Kuidas Piibel meieni jõudis. Kolmas osa

BIRMA, aasta 1824. Kuninga ametnikud on just rüüstanud Adoniram ja Ann Judsoni misjonikodu ning võtnud ära kõik, mida nad pidasid väärtuslikuks. Kuid nad ei saanud kätte kõige hinnalisemat aaret — tõlgitud piiblikäsikirja, mille Ann oli salaja maja alla matnud. Tõlkija Adoniram, keda süüdistatakse spioneerimises, lamab aheldatuna moskiitodest kubisevas vanglas. Nüüd ähvardab niiskus tema käsikirja hävitada. Kuidas seda päästa? Ann õmbleb selle kõva padja sisse ja toimetab oma mehele vanglasse. See padi jääb alles ja selle sisu saab esimese birmakeelse Piibli osaks.

Piiblil on kogu ajaloo jooksul palju taolisi seiklusi olnud. Eelmistes numbrites me käsitlesime Piibli tõlkimist ja levikut alates selle valmimisest kuni 17. sajandi alguseni. Kuidas on Piiblil läinud tollest ajast praeguseni? Kas see võinuks kunagi muutuda kättesaadavaks kõigile inimestele? Milline roll on selles olnud Vahitorni ühingul?

Misjonärid ja piibliseltsid

Paljudes maades hakkas 17. ja 18. sajandil Piibli loetavus tohutult kasvama. Eriti just Inglismaad mõjutas Piibel sel perioodil sügavalt. Tegelikult keerlesid sel maal piiblilugude ümber peaaegu kõigi mõtted alates kuningast ja lõpetades künnipoisiga. Kuid Piibli mõju ulatus kaugemalegi. Inglismaa oli tollal merekaubandus- ja koloniaalriik ning mõningad inglased võtsid Piibli koos endaga reisidele kaasa. See pani aluse ulatuslikule piiblikampaaniale.

Piibel pani 18. sajandi lõpupoole mõningad inglased mõtlema Briti impeeriumi kaugete maade kohalike elanike vaimsetele vajadustele. See mure ei olnud muidugi üldine. Paljud kirikutegelased uskusid ettemääratust ja seetõttu pidasid nad seda Jumala tahteks, et mõned inimesed ei saa päästetud. Kui tulevane misjonär William Carey pidas tulise kõne selleks, et leida toetust misjonitööle Indias, hüüdis keegi teravalt: ”Istu maha, noormees, kui Jumal tahab paganaid usku pöörata, teeb ta seda ilma sinu abita!” Sellest hoolimata purjetas Carey aastal 1793 Indiasse. On hämmastav, et lõpuks tõlkis ta kas kogu Piibli või mõningad selle osad 35 India keelde.

Misjonärid mõistsid, et nende peamine tööriist on kohalikus keeles Piibel. Aga kes hangib neile Piibleid? Huvitav on see, et 16-aastane Walesis elanud tüdruk Mary Jones algatas tahtmatult liikumise, mis hakkas levitama Piibleid kogu maakeral. Aastal 1800 kõndis Mary paljajalu 40 kilomeetrit, et osta ühelt vaimulikult uelsikeelne Piibel. Mary oli kuus aastat raha kogunud ja kui ta sai teada, et kõik Piiblid on ära müüdud, hakkas ta kibedalt nutma. Sügavalt liigutatuna andis vaimulik Maryle ühe oma Piibli.

Seejärel jäi vaimulik mõtlema paljudele teistele, kes vajavad Piiblit, ja ta arutas seda probleemi oma sõpradega Londonis. Selle tulemusel moodustati aastal 1804 Briti ja Välismaa Piibliselts. Selle eesmärk oli lihtne: anda inimestele nende oma keeles taskukohaseid Piibleid, mis on trükitud ”ilma märkuse ja kommentaarita”. Ääremärkuste kõrvaldamisega lootsid selle seltsi rajajad vältida õpetuslikke vastuolusid. Kuid korduvalt tekitasid piibliseltsis lahkmeelt apokrüüfid, ristimine vee alla kastmise teel ja kolmainuõpetus.

