Raamat, mis ”räägib” elavaid keeli

Kui sureb keel, milles raamat on kirjutatud, siis niisama hästi kui sureb ka see raamat. Tänapäeval oskavad vähesed inimesed lugeda muistseid keeli, milles kirjutati Piibel. Kuid sellegipoolest ta elab. Ta on pidanud vastu sellepärast, et on ”õppinud rääkima” inimkonna elavaid keeli. Tõlkijad, kes teda teisi keeli rääkima ”õpetasid”, kohtasid mõnikord näiliselt ületamatuid takistusi.

ON TÕESTI aukartustäratav ülesanne tõlkida Piiblit, milles on rohkem kui 1100 peatükki ja üle 31000 salmi. Kuid sajandite jooksul võtsid pühendunud tõlkijad selle väljakutse rõõmuga vastu. Paljud neist olid valmis raskusi taluma ja oma töö pärast isegi surema. Et Piiblit kogu inimkonna keeltesse tõlkida, on läinud vaja erakordset vastupidavust ja leidlikkust. Pane tähele vaid väikest osa sellest muljetavaldavast ajaloost.

Raskused, mida tõlkijatel tuli ületada

Kuidas tõlkida raamatut keelde, millele pole kirja loodud? Hulk Piibli tõlkijaid puutus kokku just selle raskusega. Näiteks 4. sajandil m.a.j. elanud Wulfila asus tõlkima Piiblit gooti keelde, mida tol ajal küll kõneldi, kuid millel polnud kirja. Wulfila sai sellest takistusest üle sel viisil, et koostas 27 tähest gooti tähestiku, mis põhineb peamiselt kreeka ja ladina tähestikul. Ta lõpetas peaaegu kogu Piibli tõlkimise gooti keelde enne aastat 381 m.a.j.

Kaks kreeka keelt kõnelevat venda, Kyrillos (kelle nimi oli esialgu Konstantinos) ja Methodios, kes mõlemad olid silmapaistvad õpetlased ning keelemehed, tahtsid 9. sajandil tõlkida Piibli slaavi keelt rääkivale rahvale. Kuid vanaslaavi keelel, praeguste slaavi keelte eelkäijal, ei olnud kirjasüsteemi. Sellepärast koostasid need kaks venda tähestiku, et oleks võimalik Piiblit tõlkida. Nii sai Piibel ”rääkida” nüüd hoopis suuremale hulgale inimestele, ka neile, kes elasid slaavi keele keskkonnas.

William Tyndale asus 16. sajandil tõlkima Piiblit algkeeltest inglise keelde, kuid kohtas nii kiriku kui ka riigi jäika vastuseisu. Tyndale, kes oli õppinud Oxfordi ülikoolis, tahtis teha sellise tõlke, millest saaks aru isegi ”künnipoiss”.¹ Kuid selleks pidi ta põgenema Saksamaale, kus tema ingliskeelne Uus Testament trükiti aastal 1526. Kui selle tõlke eksemplarid salaja Inglismaale toimetati, sattusid võimud sedavõrd raevu, et hakkasid neid avalikult põletama. Hiljem Tyndale reedeti. Vahetult enne seda, kui ta kägistati ja tema keha põletati, lausus ta valju häälega: ”Issand, ava Inglismaa kuninga silmad!”²

Piibli tõlkimine jätkus; tõlkijad ei lasknud end peatada. Aastaks 1800 oli vähemalt mõni Piibli osa ”õppinud rääkima” 68 keeles. Seejärel, alates piibliseltside moodustamisest, eelkõige Briti ja Välismaa Piibliseltsi rajamisest aastal 1804, ”õppis” Piibel kiiresti selgeks üha rohkem uusi keeli. Sajad noored mehed olid valmis vabatahtlikult võõrastele maadele misjonärideks minema, ja paljud neist tegid seda peamiselt eesmärgiga tõlkida Piiblit.

