Nende tänapäevane areng ja kasv

JEHOOVA TUNNISTAJATE tänapäevane ajalugu sai alguse rohkem kui sada aastat tagasi. 1870. aastate algul moodustus Alleghenys (USA, Pennsylvania), mis praegu kuulub Pittsburghi alla, võrdlemisi silmatorkamatu piibliuurimisgrupp, mille eestvedajaks sai Charles Taze Russell. Juulis 1879 ilmus ajakirja ”Zion’s Watch Tower and Herald of Christ’s Presence” (”Siioni Vahitorn ja Kristuse Juuresoleku Teataja”) esimene number. Aastaks 1880 oli sellest väikesest piibliuurimisgrupist kasvanud välja terve hulk kogudusi lähiosariikides. 1881. aastal moodustati Zion’s Watch Tower Tract Society, mis sai aastal 1884 endale juriidilised õigused, kusjuures presidendiks sai Russell. Hiljem sai ühing nimeks Watch Tower Bible and Tract Society (Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing). Paljud tegid majast majja tunnistustööd, pakkudes piiblilist kirjandust. Aastal 1888 osales selles täisajaliselt 50 inimest — nüüd aga kogu maailmas ligikaudu 700000 inimest.

Aastaks 1909 oli töö saavutanud juba rahvusvahelise ulatuse ning ühingu peakorter kolis oma praegusesse asukohta New Yorgis Brooklynis. Jutlused ilmusid paljudes trükistes samaaegselt, nii et aastal 1913 avaldati neid neljas keeles tuhandetes ajalehtedes Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja Euroopa maades. Levitati sadu miljoneid raamatuid, brošüüre ja traktaate.

Aastal 1912 algas töö ”Loomise fotodraama” kallal. Slaidid ja kinofilm, mis oli ühendatud heliga, hõlmasid ajavahemikku Maa loomisest kuni Kristuse tuhandeaastase valitsuse lõpuni. Seanssidega alustati aastal 1914, kusjuures iga päev vaatas seda 35000 inimest. Tegemist oli uue saavutusega kinofilmi ja heli ühendamise vallas.

AASTA 1914

Lähenema hakkas kriitiline ajaperiood. Aastal 1876 avaldas piibliuurija Charles Taze Russell väljaandes ”Bible Examiner” (trükiti New Yorgis Brooklynis) kaastööna artikli ”Paganate ajad: millal need lõppevad?”. Oktoobrinumbri 27. leheküljel öeldakse: ”Seitse aega lõpevad aastal 1914 pKr.” Ühes piiblitõlkes viidatakse sellele perioodile kui ”rahvastele määratud aegadele” (Luuka 21:24). Mitte kõik oodatud sündmused ei täitunud aastal 1914, ent see eriliselt tähtis aasta märgistas tõesti paganate aegade lõppemist. Paljud ajaloolased ja kommentaatorid arvavad üksmeelselt, et 1914. aasta oli inimajaloo pöördepunkt. Seda ilmestavad järgnevad tsitaadid.

”Viimane täiesti ”normaalne” aasta ajaloos oli 1913. aasta — aasta enne Esimese maailmasõja puhkemist.” (”Times-Heraldi” juhtkiri, Washington, 13. märts 1949.)

”75-aastast perioodi aastast 1914 kuni aastani 1989, mis hõlmas kahte maailmasõda ja külma sõda, on teadlased üha enam hakanud nägema kui silmapaistvat, erilist epohhi, enneolematut aega, mil suurem osa maailmast kas pidas sõda, toibus sõjast või valmistus sõjaks.” (”The New York Times”, 7. mai 1995.)

”Esimese maailmasõjaga muutus terve maailm tõesti pööraseks, ja me ei tea siiani, miks. Enne seda arvasid inimesed, et utoopia on silmapiiril. Valitses rahu ja heaolu. Siis aga läks kõik pööraseks. Sellest ajast alates oleme viibinud otsekui varjusurmas. [— — —] Sel sajandil on tapetud rohkem inimesi kui kogu ajaloo jooksul.” (Dr Walker Percy, ”American Medical News”, 21. november 1977.)

Kui 1914. aastast oli möödunud rohkem kui 50 aastat, kirjutas saksa riigimees Konrad Adenauer: ”Alates aastast 1914 on julgeolek ja rahu inimeste elust kadunud.” (”The West Parker”, Cleveland, Ohio, 20. jaanuar 1966.)

Aastal 1916 suri ühingu esimene president Charles T. Russell ning tema järglaseks sai järgmisel aastal Joseph F. Rutherford. Tehti palju muudatusi. Hakati andma välja ”Vahitorni” kaasajakirja ”The Golden Age” (”Kuldne Aeg”, praegu ”Ärgake!”, mida antakse välja üle 20000000 eksemplari enam kui 80 keeles). Suuremat rõhku hakati panema tunnistuse andmisele ukselt uksele. Et eristada end ristiusu usunditest, võtsid need kristlased endale aastal 1931 nimeks Jehoova tunnistajad. See nimi põhineb kirjakohal Jesaja 43:10—12.

