Raamat kõigile inimestele

”Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi.” (APOSTLITE TEOD 10:34, 35)

1. Kuidas vastas üks professor, kui temalt küsiti, mida ta arvab Piiblist, ja mida ta otsustas teha?

PROFESSOR oli ühel pühapäeva pärastlõunal kodus ja tal polnud kavas külalisi vastu võtta. Aga kui üks meie kristlik õde tema ukse taha tuli, jäi ta kuulama. Õde rääkis saastamisest ja maakera tulevikust — teemadest, mis talle huvi pakkusid. Kui õde viis aga jutu Piiblile, näis professor skeptiline. Seepärast küsis õde mehelt, mida ta arvab Piiblist.

”See on hea raamat, mille kirjutasid intelligentsed inimesed,” vastas mees, ”kuid Piiblit ei saa tõsiselt võtta.”

”Kas te olete kunagi Piiblit lugenud?” küsis õde.

Jahmunult pidi professor tunnistama, et ta pole seda teinud.

Seejärel küsis õde: ”Kuidas te siis saate nii veendunult midagi väita raamatu kohta, mida te pole kunagi lugenud?”

Meie õe sõnad tabasid märki. Professor otsustas Piiblit kõigepealt uurida ja alles siis selle kohta oma arvamuse kujundada.

2., 3. Miks on Piibel paljudele inimestele kinnine raamat ja millise väljakutse see meile esitab?

² See professor pole sugugi ainus, kel on selline suhtumine. Paljudel inimestel on Piibli kohta kindel arvamus, kuigi nad pole seda ise mitte kunagi lugenud. Neil võib Piibel olemaski olla. Nad võivad koguni selle kirjanduslikku või ajaloolist väärtust tunnustada. Kuid paljudele on see vaid üks kinnine raamat. Mõned ütlevad, et neil pole aega Piiblit lugeda. Teised imestavad, et kuidas küll võiks selline iidne raamat nende elu praktiliselt puudutada. Sellised arvamused on meile tõeliseks väljakutseks. Jehoova tunnistajad usuvad kindlalt, et Piibel ”on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks” (2. Timoteosele 3:16, 17). Aga kuidas me saame veenda inimesi, et nemadki peaksid oma rassilisest, rahvuslikust või etnilisest taustast hoolimata Piiblit uurima?

³ Vaadelgem mõningaid põhjusi, miks Piibel väärib meie tähelepanu. See ülevaade võib aidata meil arutleda nendega, keda me kohtame oma teenistuses, ja võib-olla veenda neid selles, et nad peaksid võtma arvesse, mida ütleb Piibel. Samal ajal peaks see arutelu tugevdama ka meie endi usku sellesse, et Piibel on tõesti see, mida ta enda kohta väidab — ”Jumala sõna” (Heebrealastele 4:12).

Kõige enam levitatud raamat maailmas

4. Miks võib öelda, et Piibel on maailmas kõige enam levitatud raamat?

⁴ Esiteks väärib Piibel tähelepanu sellepärast, et see on kindlalt kogu inimajaloo jooksul kõige levinum ja kõige rohkem tõlgitud raamat. Esimene Piibli väljaanne, mis trükiti liikuvate trükitüüpidega, valmis Johann Gutenbergi trükipressil rohkem kui 500 aastat tagasi. Sellest ajast alates on trükitud arvestuste kohaselt neli miljardit täielikku või osalist Piiblit. Aastaks 1996 oli kogu Piibel või selle osi tõlgitud 2167 keelde ja murdesse.a Üle 90 protsendi inimperest saab lugeda Piiblit kas või osaliselt oma emakeeles. Mitte ükski teine raamat — usuline ega mingi muu — ei pääse Piiblile selles suhtes ligilähedalegi!