Tõlkimine Aafrika keeltesse

Aastal 1800 oli Aafrikas kõigest kümmekond kirjakeelt. Veel sajad kõnekeeled pidid ootama, kuni keegi neile kirjasüsteemi koostab. Misjonärid tulid ja õppisid need keeled selgeks, kuigi neil polnud ei õpikuid ega sõnaraamatuid. Seejärel tegid nad kõvasti tööd, et neile keeltele kirja luua, ja pärast seda õpetasid nad inimestele nende kirjade lugemist. Nad tegid seda selleks, et ühel päeval võiksid inimesed lugeda Piiblit oma emakeeles.³

Üks selline misjonär oli šotlane Robert Moffat. Aastal 1821, olles 25-aastane, alustas ta misjonitööd Lõuna-Aafrikas tsvaana keelt rääkiva rahva hulgas. Et seda kirjata keelt selgeks saada, käis ta läbi sealsete inimestega ja reisis aeg-ajalt sisemaale, et elada nende keskel. ”Inimesed olid lahked,” kirjutas ta hiljem, ”aga minu keelevääratused põhjustasid sageli naerupahvakuid. Mitte ainsatki korda ei parandanud keegi ühtegi sõna ega lauset enne, kui oli mu eksimust väga osavalt matkinud, mis tegi teistele palju nalja.”⁴ Moffat kannatas selle välja ning sai keele lõpuks hästi selgeks ja lõi sellele kirjasüsteemi.

Aastal 1829, kui Moffat oli tsvaanade keskel kaheksa aastat töötanud, lõpetas ta Luuka evangeeliumi tõlkimise. Et seda trükki anda, reisis ta peaaegu tuhat kilomeetrit härjavankriga rannikuni ja sõitis seejärel laevaga Kaplinna. Seal andis kuberner talle loa kasutada valitsuse trükipressi, kuid Moffat pidi ise teksti laduma ja ka ära trükkima. Aastal 1830 see evangeelium lõpuks ilmuski. Esmakordselt said tsvaanad lugeda Piibli ühte osa oma emakeeles. Aastal 1857 sai Moffat valmis kogu tsvaanakeelse piiblitõlke.

Hiljem kirjeldas Moffat, kuidas tsvaanad reageerisid sellele, kui ilmus Luuka evangeeliumi esimene trükk. Ta märkis: ”Tean inimesi, kes tulid sadade miilide kauguselt selleks, et endale Luuka evangeelium saada. [———] Olen näinud, kuidas nad saavad vaid katkendi Luuka raamatust ja nutavad selle pärast ning suruvad seda endale vastu rinda ja valavad tänupisaraid, nii et ma olen rohkem kui ühele öelnud: ”Te rikute pisaratega ju oma raamatud ära.””⁵

Seega on Moffati-taolised pühendunud tõlkijad andnud paljudele aafriklastele — kellest nii mõnigi ei tundnud varem kirjakeele järele vähimatki vajadust — esimese võimaluse suhelda kirjalikult. Kuid need tõlkijad uskusid, et nad annavad Aafrika rahvale veelgi hinnalisema kingituse — nende omakeelse Piibli. Tänapäeval ”räägib” kas terve Piibel või osa sellest rohkem kui 600 aafrika keeles.

Tõlkimine Aasia keeltesse

Samal ajal kui Aafrikas nägid tõlkijad vaeva sellega, kuidas kõneldavatele keeltele kirja luua, puutusid teised tõlkijad maakera vastaspoolel kokku hoopis teistsuguse takistusega: neil tuli tõlkida keeltesse, millel oli keeruline kirjasüsteem juba olemas. See raskus tuli ületada neil, kes tõlkisid Piibli aasia keeltesse.

William Carey ja Joshua Marshman läksid 19. sajandi alguses Indiasse ning õppisid selgeks rohkesti sealseid kirjakeeli. William Wardi nimelise trükkali abiga valmistasid nad vähemalt mõnest Piibli osast tõlkeid peaaegu 40 keeles.⁶ William Carey kohta ütleb autor J. Herbert Kane: ”Ta lõi [bengali keele] vana klassikalise vormi asemele kauni, voolava rahvapärase stiili, muutes selle nüüdisaegsele lugejale mõistetavamaks ja köitvamaks.”⁷

