Kuidas on „Jumala templit” Kreekas ebajumalatega ühte sobitatud?

SEL väga kuumal suvepäeval paistab kõrvetav päike sädelevatele kividele. Kuid äärmine kuumus ei näi lämmatavat andunud kreeka õigeusklikest palverändurite hulga innukust ega kohutavat meelekindlust, kui nad suunduvad mäe otsas oleva kabeli poole.

Sa võid näha kurnatud vana naist, kes on reisinud siia selle maa teisest otsast ja pingutab nüüd, et liigutada oma väsinud jalgu. Natuke kõrgemal on üks täiesti higine innukas mees, kes üritab närviliselt tungida läbi tõukleva rahvahulga. Ja üks noor tüdruk roomab täiesti veristel põlvedel silmanähtavas valus, näol meeleheitlik ilme. Mis on nende eesmärk? Jõuda kohale õigel ajal, palvetada kuulsa „pühaku” ikooni ees ning kui võimalik, siis puudutada ja suudelda seda.

Taolised vaatepildid korduvad kogu maailmas sellistes kohtades, mis on pühitsetud „pühakute” austamisele. Ilmselt on kõik need palverändurid veendunud, et sel viisil lähenevad nad Jumalale nii, nagu tema seda nõuab, ning seda tehes väljendavad nad oma andumust ja usku. Raamat „Our Orthodox Christian Faith” ütleb: „Me mälestame [„pühakuid”] ning ülistame ja austame neid pühi isikuid .. ja esitame Jumala ees nende palveid meie heaks ning anume nende kaudu abi meie elu paljudes puudustes. [— — —] Me pöördume abi saamiseks imesid tegevate pühakute poole .. oma vaimsetes ja ihulikes vajadustes.” Ka rooma-katoliku kiriku sinodaalsete kaanonite järgi tuleb „pühakuid” appi hüüda kui eestkostjaid Jumala juures ja austada tuleb nii „pühakute” säilmeid kui ka kujusid.

Tõelise kristlase peamine mure peaks olema kummardada Jumalat „vaimus ja tões” (Johannese 4:24). Vaadelgem seepärast mõningaid fakte selle kohta, kuidas ristiusk võttis omaks tava austada „pühakuid”. Selle asja uurimine peaks andma palju teadmisi kõigile, kes soovivad läheneda Jumalale viisil, mis talle meeldib.

Kuidas „pühakud” omaks võeti

Kristlikes Kreeka Kirjades nimetatakse „pühadeks” ehk „pühakuteks” kõiki neid algkristlasi, keda oli puhastatud Kristuse verega ja kes olid eraldatud Jumala teenimiseks Kristuse tulevaste kaaspärijatena (Apostlite teod 9:32; 2. Korintlastele 1:1; 13:12).a Nii koguduses väljapaistvaid kui ka tahaplaanile jäävaid mehi ja naisi nimetati kõiki „pühadeks” juba sel ajal, mil nad maa peal elasid. Võib selgelt näha, et piiblilises tähenduses pühadeks peeti neid juba enne nende surma.

Kuid pärast teist sajandit m.a.j., ajal, mil ärataganenud kristlus hakkas ilmet võtma, hakati taotlema kristluse muutmist populaarseks — usundiks, mis köidaks paganlikke rahvaid ja oleks neile kergesti vastuvõetav. Need paganad kummardasid paljusid jumalaid, kuid uus religioon oli rangelt monoteistlik. Seega oli kompromissi tegemiseks võimalik omaks võtta „pühakud”, et need asuksid muistsete jumalate, pooljumalate ja müütiliste kangelaste asemele. Seda kommenteerides ütleb raamat „Kiriku ajalugu” („Ekklisiastiki Istoria”): „Need, kes paganlusest kristlusse pöördusid, võisid oma hüljatud kangelased vaevata ära tunda märtrikujudes ja hakata neid austama samal kombel nagu oma endisi kangelasi. [— — —] Kuid väga sageli kujunes selline pühakute austamine otseseks ebajumalateenistuseks.”

Üks teine teatmeteos selgitab, kuidas ristiusk võttis omaks „pühakud”: „Me leiame kreeka õigeusu kiriku pühakute austamises ilmselgeid jälgi paganliku religiooni tugevast mõjust. Nüüd omistati pühakutele nende Olümpose jumalate omadused, keda [inimesed] kummardasid enne, kui nad kristluse vastu võtsid. [— — —] Me näeme, kuidas juba uue religiooni algusaegadest alates asendavad selle pooldajad päikesejumala (Phoibos Apolloni) prohvet Eelijaga, ehitavad kirikuid kas selle jumala muistsete templite ja pühakodade varemete peale või kõrvale, enamasti küngaste ja mägede otsa, kõikjale, kus muistsed kreeklased austasid valguseandjat Phoibos Apollonit .. Nad samastasid neitsiliku jumalanna Athena koguni Neitsi Maarjaga. Sellega täideti lünk, mis tekkis usku vahetanud ebajumalakummardaja hinges pärast Athena kuju hävitamist.” („Uus entsüklopeediline sõnaraamat” [„Neoteron Enkyklopaidikon Lexikon”], 1. kd., lk. 270, 271.)