5. Miks on ootuspärane, et Piibel peaks olema kättesaadav kogu maakeral elavatele inimestele?

⁵ Statistika üksi ei tõesta veel, et Piibel on Jumala Sõna. Ent kindlasti on ootuspärane, et Jumala inspireeritud kirjalik ülestähendus peaks olema kättesaadav kogu maakeral elavatele inimestele. Kõigele lisaks ütleb Piibel ise, et ”Jumal ei tee vahet isikute vahel, vaid kõige rahva seast on see, kes teda kardab ja teeb õigust, tema meele järgi” (Apostlite teod 10:34, 35). Erinevalt kõigist teistest raamatutest on Piibel jõudnud üle riigipiiride ning ületanud rassilised ja etnilised barjäärid. Tõesti, Piibel on raamat kõigile inimestele!

Ainulaadne säilimislugu

6., 7. Miks pole see üllatav, et tänapäeval ei teata ühegi algse piiblikäsikirja olemasolust, ja millise küsimuse see tõstatab?

⁶ On olemas veel üks põhjus, miks Piibel väärib uurimist. Piibel on ületanud nii looduslikud kui ka inimeste tehtud takistused. Ta on muistsete kirjutiste hulgas ainulaadne selles suhtes, kuidas ta on säilinud, vaatamata kohutavatele raskustele.

⁷ Ilmselt jäädvustasid Piibli kirjutajad oma sõnad tindiga papüürusele (mida valmistati Egiptuse samanimelisest taimest) ja pärgamendile (mida valmistati loomanahkadest)b (Iiob 8:11, UM). Kuid sellistel kirjutusmaterjalidel on looduslikke vaenlasi. Õpetlane Oscar Paret selgitab: ”Neile mõlemale kirjutusmaterjalile on ühtviisi ohtlikud niiskus, hallitus ja mitmesugused ussid. Me teame igapäevastest kogemustest, kui kergesti paber või isegi tugev nahk kahjustuvad vabas õhus või rõskes ruumis.” Seega pole üllatav, et tänapäeval ei teata ühegi algse piiblikäsikirja olemasolust, kuna need lagunesid tõenäoliselt juba kaua aega tagasi. Aga kui looduslikud vaenlased said originaalkäsikirjadest võitu, kuidas siis Piibel alles jäi?

8. Kuidas säilitati Piibli kirjutisi sajandite jooksul?

⁸ Peagi pärast algtekstide valmimist hakati neist käsikirjalisi koopiaid tegema. Seaduse ja teiste Pühakirja osade ümberkirjutamine sai muistses Iisraelis koguni elukutseks. Näiteks preester Esrat nimetatakse ”Moosese seaduse .. vilunud ümberkirjutajaks” (Esra 7:6, 11, UM; võrdle Laul 45:2). Kuid ka koopiad tehti kergestihävinevale materjalile ja aja jooksul tuli need asendada järgmiste käsitsi valmistatud koopiatega. Sel viisil koopiate kopeerimine kestis sajandeid. Kuna inimesed pole täiuslikud, kas põhjustasid ümberkirjutajate tehtud vead Piibli tekstis sisulisi muutusi? Kaalukad tõendid näitavad vastupidist!

9. Kuidas ilmestab masoreetide näide Piibli ümberkirjutajate äärmist hoolt ja täpsust?

⁹ Lisaks sellele, et ümberkirjutajad olid väga vilunud, pidasid nad ka väga lugu neist sõnadest, mida nad kopeerisid. Heebrea sõna, mis tähendab ’ümberkirjutajat’, viitab loendamisele ja üleskirjutamisele. Et ümberkirjutajate äärmisest hoolikusest ja täpsusest pilti saada, mõtle masoreetidele, Heebrea Kirjade kopeerijatele, kes elasid ajavahemikul 6.—10. sajandini m.a.j. Õpetlane Thomas Hartwell Horne ütles, et nad lugesid üle, ”kui mitu korda esineb iga [heebrea] tähestiku täht kõigis Heebrea Kirjades”. Mõtle, mida see tähendab! Kuna need pühendunud ümberkirjutajad ei tahtnud Piibli tekstist ühtainsatki tähte välja jätta, lugesid nad lisaks ümberkirjutatud sõnadele üle ka tähed. Ühe õpetlase arvestuse kohaselt olid neil arvel Heebrea Kirjade 815140 tähte! Selline hoolas töö tagas suure täpsuse.

