Lävimine kirja teel

KIRJAD on muutnud paremaks miljonite inimeste elu ja käitumist. Ka suurem osa Kristlikke Kreeka Kirju olid algselt kirjad. Tänapäeval saame kirjutada kirju, et tugevdada uusi usklikke, olla kontaktis sõpradega, julgustada endale erikohustusi võtnud vendi ja õdesid, kinnitada raskustesse sattunuid ning edastada koguduse tegevuse organiseerimiseks vajalikku infot (1. Tess. 1:1—7; 5:27; 2. Peetr. 3:1, 2).

Kirjade kirjutamine on ka tõhus tunnistuse andmise meetod. On selliseid tugevdatud turvameetmetega maju, kuhu me ei saa vabalt tunnistustööd tegema minna. Mõningad inimesed viibivad suurema osa ajast kodunt eemal, mistõttu me nendega majast majja tunnistust andes ei kohtugi. On neid, kes elavad isoleeritud paikades.

Mõnikord tuleb kas haiguse, halva ilma või liikumiskeelu tõttu koduseinte vahele jääda. Ehk saaksid kirjutada edasise tunnistuse andmiseks kirja mõnele sugulasele või kellelegi, kellega sul on olnud vabas vormis keskustelu? Kas on su piibliõpilane mujale kolinud? Võib-olla oleks sinu kiri just see, mida ta vajaks, et hoida oma huvi vaimsete asjade vastu ergas? Või ehk saaksid jagada kohaseid piiblilisi teadmisi nendega, kes on kas äsja abiellunud, lapsevanemateks saanud või lähedase inimese surma läbi kaotanud?

Tunnistuse andmine kirja teel

Kui kirjutad tunnistuse andmise eesmärgil inimesele, kellega sa pole kunagi kohtunud, siis kõigepealt tutvusta ennast. Võiksid ehk selgitada, et osaled vabatahtlikuna ühes rahvusvahelises tegevuses. Kui see paistab olevat kohane, maini, et oled Jehoova tunnistaja. Anna inimesele teada, miks sa selle asemel et teha külastus, hoopis kirjutad. Kirjuta, otsekui ajaksid selle inimesega vahetult juttu. Ent lähtudes juhendist ’olla arukas nagu madu ja vagur nagu tuvi’, mõtle tõsiselt järele, kui palju sa endast räägid (Matt. 10:16).

Kirjuta inimesele sellest, millest oleksid kõnelnud, kui oleksid saanud teda külastada. Ehk saaksid kohandada mingit ”Arutluste” raamatu sissejuhatust või kasutada mõnes uues ”Meie Kuningriigiteenistuses” toodud Pühakirjal põhinevat esitlust. Võiksid tõstatada küsimuse ning kutsuda inimest üles selle üle järele mõtlema. Mõned kuulutajad lihtsalt selgitavad, et me pakume tasuta programmi piibliteemalistele küsimustele vastamiseks, seejärel aga toovad ära mõningate peatükkide pealkirjad meie uurimise abivahenditest. Leheküljel 73 on toodud tunnistuse andmiseks koostatud näidiskiri. See võib anda sulle küll mõningaid ideid, ent hea oleks selle sisu muuta, muidu võivad inimesed saada aja jooksul korduvalt samasuguse kirja.

Mõnedel inimestel pole tahtmist lugeda läbi võõralt isikult saabunud pikka kirja, seepärast oleks ehk arukas kirjutada lühidalt. Kui kiri on pikaks veninud, võib saaja selle lugemisest tüdineda. Oleks kohane saata ka trükitud kutse kuningriigisaalis peetavatele koosolekutele. Samuti võiksid lisada traktaadi, brošüüri või ”Vahitorni” või ”Ärgake!” numbri ning selgitada, et soovi korral võib neid saada regulaarselt. Või siis võiksid pärida, kas kirja saajale võiks koju külla tulla, et jätkata temaga kõnelust käsitletud teemal.

Mõni sõna kirja vormistamise kohta

Vaata lisatud näidiskirja. Pane tähele järgmist. 1) Selle väljanägemine on korralik. 2) Kui ümbrik lähebki kaduma, on saajal ikkagi saatja nimi ja postiaadress. 3) Kirja eesmärk on tehtud esimeses lõigus lihtsalt ja otseselt teatavaks. 4) Igat peamist mõtet käsitletakse eri lõigus. 5) Lähtudes eesmärgist, pole kiri ei liiga familiaarne ega ka jäigalt ametlik.

Ametlikumas kirjas, näiteks kirjas, mille koguduse sekretär saadab harubüroole, peaks olema toodud ära koguduse nimi, peale selle sekretäri nimi ja postiaadress ning kuupäev. Kirjas peab olema ka selle isiku või organisatsiooni nimi, kellele kiri saadetakse. Sellele järgneb kohane tervitus. Mõnes keeles lõpetatakse kiri enne allkirja selliste väljenditega nagu ”Austusega” või ”Lugupidamisega”. Allkiri peaks olema käsitsi kirjutatud.

Kirja kirjutades pööra alati tähelepanu õigekirjale, õigekeelsusele, kirjavahemärkidele ning muidugi ka korralikkusele. Nõnda annad oma kirjale ja selles sisalduvale sõnumile väärikuse.

Ümbrikule kirjuta alati saatja aadress — eelistatavalt enda postiaadress. Kui arvad, et poleks tark lisada võõrastele kirja teel tunnistust andes enda aadressi, küsi kogudusevanematelt, kas nad oleksid nõus, et kasutad tagasiaadressina kohaliku kuningriigisaali aadressi. Sel eesmärgil ei tohiks kunagi kasutada harubüroo aadressi, sest see osutaks vääralt sellele, nagu oleks sinu kirja saatnud harubüroo, ning tekitaks segadust. Ka siis, kui pole märgitud tagasiaadressi, kuid on lisatud kirjandust, võiks jääda vale mulje, et saatjaks on harubüroo.

Hoolitse selle eest, et postisaadetisel oleks piisavalt marke, eriti kui saadad ka kirjandust. Kui saatekuludest ei piisa, võidakse posti saajalt puudujääk sisse nõuda, see aga ei mõjuks hästi sõnumile. Ära unusta, et paljudes maades suureneb koos kirjaga brošüüri või ajakirja saates ka postimaks.

Kohane väljenduslaad

Kui oled kirja valmis saanud, loe see veel kord läbi, et sisule hinnang anda. Milline on selle väljenduslaad? Kas on see sõbralik ja taktitundeline? Me püüame teistega suheldes ilmutada muude heade omaduste kõrval ka armastust ja lahkust (Gal. 5:22, 23). Kui tajud negatiivset alatooni või pessimismi, siis muuda sõnastust.

Kiri võib jõuda sinna, kuhu sa ise ei saa minna. Ainuüksi see fakt teeb sellest tähtsa teenistustöö vahendi. Kuna sinu kiri esindab sind ja sinu väärtushinnanguid, mõtle hoolega sellele, millest see räägib, kuidas see välja näeb ning milline on selle väljenduslaad. Kiri võib olla just see, mida vaja, et üks kallihinnaline inimene võiks astuda eluteele või saada sellel käimiseks jaksu ja julgustust.