Silmside

MEIE silmad annavad edasi hoiakuid ja tundeid. Neis võib peegelduda üllatus või hirm. Nad võivad väljendada kaastunnet või armastust. Mõnikord võib neis näha kahtlust või muret. Üks aastates mees ütles oma paljukannatanud kaasmaalaste kohta: ”Silmad räägivad meie eest.”

Inimesed võivad teha järeldusi meie ja meie sõnumi kohta selle põhjal, kuhu on suunatud meie silmad. Paljudes maades on inimestel teist isikut kergem usaldada, kui see nendega sõbralikku silmsidet hoiab. Seevastu võivad nad kahelda selle inimese siiruses ja kompetentsuses, kes vaatab kas oma jalge ette maha või mingile objektile, selle asemel et kõnetatavale otsa vaadata. Mõnes kultuurikeskkonnas aga peetakse intensiivset silmsidet ebaviisakaks, agressiivseks või väljakutsuvaks. Eriti peab see paika siis, kui kõneldakse vastassoo esindajaga või kõrgel positsioonil inimesega, näiteks sugukonnapealikuga. Mõnes piirkonnas aga peetakse noort inimest lugupidamatuks, kui ta vanema inimesega rääkides silmsidet hoiab.

Ent seal, kus seda solvavaks ei peeta, saab tähtsa lausungi ajal inimesele silma vaadates anda öeldavale lisarõhku. Seda võidakse võtta tõendina kõneleja veendumuse kohta. Pane tähele, kuidas vastas Jeesus jüngritele, kui need väga hämmastunud olid ja pärisid: ”Kes siis võib õndsaks saada?” Piibel ütleb: ”Jeesus vaatas neile otsa ja ütles neile: ”Inimestel on see võimatu, kuid Jumalal on kõik võimalik!”” (Matt. 19:25, 26, meie kursiiv). Pühakiri näitab seda, et ka apostel Paulus pani kuulajate reaktsioone hoolega tähele. Kord kui Paulus kõneles, oli kohal ka üks sünnist saadik jalutu mees. Apostlite teod 14:9, 10 ütleb: ”See kuulis Pauluse kõnet. Ja kui Paulus teda silmas ning nägi, et tal oli usku terveks saada, ütles ta suure häälega: ”Tõuse püsti oma jalgele!”” (Meie kursiiv.)

Soovitusi põlluteenistuseks. Kui sa põlluteenistuses olles inimeste poole pöördud, ole sõbralik ja südamlik. Sobival juhul kasuta mõtlemapanevaid küsimusi, et alustada vestlust teemal, mis vastastikku huvi võiks pakkuda. Seda tehes püüa luua silmsidet või vähemalt vaata inimesele lugupidavalt ja lahkelt otsa. Südamlik naeratus sellise inimese näol, kelle silmad kiirgavad sisemist rõõmu, on ülimalt kütkestav. Selline ilme võib öelda inimesele sinu kui isiku kohta väga palju ning aidata tal end vestluse ajal vabamalt tunda.

Inimese näoilme jälgimine seal, kus see on kohane, võib aidata sul paremini olukorraga toime tulla. Ehk on sul võimalik näha, kas inimene on vihameelne või kas ta tegelikult on asjast huvitatud. Võib-olla paned tähele, et ta ei mõista sind. Tavaliselt võid sa tunda ära, millal ta kannatamatuks muutub. Ka see on näha, et ta on asjast tõsiselt huvitatud. Tema pilk võib anda sulle märku muuta kõnetempot, püüda tõmmata teda veelgi enam vestlusse, vestlus lõpetada või siis võimaluse korral näidata, kuidas Piiblit uurida.

Nii avalikul tunnistustööl kui ka kodust piibliuurimist juhatades püüa hoida kõnetatavaga aupaklikku silmsidet. Kuid ära teda ainiti vahi, sest see võib tekitada piinlikkust (2. Kun. 8:11). Selle asemel vaata tihti inimesele loomulikul ja sõbralikul moel otsa. Paljudes maades väljendab see sõbralikku huvi. Muidugi on su silmad Piiblit või mingit muud väljaannet lugedes suunatud tekstile, kuid mõtte rõhutamiseks oleks hea vaadata inimesele otse silma, ehkki vaid viivuks. Kui sa teatud ajavahemike tagant talle otsa vaatad, võid ka näha, kuidas ta loetavale reageerib.