Adoniram Judson, kes sündis ja kasvas Ameerika Ühendriikides, reisis Birmasse ning hakkas aastal 1817 Piiblit birma keelde tõlkima. Ta kirjeldas, milliseid raskusi tuleb ületada selleks, et vallata mingit idamaist keelt Piibli tõlkimiseks vajalikul määral: ’Et õppida keelt, mida räägivad teisel pool maakera elavad inimesed, kelle mõtted liiguvad meile tundmatuid radu mööda, kelle väljendusviisid on meile seega täiesti uudsed ning tähtedel ja sõnadel puudub vähimgi sarnasus ühegi keelega, mida oleme eales kohanud, ning kui meil tuleb ilma sõnaraamatu ja tõlgita õppida keelest kasvõi nii palju aru saama, et kohalik õpetaja meid üldse aidata saaks — selleks tuleb tööd teha!’⁸

Judsonile tähendas see umbes 18 aastat kestvat pingelist tööd. Birmakeelse Piibli viimane osa trükiti aastal 1835. Kuid viibimine Birmas läks talle kalliks maksma. Ajal, mil ta oma tõlke kallal töötas, süüdistati teda salakuulamises, mistõttu ta pidi peaaegu kaks aastat viibima moskiitodest kubisevas vanglas. Pärast tema vabanemist ei möödunud kaua, kui ta naine ja noor tütar palavikku surid.

Kui 25-aastane Robert Morrison aastal 1807 Hiinasse jõudis, võttis ta käsile äärmiselt raske ülesande: tõlkida Piibel hiina keelde, mis on üks keerulisemaid kirjakeeli. Ta oskas hiina keelt üsna vähe, kuna oli hakanud seda õppima vaid kahe aasta eest. Morrison pidi võitlema ka Hiina seadustega, mille eesmärk oli Hiinat isolatsioonis hoida. Hiinlastel oli surma ähvardusel keelatud võõramaalastele hiina keelt õpetada. Võõramaalasele oli Piibli tõlkimine hiina keelde surmaga karistatav kuritegu.

Kartmatult, kuid ettevaatlikult jätkas Morrison keele õppimist ja sai selle kiiresti selgeks. Ei möödunud kahte aastatki, kui ta asus Ida-India Kompaniis tööle tõlgina. Päeval tegi ta kompanii tööd, kuid salaja ja pidevas vahelejäämise ohus tõlkis ta Piiblit. Aastal 1814, seitse aastat pärast Hiinasse jõudmist, sai ta Kristlikud Kreeka Kirjad trükivalmis.⁹ Viis aastat hiljem lõpetas ta William Milne’i abiga Heebrea Kirjade tõlkimise.

See oli tohutu saavutus — nüüd oskas Piibel ”rääkida” keeles, mida kasutab maailmas kõige rohkem inimesi. Tänu võimekatele tõlkijatele hakkasid seejärel ilmuma tõlked ka teistesse aasia keeltesse. Nüüd on Piibel vähemalt osaliselt olemas rohkem kui 500 aasia keeles.

Miks töötasid sellised mehed nagu Tyndale, Moffat, Judson ja Morrison aastaid — mõned koguni eluga riskides —, et tõlkida ühte raamatut inimestele, keda nad ei tundnud, ja mõnel puhul rahvale, kellel polnud kirjakeelt? Kindlasti mitte selleks, et kuulsaks või rikkaks saada. Nad uskusid, et Piibel on Jumala Sõna ja et see peab ”rääkima” inimestega — kõigi inimestega — nende omas keeles.

Kas sa siis pead Piiblit Jumala Sõnaks või mitte, oled sa ehk siiski nõus, et nende pühendunud tõlkijate ennastohverdav meelelaad on tänapäeva maailmas midagi väga haruldast. Kas ei vääri sellist omakasupüüdmatust sisendav raamat uurimist?

[Teabegraafika lk 12]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Nende keelte arv, milles Piibli osi on trükitud aastast 1800

68 107 171 269 367 522 729 971 1199 1762 2123

1800 1900 1995

[Pilt lk 10]

Tyndale Piiblit tõlkimas

[Pilt lk 11]

Robert Moffat

[Pilt lk 12]

Adoniram Judson

[Pilt lk 13]

Robert Morrison