Sünnipäev
Definitsioon: Kellegi sündimise päev või selle päeva aastapäev. Mõnedes paikades tähistatakse sünniaastapäevi, eriti laste omi, peoga ja kinkide andmisega. See komme ei põhine Piiblil.
Kas Piibel räägib sünnipäevade tähistamisest positiivses valguses? Piiblis on selliste tähistamiste kohta ainult kaks viidet:
1. Moos. 40:20—22: „Ja kolmandal päeval, vaarao sünnipäeval, kui ta tegi kõigile oma sulastele joomapeo, ... ta ... pani joogikallajate ülema tema joogikallajaametisse . . . , aga pagarite ülema ta laskis puua.”
Matt. 14:6—10: „Kui Heroodese sünnipäev tuli, tantsis Heroodiase tütar nende keskel ja meeldis Heroodesele. Sellepärast tõotas ta vandega temale anda, mida ta iganes peaks paluma. Siis ütles tütar oma ema õhutusel: ’Anna mulle siia vaagnal Ristija Johannese pea!’ ... Ta läkitas siis ja laskis vangihoones Johannese pea otsast raiuda.”
Kõik, mis on Piiblis kirjas, on seal teatud kindla eesmärgiga. (2. Tim. 3:16, 17) Jehoova tunnistajad võtavad arvesse, et Jumala Sõnas räägitakse sünnipäevade tähistamisest ebasoodsas valguses, ja seepärast hoiduvad nad sellest.
Kuidas suhtusid sünnipäeva tähistamisse algkristlased ja Piibli aja juudid?
„Sünnipäevapeo idee oli kõigile tolle perioodi kristlastele täiesti võõras.” — August Neander, Allgemeine Geschichte der christlichen Religion und Kirche (Hamburg, 1842), 1. kd., lk. 518.
„Hilisheebrealased pidasid sünnipäevade pühitsemist ebajumalakummardamise osaks, ja see vaade sai rikkalikku kinnitust sellest, mida nad võisid nende päevadega seotud üldlevinud kommetes näha.” — The Imperial Bible-Dictionary (London, 1874), toimetanud Patrick Fairbairn, I kd., lk. 225.
Kust on pärit sünnipäevade tähistamisega seotud üldlevinud kombed?
„Nendel mitmesugustel kommetel, mida inimesed tänapäeval oma sünnipäevi tähistades järgivad, on pikk ajalugu. Need on pärit religiooni ja maagia valdkonnast. Õnnesoovimise, kinkide andmise ja pidutsemise kommetel — mille juurde kuulub ka küünalde põletamine — oli vanasti eesmärk kaitsta sünnipäevapidajat deemonite eest ja kindlustada tema turvalisus järgmisel eluaastal. ... Kristlus ei tunnustanud kuni neljanda sajandini sünnipäeva tähistamist, kuna see oli paganlik komme.” — Schwäbische Zeitung (ajakirja Zeit und Welt lisa), 3/4. aprill 1981, lk. 4.
„Kreeklased uskusid, et igal inimesel on oma kaitsevaim ehk daemon, kes viibib tema sündimise juures ja kes teda elu jooksul hoiab. Sellel vaimul olid müstilised suhted selle jumalaga, kelle sünnipäeval see inimene oli sündinud. Ka roomlased võtsid selle idee omaks. ... See ettekujutus kandus edasi inimeste uskumustes ning see kajastub kaitseinglisse, heasse haldjatari ning kaitsepühakusse uskumises. ... Kookide peal küünalde põletamise komme on pärit kreeklastelt. ... Meekooke, mis olid ümmargused nagu kuu ja millel süüdati peenikesed vahaküünlad, pandi [Artemise] templi altaritele. ... Sünnipäevaküünaldele omistatakse rahvauskumustes eriline maagiline võime soove täita. ... Süüdatud vahaküünaldel ja ohvrituledel on olnud eriline müstiline tähendus sellest ajast alates, mil inimene oma jumalatele esimesed altarid püstitas. Sünnipäevaküünlad süüdatakse niisiis sünnipäevalapse auks ja austamiseks ning need toovad talle head õnne. ... Sünnipäevatervitused ja õnnesoovid on selle tähtpäeva oluline osa. ... Selle idee juured on maagias. ... Sünnipäevatervitustel on jõud teha kas head või halba, kuna sel päeval on inimene vaimudemaailmale lähemal.” — The Lore of Birthdays (New York, 1952), Ralph ja Adelin Linton, lk. 8, 18—20.
Selles, et pereliikmed ja sõbrad teistel aegadel ülesehitavaid koosviibimisi korraldavad, et süüa, juua ja rõõmus olla, ei ole midagi halba
Kog. 3:12, 13: „Neil pole midagi paremat kui rõõmus olla ja elu nautida! On ju seegi Jumala and igale inimesele, et ta võib süüa ja juua ning nautida head, hoolimata kõigest oma vaevast [„kogu oma raske töö eest”, NW].”
Vaata ka 1. Korintlastele 10:31.