Kui sul häbelikkuse tõttu on algul raske silmsidet luua, siis ära heida meelt. Harjutades muutub kohane silmside sulle loomulikuks asjaks ning võib aidata sul tulemusrikkamalt teistega lävida.

Kõne esitamine. Piibel teatab meile, et kui Jeesus alustas oma mäejutlust, siis ta ”tõstis silmad oma jüngrite poole” (Luuka 6:20). Tema eeskujust võib õppida. Kui asud kõnelema inimeste grupile, silmitse neid, seejärel aga peatu mõneks sekundiks, enne kui hakkad rääkima. Paljudes paikades tähendab see ka silmside loomist kellegagi kuulajate seast. See väike viivitus aitab sul saada üle esialgsest erutusest. Ka aitab see kuulajatel kohanduda sinu näos väljenduva mistahes hoiaku või emotsiooniga. Lisaks võimaldab see kuulajail end sisse seada ning oma tähelepanu sinule koondada.

Kõne ajal vaata oma kuulajaid. Ära piirdu rahva üldise silmitsemisega, vaid püüa pöörata pilk üksikisikutele. Peaaegu igas kultuurikeskkonnas on avalikkuse ees kõnelejal lubatud mingil määral silmsidet luua.

Kuulajaskonna vaatamine ei tähenda ainult oma pilgu pööramist vaheldumisi ühelt poolt teisele. Loo kellegagi kuulajaist aupaklik silmside ning kui see on kohane, pöördu tema poole täislausega. Seejärel vaata kedagi teist ja ütle temale üks-kaks lauset. Ära silmitse kedagi nii kaua, et ta hakkab piinlikkust tundma, ning ära keskendu vaid mõnele kuulajaskonnast. Nõnda siirdu oma pilguga ikka ühelt kuulajalt teisele, kusjuures samal ajal kui sa kellegi poole vaatad, räägi tõepoolest temale ja jälgi ta reageeringut, enne kui pöördud kellegi teise poole.

Märkmed peaksid olema sul kas kõnepuldil, käes või Piibli vahel, et neile oleks võimalik kiiresti pilku heita. Kui sul tuleb märkmete vaatamiseks pöörata kogu pead, kannatab sinu kontakt kuulajaskonnaga. Tähelepanu tuleb pöörata nii sellele, kui tihti sa oma märkmeid kasutad, kui ka sellele, millal sa seda teed. Kui sul on kõne kulminatsiooni jõudes pilk märkmetes, siis lisaks sellele, et sa ei näe kuulajate reageeringut, kaotab ettekanne midagi oma jõulisusest. Samuti kaotad sa pidevalt märkmeid vaadates kontakti kuulajatega.

Kui viskad kellelegi palli, siis sa ka vaatad, kas see kinni püütakse. Iga sinu kõne mõte on omaette ”vise” kuulajatele. ”Kinnipüüdmisele” võib osutada nende reageering — noogutus, naeratus, tähelepanelik pilk. Head silmsidet hoides on sul kergem teha kindlaks, kas su mõtted on ”kinni püütud”.

Kui sulle on antud kogudusele ettelugemise ülesanne, kas tuleks sul ka lugemise ajal kuulajaid vaadata? Kui kuulajad jälgivad oma Piiblist seda, mida sa loed, pole suuremal osal neist aimu, kas sa vaatad neid või mitte. Ent pilk kuulajatele võib su lugemise elavamaks muuta, sest sa saad nende reageeringut vahetult tajuda. Ja kui keegi kuulajaist ei kasuta Piiblit või on lasknud oma mõtetel rändama minna, võib ta tähelepanu tänu kõnelejaga tekkinud silmsidemele taas koonduda loetavale. Muidugi mõista saad sa vaid viivuks pilku tõsta, sealjuures ei tohiks sa teha seda nõnda, et lugemine takerduks. Seepärast oleks soovitatav hoida Piiblit käes ja pead püsti, surumata lõuga vastu rinda.

Mõnikord palutakse kogudusevanematel pidada käsikirjaline konvendikõne. Et teha seda mõjusalt, on vaja kogemusi, hoolikat ettevalmistust ning tublit harjutamist. Käsikirja kasutamine muidugi piirab silmsideme loomist kuulajatega, kuid tänu heale ettevalmistusele peaks kõnelejal olema võimalik aeg-ajalt kuulajatele pilku heita, kaotamata seejuures oma lugemisjärge. Nõnda toimides saab ta hoida ülal kuulajate tähelepanu ja võimaldada neil saada jagatavast tähtsast vaimsest õpetusest parimat kasu.