Esmane entusiasm levis kiiresti ja aastaks 1813 olid moodustatud haruseltsid Saksamaal, Madalmaades, Taanis ja Venemaal. Aja jooksul lisandusid piibliseltsid ka teistes maades. Kui esimesed piibliseltsid endale sihte seadsid, arvasid nad, et suurem osa maailmast räägib vaid mõnda suuremat keelt. Neile ei tulnud pähegi, et keeli on tuhandeid! Suhteliselt vähesed tõlkijad oskasid heebrea ja kreeka keelt nii palju, et tõlkida neist otse mõnda kohalikku keelde. Sellepärast juhtus nii, et kui Briti ja Välismaa Piibliselts oma rahadega tõlkimist toetas, tegid tõlkijad oma tööd väga sageli ingliskeelse Kuningas Jamesi tõlke põhjal.

Ühe tõlkija katsumused

Suur osa Piiblist koosneb igapäevaelul põhinevatest jutustustest ja näidetest. Seega on Piiblit kergem tõlkida kui abstraktset filosoofia terminoloogiat. Kuid nagu võiski aimata, oli misjonäride esimestes töödes segaseid või humoorikaid tõlgendusi. Näiteks üks tõlge andis ühes India piirkonnas elavale rahvale ettekujutuse, et Jumal on sinakat värvi olend. Sõna, mida kasutati vastena ”taevasele” väljendis ”taevane Isa”, tähendab ’taeva värvi’ — nagu sõnasõnaline taevas!

Adoniram Judson kirjutas aastal 1819 tõlkija probleemidest: ’Et õppida keelt, mida räägivad teisel pool maakera elavad inimesed, kelle väljendusviisid on meile täiesti uudsed ning tähtedel ja sõnadel puudub vähimgi sarnasus ühegi keelega, mida oleme eales kohanud, ning kui meil tuleb ilma sõnaraamatu ja tõlgita õppida keelest kasvõi nii palju aru saama, et kohalik õpetaja meid üldse aidata saaks — selleks tuleb tööd teha!’ Judsoni-taoliste tõlkijate töö tegi Piibli hoopis kättesaadavamaks. (Vaata tabelit lk. 12.)

Ann Judson aitas oma mehel seda rasket tõlketööd teha. Kuid Judsonid ei puutunud kokku mitte ainult akadeemiliste raskustega. Kui kuninga ametnikud Adonirami vanglasse heitsid, ootas Ann parajasti last. 21 kuud palus ta vaenulikke ametnikke julgelt oma mehe pärast. See katsumus koos haigusega nõudis oma osa. Varsti pärast Adonirami vabanemist surid tema vapper Ann ja nende väike tütar palavikku. Adoniram oli murest murtud. Kuid sellegipoolest lootis ta Jumala abile ja jätkas tõlkimist ning sai birmakeelse Piibli valmis aastal 1835. Samal ajal aga olid arenemas teised salakavalad vastuväited Piiblile.

Poleemika Piibli ümber

19. sajandil peeti suuri sotsiaalseid ja poliitilisi vaidlusi, milles Piiblil oli mõnikord keskne roll. Näiteks kuigi Vene Piibliselts rajati tsaari ja vene õigeusu kiriku toetusel, siis mõne aja pärast ajasid nad ise selle seltsi laiali ja keelustasid. (Umbes aasta varem olid selle seltsi vaenlased juba tuhandeid Piibleid põletanud.) Õigeusu vaimulikud püüdsid nüüd tulihingeliselt lõpetada seda, mille algkristlased olid nii entusiastlikult alustanud — Piibli levitamist kõikjal. Õigeusu kiriku juhid väitsid 19. sajandil veendunult, et Piibel ohustab nii kiriku kui ka riigi autoriteeti. Seejuures on koomiline, et jõudu koguv poliitiline revolutsiooniliikumine ei pidanud Piiblit mitte ohuks võimudele, vaid hoopis kiriku ja riigi relvaks, mille abil need rõhuvad rahvamasse. Piibel oli kahe tule vahel!

Järgnevatel aastatel hakkasid sagenema ka ”intellektuaalsed” rünnakud Piibli vastu. Aastal 1831 asus Charles Darwin merereisile, mille tulemuseks oli tema evolutsiooniteooria. Aastal 1848 andsid Marx ja Engels välja ”Kommunistliku partei manifesti”, milles nad kujutavad kristlust kui rõhumise tööriista. Samuti hakkasid kõrgemad kriitikud sel perioodil Pühakirja autentsust ja piiblitegelaste — koguni Jeesuse enda! — ajaloolisust kahtluse alla seadma. Kuid mõned mõtlevad inimesed mõistsid, kui ekslikud on teooriad, mis hülgavad Jumala ja Piibli, ning hakkasid otsima võimalusi, tõestamaks teaduslikult Piibli usaldusväärsust. Üks neist oli andekas saksa keelemees Konstantin von Tischendorf.