10. Milliseid jõulisi tõendeid on selle kohta, et heebrea- ja kreekakeelsed tekstid, millel põhinevad nüüdisaegsed tõlked, annavad täpselt edasi Piibli esmaste kirjutajate sõnad?

¹⁰ On olemas jõulisi tõendeid selle kohta, et heebrea- ja kreekakeelsed tekstid, millel põhinevad nüüdisaegsed tõlked, annavad märkimisväärse täpsusega edasi Piibli esmaste kirjutajate sõnad. Seda tõendavad meie päevini säilinud tuhanded Piibli käsikirjad, mida Heebrea Kirjadest või nende osadest on arvestuste kohaselt 6000 ja Kristlikest Kreeka Kirjadest umbes 5000. Paljude olemasolevate käsikirjade hoolikas võrdlemine on võimaldanud tekstiuurijatel üles leida kõik ümberkirjutajate vead ja tuvastada algse tekstikuju. Kommenteerides Heebrea Kirjade teksti, võis õpetlane William H. Green seega lausuda: ”Võib kindlalt öelda, et mitte ühtegi teist muistset kirjatööd pole nii täpselt edasi antud.” Niisamuti võib usaldada ka Kristlike Kreeka Kirjade teksti.

11. Miks on Piibel säilinud meie päevini, pidades silmas teksti 1. Peetruse 1:24, 25?

¹¹ Kui kergesti küll oleks Piibel võinud hävineda, kui sellest poleks tehtud käsikirjalisi koopiaid, millega asendati hinnalist sõnumit kandvad originaalid! Selle säilimisel on üksainus põhjus — Jehoova on oma Sõna Säilitaja ning Kaitsja. Piibel ise ütleb: ”Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu rohu õieke; rohi kuivab ära ja õieke variseb maha, aga Issanda sõna püsib igavesti” (1. Peetruse 1:24, 25).

Tõlkimine inimkonna elavatesse keeltesse

12. Millist takistust kohtas Piibel lisaks sellele, et teda tuli sajandite jooksul korduvalt ümber kirjutada?

¹² Kuigi sajandite jooksul korduv ümberkirjutamine isegi oli piisavalt raske ülesanne, seisis Piiblil ees veel üks takistus — see tuli tõlkida nüüdiskeeltesse. Piibel peab rääkima inimestele arusaadavas keeles, et puudutada nende südant. Ent pole sugugi kerge töö tõlkida Piiblit, milles on rohkem kui 1100 peatükki ja üle 31000 salmi. Sajandite jooksul on pühendunud tõlkijad selle väljakutse siiski rõõmuga vastu võtnud, kohates vahel näiliselt ületamatuid takistusi.

13., 14. a) Millise raskusega puutus kokku piiblitõlkija Robert Moffat Aafrikas 19. sajandi algul? b) Kuidas reageerisid tsvaana keelt rääkivad inimesed, kui nad said kätte omakeelse Luuka evangeeliumi?

¹³ Mõtle näiteks sellele, kuidas Piibel tõlgiti Aafrika keeltesse. Aastal 1800 oli terves Aafrikas kõigest kümmekond kirjakeelt. Sadadel teistel keeltel, mida seal räägiti, polnud mingit kirjasüsteemi. See oli raskus, millega puutus kokku piiblitõlkija Robert Moffat. Aastal 1821, olles 25-aastane, alustas Moffat misjonitööd Aafrika lõunaosas tsvaana keelt rääkiva rahva hulgas. Et seda kirjata keelt selgeks saada, käis ta läbi sealsete inimestega. Moffat pidas vastu ning ilma õpikute ja sõnaraamatute abita sai ta keele lõpuks hästi selgeks, lõi sellele kirjasüsteemi ja õpetas mõningad tsvaanad seda kirja lugema. Aastal 1829, kui ta oli tsvaanade keskel kaheksa aastat töötanud, lõpetas ta Luuka evangeeliumi tõlkimise. Hiljem ütles ta: ”Tean inimesi, kes tulid sadade miilide kauguselt selleks, et endale Luuka evangeelium saada. [— — —] Olen näinud, kuidas nad saavad vaid katkendi Luuka raamatust ja nutavad selle pärast ning suruvad seda endale vastu rinda ja valavad tänupisaraid, nii et ma olen rohkem kui ühele öelnud: ”Te rikute pisaratega ju oma raamatud ära.”” Moffat rääkis ka ühest Aafrika mehest, kes nägi paljusid inimesi lugemas Luuka evangeeliumi ja küsis neilt, mis see neil on. ”See on Jumala sõna,” vastasid nad. ”Kas see räägib?” küsis mees. ”Jah,” vastasid nad, ”see räägib südamesse.”

