsama kätt paluda, ent nüüd on tal raske oma pekslevat südant vaigistada. Ta asub oma südamedaamiga 60 meetri kõrgusel maapinnast. Kuidas on see võimalik? Kindlasti pole see noormees ei esimene ega viimane, kes selleks eriliseks sündmuseks on valinud Viini armastatud Riesenrad’i ehk hiiglasliku vaateratta.

See Viini suures Prateri pargis asuv vaateratas on olnud linna armastatud sümboliks juba üle 100 aasta. „Viini tunned alles siis, kui oled näinud seda vaaterattalt,” kuulutab selle atraktsiooni sissepääsu juurde üles riputatud reklaam. Kuid selle tegevusaeg, mis on kestnud kauem kui ühelgi teisel vaaterattal maailmas, pole sugugi kulgenud ilma raskusteta. Kuidas ja millal see teraskoloss sinna püsti pandi? Ja kuidas on see ajalootormidele vastu pidanud?

Esimene vaateratas

Vaateratta ajalugu ulatub 19. sajandi tööstusrevolutsiooni aega. Sel ajal sai teras üheks eelistatuimaks ehitusmaterjaliks tööstuses. Julge kavandiga teraskonstruktsioone kerkis mitmetesse maailma pealinnadesse – terasest ja klaasist Kristallpalee Londonisse, Palmimaja Viini ja Eiffeli torn Pariisi. Kõige tuntum linn sedalaadi arhitektuuri poolest oli aga Chicago ning sealseks 1893. aasta maailmanäituseks rajaski ameerika insener George Ferris esimese vaateratta.

Ferrise sensatsioonilise ratta läbimõõt oli 76 meetrit ja sellel oli 36 kabiini, millest igaüks mahutas 40 reisijat. Selle 20 minutit kestnud tiir võimaldas heita suurepärase vaate Chicago linnale ja selle ümbruskonnale. Paljude näituse külastajate jaoks oli see kahtlemata üks kõige meeldejäävamaid atraktsioone. Kuid lõpuks kaotas Chicago vaateratas oma uudsuse võlu ning pärast seda, kui selle asukohta oli kaks korda vahetatud, lammutati see 1906. aastal vanarauaks. Mõte hiiglaslikust vaaterattast oli aga juba sütitanud huvi ka mujal maailmas.

Viin saab endale vaateratta

Chicago vaaterattast sattus nähtavasti suurde vaimustusse Briti mereväe eruohvitser ja insener Walter Basset. Aastal 1894 hakkas ta kavandama suurt vaateratast Londoni Earl’s Courti linnaossa ning hiljem ehitas ta vaaterattad ka Blackpooli Inglismaale ja Pariisi. Samal ajal otsis Viini meelelahutustööstur Gabor Steiner oma linna jaoks uusi atraktsioone. Ühel päeval tegi Walter Basseti esindaja Steinerile ettepaneku saada partneriteks, et püstitada üheskoos Viini hiiglaslik vaateratas. Mehed jõudsid kiiresti kokkuleppele ning otsisid sobiva koha selle inglise sensatsioonilise leiutise jaoks. Kuidas neil õnnestus aga selleks ehitusluba saada?

Kui Steiner esitas linnale oma ehitusprojekti, vaatas ametnik kord jooniseid ja siis Steinerit. Seejärel küsis ta pead vangutades: „Kas te tõesti arvate, härra direktor, et suudate leida inimese, kes annab teile loa püstitada selline monstrum ja on nõus ka selle eest vastutama?” Steiner anus: „Kuid sellised vaaterattad on nii Londonis kui ka Blackpoolis ning need töötavad ilma igasuguste probleemideta!” Ametnik ei lasknud end veenda. „Inglased võivad teha, mis nad tahavad, ent mina ei ole nõus oma nahka turule viima,” vastas ta. See aga ei kohutanud Steinerit ning lõpuks kandsid tema sihikindlad pingutused vilja – ta sai soovitud ehitusloa.

Hiiglasliku teraskonstruktsiooni püstitamine oli juba iseenesest kõmutekitav sündmus. Iga päev kogunes ehitusplatsile uudishimulikke pealtvaatajaid, kes kommenteerisid ehituse edenemist. Vaid kaheksa kuuga sai vaateratas valmis. 21. juunil 1897 tegi leedi Horace Rumbold, Viini õukonnas teeniva inglise suursaadiku naine, viimased haamrilöögid ning mõni päev hiljem läks vaateratas käiku. Steiner meenutas pärastpoole: „Kõik olid ülirõõmsad ning piletikassadele joosti lausa tormi.”

