Lugejate küsimusi
Paljud Jehoova tunnistajad tähistavad pulma-aastapäeva. Sünnipäev on sündimise aastapäev. Miks siis peetakse pulma-aastapäeva, aga mitte sündimise aastapäeva?
Kui avameelne olla, siis kristlastel pole mingit vajadust tähistada kumbagi sündmust. See aga ei tähenda, et need kaks sündmust on sisuliselt samaväärsed või et kristlased peaksid suhtuma pulma-aastapäeva samamoodi nagu nad suhtuvad sünnipäeva pidamisse.
Nagu mainitud, võib öelda, et mõlemad on aastapäevad, kuna aastapäev on päev, mil möödub teatud arv aastaid mingist sündmusest. Igal sündmusel võiks olla aastapäev: päeval, mil sul juhtus autoõnnetus või mil nägid kuuvarjutust, käisid koos perega ujumas ja nii edasi. On selge, et kristlased ei muuda igat aastapäeva mingiks eriliseks tähtpäevaks ega korralda selle tähistamiseks pidu. Tuleks kaaluda sündmuse eri tahke ja otsustada, mis on sobiv.
Näiteks andis Jumal iisraellastele konkreetse juhendi tähistada igal aastal päeva, kui tema ingel käis läbi iisraellaste majad Egiptuses, ja sellele järgnenud tema rahva väljarännet aastal 1513 e.m.a. (2. Moosese 12:14). Kui juudid, teiste hulgas ka Jeesus, tähistasid edaspidi selle sündmuse aastapäeva, näitas see nende kuuletumist Jumala juhenditele, ning nad ei teinud seda pidutsedes ega kingitustega. Juudid pidasid eriliseks aastapäevaks ka templi taaspühitsemist. Kuigi Piiblis pole käsku selle ajaloolise sündmuse tähistamiseks, annab Johannese 10:22, 23 mõista, et Jeesus ei kritiseerinud selle pidamist. Peavad ju kristlased ka Jeesuse surma-aastapäeval erilist koosolekut. Loomulikult teevad nad seda kuulekusest Jumala Sõnas antud selgele käsule (Luuka 22:19, 20).
Mida öelda pulma-aastapäeva kohta? Mõnel maal on tavaline, et mees ja naine tähistavad seda päeva, mil nad abiellusid — on ju abielu Jumala korraldus (1. Moosese 2:18—24; Matteuse 19:4—6). Kindlasti ei aseta Piibel abielu halba valgusse. Jeesuski käis pulmapeol ning andis oma panuse selle sündmuse õnnestumiseks (Johannese 2:1—11).
Seega pole sugugi imelik, kui abielupaar otsustab oma pulma-aastapäeval võtta aega selleks, et tuletada meelde seda rõõmsat sündmust ja uuendada oma kindlat otsust teha tööd selle nimel, et nende kooselu võiks edukas olla. See on nende enda otsustada, kas nad tähistavad seda rõõmsat sündmust abikaasaga omaette või kutsuvad nad sel puhul külla mõned sugulased ja lähedased sõbrad. Seda sündmust ei tohiks pidada vaid ettekäändeks, et korraldada suurt seltskondlikku koosviibimist. Sel päeval tahaksid kristlased lasta end juhtida põhimõtetel, mis kehtivad nende elus iga päev. Niisiis on see isiklik asi, kas keegi peab pulma-aastapäeva või mitte (Roomlastele 13:13, 14).
Kuidas on aga lugu sellega, kui me tähistame kuidagi eriliselt sünnipäeva? Kas Piiblis on mingeid vihjeid seesuguse aastapäeva kohta?
