Peamised mõtted on rõhutatud

TUBLI ettelugeja näeb enamat kui vaid üksikut lauset või lõiku, milles see lause on. Lugedes on tal meeles kogu esitatavat materjali läbivad peamised mõtted. See määrab tema rõhuasetuse.

Kui seda ei tehta, pole ettekandes ühtki haripunkti. Miski ei tule kõige muu seast selgelt esile. Kui ettekanne on läbi, võib olla raskusi ainsagi väljapaistva mõtte meenutamisega.

Tihti saab Piiblisse kirjapandut palju mõjusamalt lugeda, kui pöörata piisavalt tähelepanu peamiste mõtete rõhutamisele. Kodusel piibliuurimisel või koguduse koosolekul saab sel kombel rõhutades lisada loetavale lõigule mõjusust. Eriti oluline on see näiteks konvendil käsikirjalist kõnet esitades.

Kuidas seda teha. Koolis võidakse sulle teha ülesandeks lugeda ette mingi piibliosa. Mida tuleks rõhutada? Kui lugemisaines käsitletakse mingit keskset mõtet või olulist sündmust, oleks kohane seda esile tõsta.

Sinu kuulajad saavad kasu siis, kui sa loed hästi, olgu sinu lugemisosa kas luule- või proosavormis, õpetussõna või jutustus (2. Tim. 3:16, 17). Seda tehes tuleb sul arvestada nii loetavate lõikude kui ka kuulajatega.

Millised on rõhutamisele kuuluvad peamised mõtted väljaandes, mida sul tuleb lugeda ette kas piibliuurimisel või koguduse koosolekul? Peamisteks mõteteks võid pidada vastuseid uurimisosa küsimustele. Lisaks rõhuta mõtteid, mis seonduvad materjali rasvases trükis alapealkirjadega.

Ei ole hea teha endale harjumuseks kasutada koguduses esitatavate kõnede puhul käsikirja. Kuid mõnikord on konvendikõned käsikirjalised, nõnda et kõigil konventidel esitatakse samasid mõtteid ühtmoodi. Sellises käsikirjas toodud peamiste mõtete rõhutamiseks tuleb kõnelejal kõigepealt materjali hoolega analüüsida. Mis on selle peamised mõtted? Ta peaks suutma neid ära tunda. Peamised punktid pole lihtsalt mõtted, mis tema arvates huvi pakuvad. Nendeks on materjali võtmemõtted, mille ümber jutt käib. Mõnikord juhatab käsikirjas toodud jutustuse või tõestusliini sisse mingi lühike lause, mis võtab kokku peamise mõtte. Sagedamini aga järgneb jõuline lausung mõtet toetava tõestusmaterjali esitamisele. Teinud sellised võtmemõtted kindlaks, võiks kõneleja need oma käsikirjas ära märkida. Neid on tavaliselt vaid mõned, arvatavasti mitte rohkem kui neli või viis. Edasi tuleb tal harjutada ettelugemist, nõnda et kuulajad võivad need mõtted hõlpsasti ära tunda. Need on kõne haripunktid. Kui kasutada materjali esitades kohast rõhutamist, on palju tõenäolisem, et peamised punktid jäävad kuulajaile meelde. See peakski olema kõneleja eesmärk.

Selleks et kuulajatel oleks kergem peamisi punkte ära tunda, on kõneleja käsutuses mitmesuguseid rõhutamise mooduseid. Ta võiks suurendada entusiasmi, muuta tempot, lisada tunderikkust, teha kohaseid žeste ja nii edasi.