Kuidas see raamat säilis?

Muistsetel kirjutistel oli loomulikke vaenlasi: tuli, niiskus, hallitus. Piibelgi polnud taoliste ohtude eest kaitstud. Teiste vanade kirjutistega võrreldes on ta tähelepanuväärne selle poolest, kuidas ta on ajahambale vastu pidanud ja maailmas kõige kättesaadavamaks raamatuks saanud. See ajalugu väärib rohkemat kui vaid põgusat huvi.

PIIBLI kirjutajad ei uuristanud oma sõnu kivisse ega jäädvustanud neid vastupidavatele savitahvlitele. Tõendid näitavad, et nad kirjutasid need kergestihävinevatele materjalidele — papüürusele (mida valmistati Egiptuse samanimelisest taimest) ja pärgamendile (mida valmistati loomanahkadest).

Mis sai algsetest käsikirjadest? Tõenäoliselt lagunesid nad juba kaua aega tagasi, enamik neist muistses Iisraelis. Õpetlane Oscar Paret selgitab: ”Neile mõlemale kirjutusmaterjalile [papüürusele ja nahale] on ühtviisi ohtlikud niiskus, hallitus ja mitmesugused ussid. Me teame igapäevastest kogemustest, kui kergesti paber või isegi tugev nahk kahjustuvad vabas õhus või rõskes ruumis.”¹

Aga kui originaale enam ei ole, kuidas siis Piibli kirjutajate sõnad meie päevini säilisid?

Neid hoidsid alles ülipüüdlikud ümberkirjutajad

Peagi pärast algtekstide valmimist hakati neist käsikirjalisi koopiaid tegema. Pühakirja ümberkirjutamine sai muistses Iisraelis koguni elukutseks (Esra 7:6, UM; Laul 45:2). Kuid ka koopiad tehti kergestihävinevale materjalile. Aja jooksul tuli need asendada uute käsitsi valmistatud koopiatega. Kui originaalid kadusid, hakati edaspidi nende koopiate järgi käsikirju valmistama. Koopiate põhjal järgmiste koopiate valmistamine kestis hulk sajandeid. Kas need vead, mida ümberkirjutajad sajandite jooksul tegid, muutsid oluliselt Piibli teksti? Tõendid näitavad, et nii see pole.

Kutselised ümberkirjutajad tegid oma tööd väga andunult. Nad tundsid sügavat aukartust nende sõnade ees, mida nad kopeerisid. Nad olid ka ülipüüdlikud. Heebrea sõna, mida tõlgitakse sõnaga ”ümberkirjutaja”, on so·ferʹ, mis viitab loendamisele ja kirjutamisele. Et ümberkirjutajate töö täpsusest pilti saada, mõtle masoreetidele.a Nende kohta ütles õpetlane Thomas Hartwell Horne: ”Nad .. arvutasid välja, milline on Pentateuhi [Piibli viie esimese raamatu] keskmine täht, milline on iga raamatu keskmine osalause ja kui mitu korda esineb iga [heebrea] tähestiku täht kõigis Heebrea Kirjades.”³

Seega kasutasid vilunud ümberkirjutajad oma töö põhjalikuks kontrollimiseks mitmesuguseid abinõusid. Kuna nad ei tahtnud Piibli tekstist ühtainsatki tähte välja jätta, läksid nad koguni nii kaugele, et lugesid lisaks ümberkirjutatud sõnadele üle ka tähed. Mõtle, kui hoolsat tööd see nõudis — teatavasti olid neil arvel kõik Heebrea Kirjade 815140 tähte!⁴ Sellised usinad pingutused tagasid suure täpsuse.

Aga sellegipoolest polnud ümberkirjutajad eksimatud. Kas on tõendeid selle kohta, et kuigi Piiblit on sajandite jooksul korduvalt ümber kirjutatud, on selle tekst säilinud usaldusväärsena?

Kindel alus veendumiseks

On mõjuvaid põhjusi uskuda, et Piiblit on kuni meie päevini täpsel kujul edasi antud. Seda tõendavad olemasolevad käsikirjad, mida Heebrea Kirjadest või nende osadest on arvestuste kohaselt 6000 ja Kristlikest Kreeka Kirjadest umbes 5000. Nende hulgas on üks Heebrea Kirjade käsikiri, mis leiti aastal 1947 ja mis näitab, kui täpselt kopeeriti Pühakirja. Sellest ajast alates on seda nimetatud ”nüüdisaja suurimaks käsikirjaleiuks”.⁵

Tolle aasta alguses oma loomi karjatades avastas noor beduiini karjapoiss Surnumere lähedalt ühe koopa. Sellest leidis ta hulga savinõusid, millest enamik olid tühjad. Kuid ühest tihedalt suletud anumast leidis ta nahkrulli, mis oli hoolikalt linasesse riidesse mähitud ja millele oli kirjutatud terve Jesaja raamat. Seda hästisäilinud, kuid kulunud rulli paistis olevat parandatud. Too karjapoiss ei osanud aimatagi, et see iidne kirjarull, mida ta käes hoiab, satub kunagi kogu maailma tähelepanu alla.

Miks siis just see käsikiri nii tähelepanuväärne oli? Aastal 1947 olid vanimad teadaolevad terviklikud heebrea käsikirjad pärit umbes 10. sajandist m.a.j. Kuid see kirjarull dateeriti 2. sajandisse e.m.a.b — rohkem kui tuhat aastat varasemasse aega.c Õpetlased olid väga huvitatud selle kirjarulli võrdlemisest käsikirjadega, mis valmistati palju hiljem.