On tõsi, et selle sajandi alguses tähistasid piibliuurijad (Jehoova tunnistajate tolleaegne nimetus) sünnipäevi. Paljud neist pandi kirja raamatukestesse, mida nimetati ”Daily Heavenly Manna”. Nendes oli piiblikoht iga päeva kohta ning paljud kristlased panid sinna tillukesi fotosid, mis tähistasid piibliuurijatest kaaslaste sünnipäevi. Ka 1909. aasta 15. veebruari ”Vahitornis” räägiti, et Floridas Jacksonville’i konvendil kutsuti tollane ühingu president Russell lavale. Mispärast? Talle anti sünnipäeva üllatuskingitusena üle mõned kastid greipe, ananasse ja apelsine. See on põgus pilguheit minevikku. Et asjast selget pilti saada, tuletame meelde, et tol ajal tähistasid piibliuurijad ka 25. detsembrit kui Jeesuse sündimise aastapäeva ehk tema sünnipäeva. Brooklyni peakorteris oli tavaks katta koguni jõululaud.
Muidugi on Jumala rahvas tollest ajast edasi paljudes aspektides vaimselt kasvanud. 1920ndatel aastatel võimaldas suurenenud tõevalgus vendadel mõista järgmist:
Jeesus ei sündinud 25. detsembril, kuupäeval, mis on seotud paganliku religiooniga. Piibel käsib meil mälestada Jeesuse surmapäeva, kuid mitte tema ega kellegi teise sünniaastapäeva. See on kooskõlas tekstiga Koguja 7:1 ja tõigaga, et inimese sündimise päevast on hoopis tähtsam see, milliseks osutub tema elukäik. Piiblis pole kuskil kirjas, et mõni ustav jumalateenija oleks pidanud sünnipäeva. Seal räägitakse ainult paganate sünnipäevadest ning seostatakse need julmade tegudega. Vaadelgem nende sünnipäevade pidamise tausta.
Esimene Piiblis ülestähendatud sünnipäev on Joosepi päevil elanud vaarao oma (1. Moosese 40:20—23). Selle kohta ütleb Hastingsi ”Encyclopædia of Religion and Ethics”: ”Sünnipäeva pidamise komme on seotud ajaarvestamisega ning sisuliselt teatud algeliste usupõhimõtetega.” Edaspidi tsiteerib entsüklopeedia egiptoloog Sir J. Gardener Wilkinsoni, kes kirjutab: ”Iga egiptlane osutas suurt tähendust päevale ja isegi tunnile, mil ta sündis; ning ilmselt nagu Pärsiaski, pidas iga üksikisik oma sünnipäeva suure pidutsemisega, pakkudes oma sõpradele kõikvõimalikku meelelahutust ning serveerides igasuguseid delikatesse külluslikumalt kui muidu.”
Teisena on Piiblis mainitud Heroodese sünnipäeva, mille käigus Ristija Johannesel pea maha raiuti (Matteuse 14:6—10). ”The International Standard Bible Encyclopedia” (1979. aasta väljaanne) annab pildi sünnipäevade pidamise kombest: ”Enne hellenistlikku aega elanud kreeklased tähistasid jumalate ja tähtsate isikute sünnipäevi. Nende pidustuste kr[eekakeelne] nimi oli genéthlia, samal ajal kui genésia tähendas selliste tähtsate isikute sünnipäevade mälestamist, kes olid surnud. 2. Mak[abeide] 6:7 on viide igakuisele genéthliale, mida peeti Antiochos IV auks ning kus sunniti juute ”ohvritest osa võtma”. [——] Heroodes aga järgis oma sünnipäeva tähistades hellenistlikke tavasid; pole mingit tõendit, et enne hellenistlikku aega oleks Iisraelis sünnipäevi peetud.”
Muidugi ei pööra tõelised kristlased iga sündmuse ja tava puhul tähelepanu nende juurtele ning võimalikele muistsetele religioossetele seostele, kuid nad ka ei eira Jumala Sõnas toodud asjakohaseid viiteid. See hõlmab seda, et Piiblis on kirjas vaid paganate sünnipäevad, mis on seotud julmusega. Seega asetab Pühakiri sünnipäeva tähistamise selgelt negatiivsesse valgusse ning seda asjaolu ei tohiks siirad kristlased tähele panemata jätta.
Järelikult, kuigi on täiesti isiklik asi, kas kristlased otsustavad pulma-aastapäeva meeles pidada, on siiski mõjuvaid põhjusi, miks küpsed kristlased ei tähista sünnipäevi.