¹⁴ Moffati-taolised pühendunud tõlkijad andsid paljudele aafriklastele esimese võimaluse suhelda kirjalikult. Kuid need tõlkijad andsid Aafrika rahvale veelgi hinnalisema kingituse — nende omakeelse Piibli. Lisaks sellele tutvustas Moffat tsvaanadele Jumala nime, ta kasutas seda nime läbi kogu oma tõlke.c Sellepärast hakkasid tsvaanad Piiblit ”Jehoova suuks” nimetama (Laul 83:19).

15. Miks on Piibel tänapäeval täiesti elujõuline?

¹⁵ Teised tõlkijad kohtasid maakera eri paigus samasuguseid takistusi. Mõned riskisid Piiblit tõlkides koguni oma eluga. Mõtle sellele: kui Piibel oleks jäänud vaid vanasse heebrea ja kreeka keelde, oleks see võinud juba ammu ”surra”, sest aja jooksul unustasid rahvahulgad need keeled peaaegu täielikult ja paljudes maakera paikades pole neid kunagi tuntud. Kuid Piibel on täiesti elujõuline, sest erinevalt kõigist teistest raamatutest oskab ta ”rääkida” inimestega kogu maailmas nende enda keeles. Seega jääb selle sõnum ’tegevaks neis, kes seda usuvad’ (1. Tessalooniklastele 2:13). The Jerusalem Bible annab need sõnad edasi järgmiselt: ”See on ikka veel elav vägi teie seas, kes seda usute.”

Väärib usaldust

16., 17. a) Milliseid tõendeid peaks leiduma selleks, et Piiblit võiks usaldada? b) Too üks näide, mis ilmestab Piibli kirjutaja Moosese avameelsust.

¹⁶ Mõni ehk küsib, et kas Piiblit võib tõesti usaldada. Kas see räägib inimestest, kes tõesti elasid; kohtadest, mis olid tegelikult olemas; ja sündmustest, mis tõepoolest aset leidsid? Et me Piiblit usaldada võiksime, peaks olema tõendeid selle kohta, et selle kirjutasid hoolikad, ausad inimesed. Sellega me jõuame järgmise põhjuseni, miks Piiblit uurida: kindlad tõendid näitavad, et see on täpne ja usaldusväärne.

¹⁷ Ausad kirjutajad ei teataks mitte üksnes õnnestumistest, vaid ka ebaõnnestumistest; mitte üksnes tugevatest külgedest, vaid ka nõrkadest. Piibli kirjutajatest õhkub just sellist meeldivat avameelsust. Võtame näiteks Moosese otsekohesuse. Muu hulgas andis ta avameelselt teada omaenda vähesest sõnaosavusest, mille tõttu ta enda meelest ei kõlvanud Iisraeli juhiks (2. Moosese 4:10); oma suurest veast, mille tagajärjel ta ei pääsenud Tõotatud Maale (4. Moosese 20:9—12; 27:12—14); oma venna Aaroni eksimusest, kui see tegi koostööd mässuliste iisraellastega ja valmistas kuldvasika (2. Moosese 32:1—6); oma õe Mirjami vastuhakust ja tema alandavast karistusest (4. Moosese 12:1—3, 10); oma vennapoegade Naadabi ja Abihu pühaduseteotusest (3. Moosese 10:1, 2) ning Jumala enda rahva korduvast hädaldamisest ja nurisemisest (2. Moosese 14:11, 12; 4. Moosese 14:1—10). Kas ei näita selline otsekohene, avameelne kirjutusviis siirast huvi tõe vastu? Kuna Piibli kirjutajad olid valmis avaldama ebameeldivaid teateid oma lähedaste, oma rahva ja koguni iseenda kohta, kas pole seega piisavalt põhjust usaldada nende kirjutisi?