Ühes uurimuses võrdlesid õpetlased Surnumere käsikirjas leiduvat Jesaja 53. peatüki teksti masoreetse tekstiga, mis pandi kirja tuhat aastat hiljem. Raamat ”A General Introduction to the Bible” räägib selle uurimise tulemustest: ”Jesaja 53. peatüki 166 sõnast on kahtlusi ainult 17 tähe suhtes. Neist kümne puhul on erinevused kõigest ortograafilist laadi ega muuda teksti mõtet. Nelja järgmise tähe puhul on tegu väikeste stiilivariatsioonidega, mis ilmnevad näiteks sidesõnades. Ülejäänud kolm tähte moodustavad sõna ”valgus”, mis on lisatud 11. salmile ja ei muuda mõtet oluliselt. [—] Seega on 166 sõnast koosnevas peatükis pärast tuhandeaastast ümberkirjutamist kahtlusi ainult ühe sõna (kolme tähe) suhtes — pealegi ei muuda see sõna märkimisväärselt teksti mõtet.”⁷

Professor Millar Burrows, kes töötas nende rullide sisu analüüsimise kallal aastaid, jõudis sarnasele järeldusele: ”Paljusid erinevusi .. Jesaja rulli ja masoreetse teksti vahel võib selgitada kui ümberkirjutamisel tehtud vigu. Kui need välja arvata, on see tekst üldiselt tähelepanuväärses kooskõlas keskaegsete käsikirjadega. Selline kokkulangevus nii palju vanema käsikirjaga tõendab veenvalt, et traditsiooniline tekst on üldiselt täpne.”⁸

Veenvaid tõendeid võib tuua ka Kristlike Kreeka Kirjade ümberkirjutamise kohta. Näiteks 19. sajandil leitud Codex Sinaiticus, pärgamentkäsikiri, mis dateeringu järgi pärineb 4. sajandist m.a.j., aitas tõendada, et sajandeid hiljem tehtud Kristlike Kreeka Kirjade käsikirjad on täpsed. Üks Egiptusest Faijumi piirkonnast leitud Johannese evangeeliumi papüürusfragment on dateeritud 2. sajandi esimesse poolde m.a.j. — see on tehtud vähem kui 50 aastat pärast originaali valmimist. See säilis sajandeid kuivas liivas. Selle tekst on kooskõlas palju hilisemate käsikirjadega.⁹

Niisiis kinnitavad tõendid, et tegelikult olid ümberkirjutajad väga täpsed. Kuid nad tegid ka vigu. Mitte ainuski käsikiri pole veatu, kaasa arvatud Jesaja raamatu Surnumere käsikiri. Ent õpetlased on suutnud originaalist kõrvalekaldumised kindlaks teha ja ära parandada.

Ümberkirjutajate vigade parandamine

Oletame, et sajal inimesel palutakse mingi pikk tekst käsitsi ümber kirjutada. Kahtlemata teeks vähemalt mõni ümberkirjutaja vigu. Kuid nad kõik ei teeks samu vigu. Kui sa võtaksid kõik need sada ärakirja ja võrdleksid neid väga hoolikalt, leiaksid sa üles vead ja teeksid kindlaks algupärandi täpse teksti isegi siis, kui sa pole seda kunagi näinud.

Nii ei teinud ka kõik Piibli ümberkirjutajad samu vigu. Kuna praegu saab võrdlevaks analüüsiks kasutada sõna otseses mõttes tuhandeid Piibli käsikirju, on tekstiuurijad leidnud neist üles vead, tuvastanud algse teksti ja teinud vajalikud parandused. Sellise hoolsa uurimistöö tulemusena on õpetlased valmistanud algkeelseid standardtekste. Nende täpsustatud heebrea- ja kreekakeelsete tekstiväljaannete sõnastus on selline, mida kõige üldisemalt peetakse algseks, ning sageli tuuakse allmärkustes ära teksti variandid ehk teisendid, mis esinevad teatud käsikirjades. Neid tekstiuurijate täiustatud väljaandeid kasutavad Piibli tõlkijad selleks, et tõlkida Piiblit nüüdiskeeltesse.

Kui sa siis mõnda nüüdisaegset piiblitõlget loed, on sul piisavalt põhjust olla kindel, et heebrea- ja kreekakeelne tekst, millel see põhineb, annab märkimisväärse täpsusega edasi Piibli esmaste kirjutajate sõnad.d On tõesti hämmastav, kuidas Piibel on käsitsi ümberkirjutamisest hoolimata tuhandeid aastaid säilinud. Briti Muuseumi kauaaegne direktor Sir Frederic Kenyon võis seega öelda: ”Võib liialdamata väita, et Piibli tekst on põhiolemuselt usaldusväärne. [——] Seda ei saa öelda mitte ühegi teise muistse raamatu kohta maailmas.”¹⁰

[Allmärkused]

[Pilt lk 8]

Piiblit säilitasid vilunud ümberkirjutajad

[Pildid lk 9]

Jesaja raamatu Surnumere käsikiri (pildil faksiimile) on praktiliselt samane masoreetse tekstiga, mis valmistati tuhat aastat hiljem