Uuri näiteks olukorda, mis valitses Ateenas meie ajaarvamise neljanda sajandi lõpus. Enamik selle linna elanikke oli ikka veel paganad. Nende pühakspeetumaid rituaale olid Eleusise müsteeriumid — kaheosalised pidustusedb, mida peeti iga aasta veebruaris Eleusise linnas, mis asus Ateenast 22 kilomeetrit loode pool. Neis müsteeriumides osalemiseks tuli paganatest ateenlastel mööda Püha teed minna (Hi·e·raʹ Ho·dosʹ). Linna juhid olid üsna leidlikud, üritades neile alternatiivset kummardamispaika pakkuda. Et paganaid ligi meelitada ja takistada neid müsteeriumides osalemast, ehitati Ateenast umbes kümne kilomeetri kaugusele sellesama tee äärde Daphni klooster. Kloostri kirik ehitati alusele, millel oli seisnud muistne kreeka jumalale Daphnaios ehk Pytho Apollonile pühendatud tempel.

Tõendeid selle kohta, kuidas paganlike jumaluste austamine segunes Kreekas „pühakute” austamisega, võib leida ka Kythera saarelt. Selle saare ühes kõrgemas kohas on kaks väikest bütsantsi kabelit, millest üks on pühendatud „pühale” Georgiosele, teine aga Neitsi Maarjale. Väljakaevamised näitasid, et seal asus Minose pühakoda, mida kasutati kummardamispaigana peaaegu 3500 aastat tagasi. Kuuendal või seitsmendal sajandil m.a.j. ehitasid „kristlased” oma „püha” Georgiose kabeli täpselt selle pühakoja asemele. See samm oli äärmiselt sümboolse tähendusega, sest sellele Minose religiooni tähtsale keskusele allusid Egeuse mereteed. Need kaks kirikut ehitati sinna selleks, et tagada Neitsi Maarja ja „püha” Georgiose soosing, kellest viimase mälestuspäeva peeti samal päeval „meremeeste kaitsja” „püha” Nikolausega. Ajalehes, kus teatati sellest leiust, öeldi: „Tänapäeval suundub [kreeka õigeusu] preester mäest üles täpselt samuti, nagu seda tegi muistsel ajal Minose preester”, kes läks usutalitusi läbi viima!

Ajaloolane, kes esitas kokkuvõtte sellest, mil määral paganlik kreeka religioon mõjutas ärataganenud kristlust, ütles: „Kristliku religiooni paganausuline aluskiht jääb rahva uskumustes sageli muutumatuks ja annab seega tunnistust traditsioonide püsivusest.”

„Kummardame, mida me teame”

Jeesus ütles Samaaria naisele: „Meie kummardame, mida me teame, .. tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões; sest Isa otsib neid, kes teda nõnda kummardavad” (Johannese 4:22, 23). Pane tähele, et on hädavajalik kummardada Jumalat tões! Seega on võimatu kummardada Jumalat talle meelepäraselt, kui pole täpseid teadmisi ega sügavat armastust tõe vastu. Tõeline kristlik religioon peab olema rajatud tõele, mitte paganlusest üle võetud traditsioonidele ja tavadele. Me teame, mida Jehoova arvab sellest, kui inimesed üritavad kummardada teda valel viisil. Apostel Paulus kirjutas muistses Kreeka linnas Korintoses elavatele kristlastele: „Kuidas sobib Kristus ühte Beliariga? [—] Kuidas sünnib Jumala tempel ühte ebajumalatega?” (2. Korintlastele 6:15, 16). Jumal peab jälestusväärseks, kui ükskõik kes püüab tema templit sobitada ühte ebajumalatega.

Lisaks sellele välistab Pühakiri täiesti selgelt mõtte paluda „pühakuid”, et nad tegutseksid Jumala juures eestkostjatena. Eeskujupalves õpetas Jeesus, et palved tuleb esitada ainult Isale, kuna ta andis oma jüngritele juhendi: „Teie palvetage siis nõnda: meie Isa, kes oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi” (Matteuse 6:9). Lisaks sellele lausus Jeesus: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Keegi ei saa Isa juurde muidu kui minu läbi. Kui te midagi minu nimel palute, siis teen ma seda.” Ja apostel Paulus ütles: „Jumal on üks, ka vahemees üks Jumala ja inimeste vahel, inimene Kristus Jeesus” (Johannese 14:6, 14, Suur Piibel; 1. Timoteosele 2:5).

