Pühakud
Definitsioon: Roomakatoliku kiriku õpetuse järgi on pühakud need surnud, kes on nüüd koos Kristusega taevas ning kellele kirik on andnud silmapaistva pühaduse ja vooruslikkuse eest oma tunnustuse. Trento usutunnistuses öeldakse, et pühakuid tuleb paluda, et nad oleksid eestkostjad Jumala juures, ja et pühakusäilmeid ning pühakute kujusid ja pilte tuleb hardalt austada. Ka paljud teised religioonid palvetavad abi saamiseks pühakute poole. Mõned religioonid õpetavad, et kõik nende liikmed on pühakud ja patust vabad. Piiblis on palju viiteid pühakutele ehk pühadele. Seal öeldakse, et Kristuse 144000 vaimuga võitud järelkäijat on pühad.
Kas Piibel õpetab, et inimene peab olema jõudnud taevasesse auhiilgusesse, enne kui ta pühaks tunnistatakse?
Piiblis kõneldakse otsesõnu pühadest ehk pühakutest, kes on taevas. Jehoova kohta on öeldud, et ta „on püha [kreeka keeles haʹgi·on]”. (1. Peetr. 1:15, 16; vaata 3. Moosese 11:45) Kui Jeesus Kristus oli maa peal, öeldi tema kohta, et ta on „Jumala Püha [haʹgi·os]”, ja kui ta läks taevasse, öeldi, et ta on „Püha [haʹgi·os]”. (Mark. 1:24; Ilm. 3:7) Ka inglid on ’pühad’. (Ap. t. 10:22) Sedasama sõnatüve on algupärases kreekakeelses tekstis kasutatud ka paljude maa peal elavate inimeste kohta.
Ap. t. 9:32, 36—41: „Aga sündis, kui Peetrus kõigis paigus käimas oli, et ta tuli ka pühade [„pühakute”, JB] [ha·giʹous] juurde, kes elasid Lüddas. Aga Joppes oli keegi naisjünger, nimega Tabiita [, kes suri,] ... [Peetrus] pöördus surnu poole ja ütles: ’Tabiita, tõuse üles!’ Siis avas see oma silmad, ja kui ta Peetrust nägi, tõusis ta istuma. Aga Peetrus andis temale käe ja tõstis ta püsti. Siis ta kutsus sisse pühad ja lesed ja esitas teda neile elavana.” (On selge, et need pühad ei olnud veel taevas ja et pühaks ei peetud ainuüksi Peetrust kui silmapaistvat isikut.)
2. Kor. 1:1; 13:12: „Paulus, Kristuse Jeesuse apostel Jumala tahtest, ja vend Timoteos Korintoses olevale Jumala kogudusele ja kõigile pühadele [„pühakutele”, JB] [ha·giʹois] kogu Ahhaias.” „Teretage üksteist püha suudlusega! Kõik pühad saadavad teile tervituse!” (Kõiki algkristlasi, kes olid puhastatud Kristuse verega ja eraldatud Jumala teenimiseks Kristuse tulevaste kaaspärijatena, nimetati pühadeks. Nagu näha, ei tunnistatud neid pühaks alles pärast nende surma.)
Kas see on Pühakirjaga kooskõlas, kui „pühakutel” palutakse tegutseda eestkostjatena Jumala juures?
Jeesus Kristus ütles: „Teie palvetage siis nõnda: meie Isa, kes oled taevas! ... ” Niisiis tuleb palved esitada Isale. Jeesus ütles veel: „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu kaudu! Kui te midagi palute minu nimel, siis ma teen seda.” (Matt. 6:9; Joh. 14:6; 14:14, NW) Niisiis välistas Jeesus arusaama, et keegi teine võiks seda eestkostja osa täita. Apostel Paulus ütles Kristuse kohta ka veel seda: „Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub.” „Võib ta ... päästa need, kes tulevad tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest.” (Rooml. 8:34; Heebr. 7:25) Kui me tõesti soovime, et Jumal meie palveid kuuleks, kas ei oleks siis arukas läheneda Jumalale sel viisil, nagu tema Sõnas kästakse? (Vaata ka lk. 224 peateema „Maarja” alt.)
Efesl. 6:18, 19: „Palvetage igal ajal Vaimus, ning olge selleks valvel kõige püsivusega ja eestpalvetega kõigi pühade [„pühakute”, JB] eest, ja minugi eest, et minule, kui ma suu avan, antaks julgesti kuulutada evangeeliumi saladust.” (Meie kursiiv.) (Siin ergutatakse palvetama pühade eest, aga mitte nende poole või nende kaudu. New Catholic Encyclopedia, 1967, XI kd., lk. 670, tunnistab: „Reeglina on U[ues] T[estamendis] kõik palved, kas isiklikud või ka avalikud liturgilised palved, esitatud Jumal-Isale Kristuse kaudu.”)
Rooml. 15:30: „Mina manitsen teid, vennad, meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi ja Vaimu armastuse läbi, minuga ühes võidelda eestpalvetega minu eest Jumala poole.” (Apostel Paulus, kes ise oli püha, palus enda eest palvetada kaaskristlastel, kes olid samuti pühad. Aga pane tähele, et Paulus ei esitanud oma palveid kaaspühadele, ja samuti ei asendanud palved, mis nad tema eest esitasid, neid isiklikke lähedasi suhteid, mis Paulusel endal Isaga palve kaudu olid. Võrdle Efeslastele 3:11, 12, 14.)
Kuidas tuleks suhtuda pühakusäilmete ning „pühakute” kujude ja piltide hardasse austamisse?