1920. ja 1930. aastatel kasutati laialdaselt raadiot. Aastal 1933 kasutas ühing piibliteemaliste loengute edastamiseks 403 raadiojaama. Hiljem hakkasid raadiot kõikjal üha enam asendama majast majja külastused, mida tehes Jehoova tunnistajad kasutasid kaasaskantavaid grammofone ja piibliliste kõnede salvestisi. Kõigiga, kes ilmutasid Piibli tõe vastu huvi, alustati koduseid piibliuurimisi.

KOHTULIKUD VÕIDUD

1930. ja 1940. aastatel arreteeriti selle töö tegemise pärast paljud tunnistajad, mistõttu kõne-, pressi-, kogunemis- ja kummardamisvabaduse säilimise eest tuli võidelda kohtute kaudu. Ameerika Ühendriikides võitsid Jehoova tunnistajad pärast alama astme kohtuotsuste edasikaebamist Ülemkohtusse 43 kohtuasja. Samuti on teistes maades saadud kõrgematelt kohtutelt õigeksmõistvaid kohtuotsuseid. Seoses nende kohtulike võitudega ütleb professor Charles S. Braden oma raamatus ”These Also Believe” Jehoova tunnistajate kohta: ”Võideldes oma kodanikuõiguste säilimise eest, on neil olnud silmapaistev osa demokraatia arendamisel, sest oma võitlusega on nad teinud palju ära, et need õigused oleksid tagatud kõigile vähemusrühmitustele Ameerikas.”

ERIVÄLJAÕPPE PROGRAMMID

Joseph F. Rutherford suri aastal 1942 ning tema presidendiameti võttis üle Nathan H. Knorr. Hakati korraldama ühtseid õppeprogramme. Aastal 1943 rajati misjonäride eriväljaõppekool nimetusega Vahitorni Ühingu Gileadi Piiblikool. Alates selles ajast on lähetatud kooli lõpetanuid kõikjale maailma maadesse. Maades, kus varem polnud ühtki kogudust, on kiiresti moodustunud uusi kogudusi, ning eri maadesse rajatud harubüroode arv ületab saja piiri. Aeg-ajalt on korraldatud erikursusi, et anda väljaõpet kogudusevanematele, harubüroode vabatahtlikele töötajatele ning täisajaliselt tunnistustöös osalejatele (pioneeridele). Pattersoni (New York) koolituskeskuses saavad jumalateenrid mitmesugust eriväljaõpet.

Nathan H. Knorr suri aastal 1977. Üks viimaseid organisatsioonilisi muudatusi, milles ta enne surma oli osaline, puudutas Brooklyni peakorteris asuva juhtiva kogu laiendamist. Aastal 1976 jagati administratiivjuhtimine mitme komitee vahel, mis koosnesid juhtiva kogu liikmetest, kes kõik olid aastakümnete pikkuste kogemustega jumalateenrid.

TRÜKIKODADE LAIENDAMINE

Jehoova tunnistajate praegusaegne ajalugu on silmapaistvatest sündmustest tulvil. Väikesest piibliuurimisgrupist Pennsylvanias aastal 1870 oli aastaks 2000 kasvanud välja umbes 90000 Jehoova tunnistajate kogudust kõikjal maailmas. Algul trükiti kogu kirjandus ärilistes ettevõtetes, kuid alates 1920. aastast hakkasid Jehoova tunnistajad tootma kirjandust ka üüritud trükikodades. Ent alates aastast 1927 hakati valdavat osa kirjandust valmistama Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingule kuuluvas kaheksakorruselises trükikojas New Yorgis Brooklynis. Praeguseks on sellele lisandunud uued trükikojad ja bürookompleks. Peale selle on Brooklyni linnaosas teisigi hooneid, kuhu on majutatud trükikodades töötavad vabatahtlikud jumalateenrid. Lisaks on New Yorgist põhja pool Wallkillis käigus farm-trükikoda. Seal trükitakse ajakirju ”Vahitorn” ja ”Ärgake!” ning toodetakse toiduaineid eri paikades töötavate jumalateenrite tarbeks. Iga vabatahtlik töötaja saab isiklike kulude katteks väikest igakuist toetust.

RAHVUSVAHELISED KONVENDID

Aastal 1893 toimus Chicagos (USA, Illinois) esimene suurem konvent, kus osavõtjaid oli 360 ja uusi ristituid 70. Viimane suur rahvusvaheline üksikkonvent peeti aastal 1958 New Yorgis. Selleks kasutati nii Yankee staadioni kui ka tollal käigus olnud Polo Grounds’i. Osavõtjate tipparv oli 253922; ristida lasi end kokku 7136 inimest. Pärast seda on hakatud rahvusvahelisi konvente pidama sarjana paljudes maades. Sellised sarjad võivad hõlmata tuhatkonda konventi kõikjal maailma maades.

[Väljavõte lk 8]

Silmapaistev osa kodanikuvabaduste eest võitlemisel

[Pilt lk 6]

”Vahitorn”, mille tiraaž on suurenenud 6000-st ühes keeles rohkem kui 22000000-ni enam kui 130 keeles

[Pilt lk 7]

Inimajaloo pöördepunkt

[Lehekülje suurune pilt lk 10]