Kui me tõesti tahame, et Jumal meie palveid kuulaks, on hädavajalik pöörduda tema poole nii, nagu seda näitab tema Sõna. Rõhutades, et Jehoovale on õige läheneda ainult ühel viisil, kirjutas ka Paulus: „Kristus Jeesus on, kes suri, ja mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel, kes meie eest palub.” „Ta [võib] ka täielikult päästa need, kes tulevad tema läbi Jumala juurde, elades aina selleks, et kosta nende eest” (Roomlastele 8:34; Heebrealastele 7:25).

’Kummardamine vaimus ja tões’

Ärataganenud kristlusel ei olnud vaimset jõudu ega Jumala püha vaimu toetust, mis oleks ajendanud paganaid hülgama nende vale kummardamisviisi ja järgima Jeesuse Kristuse õigeid õpetusi. Üritades inimesi usku pöörata ning võimu ja populaarsust saavutada, võttis see omaks paganlikud uskumused ja tavad. Selle tagajärjel ei tekkinud mitte tõelised, Jumalale ja Kristusele meelepärased kristlased, vaid võltsusklikud, Kuningriigi jaoks kõlbmatu „luste” (Matteuse 13:24—30).

Kuid praegusel lõpuajal on Jehoova juhtimisel käimas võimas liikumine õige kummardamisviisi taastamiseks. Üle kogu maailma püüavad Jehoova rahva liikmed kultuurilisest, ühiskondlikust või religioossest taustast hoolimata oma elu ja uskumusi Piibli normidega kooskõlla viia. Kui sa soovid rohkem teada saada selle kohta, kuidas kummardada Jumalat „vaimus ja tões”, võta palun ühendust sinu kodukandis elavate Jehoova tunnistajatega. Nad oleksid väga õnnelikud, kui saaksid aidata sul oma juurdlemisvõimet kasutades ja Jumala Sõna täpselt tundes osaleda tema pühas teenistuses talle meelepärasel viisil. Paulus kirjutas: „Mina manitsen teid nüüd, vennad, Jumala suure südamliku halastuse tõttu andma oma ihud elavaks pühaks ja Jumala meelepäraseks ohvriks. See olgu teie mõistlik [„juurdlemisvõimega”, UM] jumalateenistus. Ja ärge saage selle maailma sarnaseks, vaid muutuge teiseks oma meele uuendamise teel, et te uuriksite, mis on Jumala hea ja meelepärane ja täielik tahtmine.” Ja koloslastele ütles ta: „Ka meie [ei ole] sellest päevast, mil me seda kuulsime, lakanud palvet tegemast ja palumast teie eest, et teid täidetaks tema tahtmise tunnetusega kõiges vaimulikus tarkuses ja arusaamises, et te elaksite väärikalt Issandale, et temale kõigiti meeldida, vilja kandes kõiges heas töös ning kasvades Jumala tunnetuses” (Roomlastele 12:1, 2; Koloslastele 1:9, 10).

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 28]

Parthenoni ebatavaline kasutamine

„Kristlik” keiser Theodosius II, kes tühistas Ateena linna kohta käivate ediktidega (a. 438 m.a.j.) paganlikud riitused ja müsteeriumid, sulges ka paganlikud templid. Pärast seda võidi need kristlikeks kirikuteks muuta. Ainus asi, mida templi kasutusviisi muutmise õnnestumiseks vajalikuks peeti, oli selle puhastamine sel moel, et sinna asetati rist!

Üks esimesi templeid, mida sel kombel muudeti, oli Parthenon. Seal tehti põhjalik remont, et Parthenoni oleks sobilik kasutada „kristliku” templina. Alates aastast 869 m.a.j. kasutati seda Ateena katedraalina. Esialgu nimetati seda austavalt „Püha Tarkuse” kirikuks. Nii võidi teadlikult viidata faktile, et selle templi algne „omanik” oli tarkuse jumalanna Athena. Hiljem pühitseti see „Neitsi Maarjale Ateenlannale”. Pärast seda, kui õigeusu kirik oli templit juba kaheksa sajandit kasutanud, muudeti see Ateena Püha Maarja katoliku kirikuks. See Parthenoni religioosne „ümberkujundamine” jätkus siis, kui osmanitürklased selle 15. sajandil mošeeks muutsid.

Tänapäeval külastavad tuhanded turistid Parthenoni, kreeka tarkusejumalanna Athena Parthenose („Neitsi”) muistset dooria stiilis templit kui vaid üht kreeka arhitektuuri meistriteost.

[Pilt lk 26]

Daphni klooster — muistse Ateena paganate alternatiivne kummardamispaik