New Catholic Encyclopedia möönab: „Seega on asjatu Vanast Testamendist pühakusäilmete kultusele alust otsida; ka Uues Testamendis ei ole pühakusäilmetele kuigi suurt tähelepanu pööratud. ... Näib, et [„kirikuisa”] Origenes pidas seda kommet austada materiaalseid objekte paganlikuks.” — (1967), XII kd., lk. 234, 235.
On märkimisväärne, et Moosese mattis Jumal, ja ükski inimene ei leidnud tema hauda. (5. Moos. 34:5, 6) Aga Juuda 9 informeerib meid, et peaingel Miikael vaidles Kuradiga Moosese keha pärast. Miks? Võib kindlasti öelda, et Jumalal oli eesmärgiks see kõrvaldada, nii et inimesed ei teaks, kus see on. Kas tahtis Vastane juhatada inimesed selle surnukeha juurde, et see siis vaatamiseks välja pandaks ja võib-olla harda austamise objektiks saaks?
„Pühakute” piltide ja kujude austamise kohta vaata peateemat „Pühapildid”.
Miks on katoliku „pühakuid” kujutatud nimbusega?
New Catholic Encyclopedia tunnistab: „Kõigi pühakute tavalisemaid tunnuseid on nimbus (pilv), pühaku pead ümbritsev pühasära. Selle juured ulatuvad Kristuse-eelsesse aega ja selle kohta leidub näiteid paganlikul ideestikul põhinevast hellenistlikust kunstist; nagu tõendavad mosaiigid ja mündid, kasutati nimbust selliste pooljumalate ja jumaluste juures nagu Neptunus, Jupiter, Bacchus ja eriti (päikesejumal) Apollon.” — (1967), XII kd., lk. 963.
The New Encyclopædia Britannica ütleb: „Hellenistlikus ja rooma kunstis on päikesejumal Helios ja Rooma keisrid sageli kiirtepärjaga ümbritsetud. Selle paganliku päritolu pärast hoiduti sellest algkristlikus kunstis, kuid kristlikud keisrid lasid oma ametlike portreede juures kasutada lihtsat sõõrjat nimbust. Alates neljanda sajandi keskpaigast kujutati ka Kristust koos selle keiserliku tunnusega ... Neitsi Maarja ja teiste pühakute juures hakati tavapärast kiirtepärga kasutama alles 6. sajandil.” — (1976), Micropædia, IV kd., lk. 864.
Kas kristlusesse sobib tuua sisse paganlikku sümboolikat?
„Mis on ühist valgusel pimedusega? Kuidas sobib Kristus ühte Beliariga [Belialiga, Saatanaga]? Või mis osa on usklikul uskmatuga? Kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega? Sest meie oleme elava Jumala tempel ... Sellepärast ’minge ära nende keskelt ja eralduge neist’, ütleb Issand, ’ja ärge puudutage roojast, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks’, ütleb kõigeväeline Issand.” — 2. Kor. 6:14—18.
Kas saavad mingi religioosse rühmituse kõik liikmed olla pühad ja seega patust vabad?
Kindlasti võib öelda, et kõik esimese sajandi kristliku koguduse liikmed olid pühad. (1. Kor. 14:33, 34; 2. Kor. 1:1; 13:12, UT, SP) Nende kohta on kirjutatud, et nad said „pattude andeksandmise” ja olid Jumala poolt „pühitsetud”. (Ap. t. 26:18; 1. Kor. 1:2, UT, SP) Kuid siiski ei väitnud nad, et nad on patust täielikult vabad. Nad sündisid patuse Aadama järglastena. Selle pärandi tõttu tuli neil sageli võidelda, et teha seda, mis on õige, nagu apostel Paulus alandlikult tunnistas. (Rooml. 7:21—25) Ja apostel Johannes ütles rõhutatult: „Kui me ütleme, et meil ei ole pattu, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meie sees.” (1. Joh. 1:8) Niisiis ei tähenda väljend „püha”, nagu seda Kristuse tõeliste järelkäijate kohta kasutatakse, seda, et nad oleksid lihas olles patust täielikult vabad.
Selle kohta, kas kõik tõelised kristlased on tänapäeval pühad ja kas kõiki ootab taevane elu, vaata materjali lehekülgedelt 365—370.
Kui keegi ütleb:
„Kas teie usute pühakutesse?”
Sa võiksid vastata: „Keda te silmas peate?” Kui inimene mainib Maarjat ja/või apostleid, siis sa võid ehk lisada: 1) „Jah, neist on Pühakirjas räägitud ja ma usun seda, mis seal on kirjas. Aga mind huvitab eriti see, mida nad praegusel ajal teevad ja mis mõju on sellel meile. Kas teid huvitab see? ... Olen leidnud Pühakirjast nende kohta mõndagi huvitavat ja tahaksin seda teilegi jagada. (Ilm. 5:9, 10)” [Kui kerkib küsimus teksti sõnastuse kohta, pane tähele järgmist: JB ütleb „valitsevad maailma”. CC ütleb „valitsevad maa üle”. NW ja Kx ütlevad „valitsevad kuningatena maa üle”. Aga EP ja PR ütlevad „valitsevad maa peal”; UT „ilmamaa peal”. Selgitusi kreeka keele grammatika kohta vaata leheküljelt 369 peateema „Taevas” alt.] 2) „Milliseks kujuneb elu sellise valitsuse all? (Ilm. 21:2—4)”
Või siis võiksid öelda (juhul kui sa ise olid kunagi katoliiklane): „Pidasin palju aastaid pühakute auks peetavaid pühasid ja palvetasin pühakute poole korrapäraselt. Aga siis ma lugesin Pühakirjast midagi, mis pani mind oma teguviisi üle järele mõtlema. Kui tohib, siis ma näitan seda teile. (Vaata lehekülgi 295, 296.)”