Leiud aitavad Piibli teksti tuvastada

Tischendorf reisis läbi Lähis-Ida ja otsis muistseid Piibli käsikirju, lootes kindlaks teha Piibli algteksti, nii et selle suhtes ei jääks vähimatki kahtlust. Aastal 1859, samal aastal, mil Darwin andis välja ”Liikide tekkimise”, leidis Tischendorf Siinai mäe jalamil asuvast kloostrist Kristlike Kreeka Kirjade vanima teadaoleva tervikliku koopia. Seda tuntakse nime all Codex Sinaiticus; tõenäoliselt valmis see umbes 50 aastat enne seda, kui Hieronymus lõpetas ladinakeelse Vulgata. Kuigi siiani vaieldakse selle üle, kas ikka sobis seda koodeksit kloostrist ära viia, avaldas Tischendorf selle teksti ja tegi õpetlastele kättesaadavaks.a

Kuna Sinaiticus oli üks vanimaid algkeelseid käsikirju, ei näidanud see mitte üksnes seda, et Kreeka Kirjad olid säilinud sisuliste muutusteta, vaid aitas õpetlastel üles leida ka vead, mis olid hilisematesse käsikirjadesse sisse lipsanud. Näiteks viidates Jeesusele tekstis 1. Timoteosele 3:16, ütleb Sinaiticus: ”Ta sai avalikuks lihas.” Enamikus tollal tuntud käsikirjades oli ”ta” asemel ”Jumalat” tähistav lühend, mis saadi selliselt, et ”ta” vasteks olevat kreeka sõna muudeti natuke. Kuid Sinaiticus valmistati palju aastaid varem kui ükski kreekakeelne käsikiri, milles on sel kohal sõna ”Jumal”. Seega ilmneb siit, et sellest kohast oli tekst hiljem rikutud, tõenäoliselt eesmärgiga toetada kolmainudoktriini.

Tischendorfi ajast alates on palju käsikirju päevavalgele toodud. Praegu teadaolevaid Heebrea Kirjade käsikirju on umbes 6000 ja Kreeka Kirjade omi üle 13000. Nende käsikirjade võrdleva analüüsi tulemusel on koostatud algkeelne tekst, mida võib kindlalt usaldada. Selle kohta ütles õpetlane F. F. Bruce: ”Tekstivariandid .. ei mõjuta sisuliselt ühtegi ajaloolist fakti ega kristlikku usku või toimimisviisi.” Kuidas võisid need kasvanud teadmised inimestele kasuks tulla, kui jätkus Piibli tõlkimine veel paljudesse keeltesse?

Vahitorni ühing ja Piibel

Aastal 1881 moodustas väike, kuid innukas Piibli õpetajate ja uurijate grupp organisatsiooni, millest hiljem sai Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing. Esialgu levitasid nad teiste piibliseltside valmistatud Piibleid, muu hulgas Tischendorfi Kreeka Kirju. Kuid aastaks 1890 olid nad alustanud otseselt Piibli kirjastamist, finantseerides esimest arvukatest Piibli väljaannetest. Aastal 1926 alustas ühing Piibli trükkimist omaenda masinatega. Kuid üha selgemaks sai vajadus ajakohase piiblitõlke järele. Kas saaks eelmise sajandi avastuste ja uurimistöö käigus kogutud teadmised avaldada arusaadavas ja soodsa hinnaga Piiblis? Selle sihiga asusid ühingu osanikud aastal 1946 valmistama uut Pühakirja tõlget.