18. Mis kinnitab, et Piibli kirja pannud meeste ülestähendused on usaldusväärsed?

¹⁸ Ka Piibli kirja pannud meeste omavaheline kooskõla kinnitab, et nende ülestähendused on usaldusväärsed. On tõeliselt tähelepanuväärne, et 40 meest, kes kirjutavad umbes 1600 aasta jooksul, on kooskõlalised väiksemaiski üksikasjades. Kuid seda kooskõla pole nii hoolega jälgitud, et võiks tekkida kahtlusi, kas tegemist on kokkumänguga. Vastupidi, on ilmselge, et paljude detailide vaheline kooskõla pole teadliku sobitamise tulemus, vaid sageli on siin tegemist ilmse kokkusattumusega.

19. Kuidas ilmneb sellest, kuidas evangeeliumid kirjeldavad Jeesuse arreteerimist, et nendevaheline kooskõla on selgelt taotluseta?

¹⁹ Selle näitlikustamiseks vaadelgem üht vahejuhtumit, mis leidis aset Jeesuse arreteerimise ööl. Kõik neli evangeeliumikirjutajat annavad teada, et üks jünger haaras mõõga ja lõi ülempreestri sulasel kõrva maha. Ent ainult Luukas jutustab, et Jeesus ”puudutas tema kõrva ja tegi ta terveks” (Luuka 22:51). Kas just seda ei ootaks me kirjamehelt, keda tunti kui ”armsat arsti”? (Koloslastele 4:14, UT.) Johannese ülestähendus näitab meile, et kõigist kohal olnud jüngritest oli Peetrus see, kes mõõga haaras — see fakt pole sugugi üllatav, pidades silmas Peetruse kalduvust tormakusele ja keevalisusele. (Johannese 18:10; võrdle Matteuse 16:22, 23 ja Johannese 21:7, 8.) Johannes esitab veel ühe näiliselt tarbetu detaili: ”Sulase nimi aga oli Malkus.” Miks teatab üksnes Johannes selle mehe nime? Selgust toob asjasse pisiasi, mida mainib möödaminnes ainult Johannese evangeelium: Johannes ”oli tuttav ülempreestrile”. Ta oli tuttav ka ülempreestri kodakondsetega, sulased tundsid teda ja tema neid (Johannese 18:10, 15, 16).d Seega on täiesti loomulik, et Johannes mainis vigasaanud mehe nime, kuid seda ei tee teised evangeeliumikirjutajad, kes seda meest tõenäoliselt ei tundnud. Kooskõla kõigis neis üksikasjades on tähelepanuväärne, kuid on selge, et seda pole taotletud. Läbi kogu Piibli on hulgaliselt sarnaseid näiteid.

20. Mida on ausa südamega inimestel Piibli kohta vaja teada?

²⁰ Kas me siis võime Piiblit usaldada? Absoluutselt! Piibli kirjutajate avameelsus ja Piibli sisemine kooskõla annavad talle selge tõekõla. Ausa südamega inimesed peavad teadma, et nad võivad Piiblit usaldada, kuna see on ’Jehoova, tõe Jumala’ inspireeritud Sõna (Laul 31:6). On veel muidki põhjusi uskuda, et Piibel on raamat kõigile inimestele, nagu näitab järgmine artikkel.

[Allmärkused]

Kuidas sa vastaksid?

◻ Miks on ootuspärane, et Piibel peaks olema maailmas kõige kättesaadavam raamat?

◻ Milliseid tõendeid on selle kohta, et Piibel on säilinud muutumatuna?

◻ Millised takistused seisid ees neil, kes tõlkisid Piiblit?

◻ Mis kinnitab, et Piibel on usaldusväärne?