Vaateratta sündmusrohke ajalugu

Austria-Ungari troonipärijale ertshertsog Franz Ferdinandile meeldis vaateratta otsast oma keisririigi pealinna silmitseda. Talle 1914. aasta juunis sooritatud atentaat, mis vallandas I maailmasõja, avaldas mõju ka vaateratta käekäigule. Vaateratas ei jäänud mitte ainult ilma oma kuulsast külalisest, vaid see ka suleti üldsusele, kuna sellest sai sõjaväe vaatluspost. Uuesti alustas vaateratas tööd 1915. aasta mais. Kuid tol ajal vaevas riiki rauanappus ning otse sealsamas seisis kõigi silme all hiiglaslik ratas, justkui oodanuks see mahalammutamist. Vaateratas müüdi 1919. aastal ühele Praha kaupmehele, kes pidi selle kolme kuuga lahti monteerima. Ent taolise keeruka ehitise lammutamine oleks nõudnud rohkem raha, kui selle raud ise seda väärt oli. Niisiis pääses Viini kuulus sümbol üle noatera surmasuust ning jätkas tänuliku publiku lõbustamist.

Sõda ja Austria-Ungari monarhia lagunemine tõi endaga kaasa suuri muudatusi Viinis. 1930. aastatel sattus sealne majandus kriisi ning ka poliitiline olukord muutus ebastabiilseks. Kunagi lugupeetud mees Steiner pidi riigist põgenema, sest juudi päritolu tõttu sattus tema elu ohtu. Sellegipoolest külastas aastatel 1939 ja 1940 vaateratast rekordarv reisijaid. Vahepeal puhkenud II maailmasõda oli justkui äratanud inimestes meeletu lõbujanu. Ent 1944. aasta septembris levis üle linna ärev uudis – hiiglaslik vaateratas oli leekides! Naaberatraktsioonil „Ameerika mäed” tekkinud lühis oli süüdanud tulekahju, mis levis vaaterattale ja hävitas kuus selle kabiini. Kuid kõige hullem oli veel alles ees!

Aprillis 1945, II maailmasõja viimastel päevadel, puhkes vaaterattal uus tulekahju. Seekord hävisid kõik 30 kabiini ja kogu juhtimisseadmestik. Ainukesena jäi alles vaateratta tahmunud raudsõrestik. Kuid isegi see ei tähistanud vaateratta lõppu. Ehkki sõja järel olid terved kvartalid varemeis, seisis hiiglaslik vaateratas (küll ainult selle teraskarkass) kõigele vaatamata trotslikult püsti. Taas leiti, et selle mahalammutamine oleks liiga kulukas. Kas oli mingi muu võimalus?

Aga muidugi! Vaateratas tehti uuesti korda, ehkki ohutuse seisukohalt taastati sellel vaid iga teine reisikabiin. 1947. aasta maist kuni tänase päevani on see teinud oma tiire ja viinud elevil reisijaid pikkamööda üles-alla. Mitmesuguste filmide kaudu, nagu „The Third Man”, mille läbivaks meloodiaks oli meeldejääv tsitrimuusika, on see vaateratas saanud tuntuks ka Viinist kaugemal.

Viini hiiglaslik vaateratas on jäänud püsima, samas kui need rattad, mis rajati esialgselt Chicagosse, Londonisse, Blackpooli ja Pariisi, on kõik läinud vanarauaks. See ehitis on tunnistuseks sõjajärgse põlvkonna tugevast soovist purustatut taastada ning on saanud üheks Viini sümboliks. Kui sul iganes õnnestub kunagi Viini külastada, siis tasub kindlasti teha ka üks sõit sellel hiiglaslikul vaaterattal. Ehk satud sinagi kuulma mõnd eakamat meest oma lastelastele rääkivat, kuidas ta kõrgel vaateratta otsas püüdis oma pekslevat südant vaigistada, kui vanaema tema abieluettepaneku vastu võttis.

[Kast/pilt lk 19]

RIESENRAD (HIIGLASLIK VAATERATAS)

Ehitatud: 1897. aastal

Kõrgus: 65 meetrit

Ratta läbimõõt: 61 meetrit

Ratta kaal: 245 tonni

Kogu raudkonstruktsiooni kaal: 430 tonni

Kiirus: 2,7 kilomeetrit tunnis

[Allikaviide]

Allikas: „The Vienna Giant Ferris Wheel”, Helmut Jahn ja Peter Petritsch, 1989, lk 39.

[Pilt lk 21]

Vaaterattalt kirde suunas avanev vaade Viini linnale