Üks tõlge, palju keeli

Kogenud võitud kristlastest moodustati tõlkekomitee, et valmistada ingliskeelne Uue Maailma Pühakirjatõlge. See anti välja kuues köites, mis ilmusid aastatel 1950—1960, alustades Kristlikest Kreeka Kirjadest. Aastast 1963 on see tõlgitud 27 keelde, millele on veel lisa tulemas. Teistegi keelte puhul on olnud samad eesmärgid, mis inglise keele puhul. Eelkõige peab tõlge olema täpne, algupärandi mõtetele nii lähedal kui võimalik. Sisu ei tohi väänata, sobitamaks seda mingi õpetusliku arusaamaga. Teiseks tuleb olla järjekindel, nii et tõlkes kasutataks iga peamise sõna kohta ühte vastet sel määral, kui kontekst mõistlikkuse piires võimaldab. Selline lähenemine aitab lugejatel mõista, kuidas Piibli kirjutajad mingeid sõnu kasutasid. Kolmandaks peab tõlge olema nii sõnasõnaline, kui see mõtet ähmastamata võimalik on. Sõnasõnalisus annab lugejale parema ettekujutuse algkeelte iseärasustest ja nendega seotud mõtlemisprotsessidest. Ja neljandaks peaks lihtinimesel olema seda kerge lugeda ning mõista.

Ingliskeelse Uue Maailma Pühakirjatõlke üsna sõnasõnaline stiil hõlbustab selle tõlkimist teistesse keeltesse. Sel eesmärgil kasutavad ühingu tõlkerühmad praegu tõhusaid arvutiprogramme, mis kiirendavad nende tööd ja teevad selle täpsemaks. See süsteem aitab tõlkijatel kõigi tähtsamate sõnade kohta omakeelsete vastete loendid koostada. See võimaldab neil uurida ka kõigi Piiblis esinevate heebrea ja kreeka sõnade ingliskeelseid vasteid.

Tõlkimine inglise keelest, selle asemel et töötada otse heebrea ja kreeka keele kallal, pakub suuri eeliseid. Lisaks tõlkimiseks kuluva aja lühendamisele teeb see võimalikuks suurema väljendite ühtsuse kõigis keeltes. Miks? Sest palju lihtsam on täpselt tõlkida ühest nüüdiskeelest teise, kui tõlkida iidsest keelest paljudesse nüüdisaegsetesse. Pealegi saavad tõlkijad konsulteerida nüüdiskeelte kõnelejatega, kuid mitte tuhandeid aastaid tagasi kõneldud keelte oskajatega.

Hea sõnum kõigile rahvastele

Võiks veel paljugi kirjutada kindlameelsetest meestest ja naistest, kes on aidanud teha Piibli kaugelt kõige kättesaadavamaks raamatuks maa peal. Sajandite jooksul on trükitud vähemalt neli miljardit Piiblit ja Piibli osa rohkem kui kahes tuhandes keeles, mida räägib tublisti üle 90 protsendi maakera rahvastikust!

Piibel ennustas, et meie päevil hakatakse kogu maailmas Jumala Kuningriiki kuulutama. Sel eesmärgil on Jehoova Jumal ise juhtinud inimesi, et teha Piibel nüüd peaaegu kõikjal kättesaadavaks (Matteuse 13:47, 48; 24:14). Minevikus elanud kartmatud Piibli tõlkijad ja trükkijad riskisid kõigega, et anda meile Jumala Sõna, mis on selles moraalselt pimedas maailmas ainus vaimse valguse allikas. Ajendagu nende eeskuju sind seda Sõna lugema, selle järgi elama ja sellest teistele rääkima sama veendunult, nagu nemad seda tegid. Jah, kasuta iga päev täiel määral usaldusväärset Piiblit, mis on sinu päralt! (Jesaja 40:6—8.)

[Allmärkus]

[Teabegraafika lk 12]

Piibli tõlkimise laienemine

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Keelte arv

1 Juudid hakkasid tõlkima Heebrea Kirju kreeka keelde

u. 280 e.m.a.

12 Hieronymus lõpetab ladinakeelse Vulgata u. 400 m.a.j.

35 Gutenberg valmistab esimese trükitud Piibli u. 1455

81 Briti ja Välismaa Piibliselts rajatakse 1804

Keelte arv aastate kaupa

522

1900 a.

600

700

800

900

1049

1950 a.

1100

1200

1300

1471

1970 a.

2123

1996 a.

2200

2300

2400

[Allikaviide]

Allikad: ”Christianity Today”, Ühendatud Piibliseltsid

[Pildi allikaviide lk 9]

Mountain High Maps® Copyright © 1995 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 8]

Judson seoti kinni ja veeti minema

[Allikaviide]

Raamatust ”Judson the Hero of Burma”, autor Jesse Page

[Pildid lk 10]

Tischendorf päästis hinnalise käsikirja selles kloostris Siinai mäe jalamil

[Allikaviide]

Pictorial Archive (Near Eastern History) Est.