Teistele osutatav lugupidamine

PÜHAKIRI käsib meil ’austada kõiki’ ja nõuab, et me ”ei laimaks kedagi” (1. Peetr. 2:17; Tiit. 3:2). Tõepoolest, iga inimene ”on loodud Jumala sarnaseks” (Jak. 3:9). Kristus suri iga inimese eest (Joh. 3:16). Igaüks on väärt kuulma head sõnumit, et selle kohaselt tegutseda ja päästetud saada (2. Peetr. 3:9). Mõnedel inimestel on selliseid isikuomadusi ja selline autoriteet, mis väärivad erilist lugupidamist.

Miks püüavad inimesed mõnikord leida ettekäändeid, et mitte ilmutada sellist lugupidamist, mida soovitab Piibel? Kohalik kultuur võib dikteerida seda, kes on need valitud, kellele kas kastikuuluvuse, nahavärvi, soo, tervisliku seisundi, ea, jõukuse või sotsiaalse staatuse alusel austust osutada. Lugupidamist autoriteedi vastu on kahandanud laialt levinud korruptsioon riigiametnike seas. Mõningates maades on inimesed oma eluoluga äärmiselt rahulolematud — neil tuleb ehk teha pikki tööpäevi, et saada vaid kõige hädavajalikum, ning neid ümbritsevad inimesed ei väljenda mitte millegi vastu lugupidamist. Eakaaslased mõjutavad noori mässama ebapopulaarsete õpetajate või teiste autoriteetsete isikute vastu. Paljusid mõjutab televisioon, kus kujutatakse seda, kuidas lapsed oma vanemaid üle kavaldavad ja nende üle valitsevad. On vaja pingutada, et sellised ilmalikud arusaamad ei mõjutaks meie suhtumist teistesse. Kui me aga laseme inimestel tunda end väärikana, loob see mõttevahetuseks soodsama õhkkonna.

Lugupidav hoiak. Usulist tööd tegevalt inimeselt oodatakse, et tema lugupidav hoiak väljenduks sündsas rõivastus- ja käitumisviisis. See, mida peetakse sündsaks, võib paiguti erineda. Mõnes paigas peetakse lugupidamatuks seda, kui kõnetatakse teist inimest müts peas või käsi taskus. Mõnes paigas aga võidakse seda sündsaks pidada. Arvesta kohalike elanike tunnetega, et mitte kedagi solvata. Sel kombel võid paremini vältida takistusi hea sõnumi mõjusal levitamisel.

Sama kehtib ka selle kohta, kuidas me inimeste, eriti eakamate poole pöördume. Üldiselt peetakse kohatuks seda, kui noored kutsuvad täiskasvanuid eesnime pidi, välja arvatud juhul, kui nad on saanud selleks loa. Mõnes paigas peetakse heaks tooniks, et ka täiskasvanud ei kõneta võõraid inimesi eesnime kasutades. Lisaks sellele paljudes keeltes kas teietatakse või kasutatakse mingit muud moodust lugupidamise osutamiseks endast vanema või autoriteetse isiku vastu.

Lugupidav pöördumine. Väiksemates kogukondades oodatakse sinult teise inimese juuresoleku tunnustamist, kui sa teda teel kohtad või kui sa ruumi sisened. Seda saab teha kas lihtsa tervituse, naeratuse, peanoogutuse või ka kulmukergituse vahendusel. Tähelepanematust teise inimese vastu peetakse lugupidamatuseks.

Ent mõned võivad tunda tähelepanu puudust isegi siis, kui sa oled nende juuresolekut tunnustanud. Kuidas nii? Sest nad tajuvad, et sa ei näe neid kui üksikisikuid. Inimeste liigitamine mingi füüsilise eripära alusel on üsna levinud. Tihtilugu välditakse inimesi, kel on kas puudeid või muid terviseprobleeme. Ent Jumala Sõna näitab meile, kuidas selliseid inimesi armastuse ja lugupidamisega kohelda (Matt. 8:2, 3). Aadama patu pärand on meid kõiki mingil määral kahjulikult mõjutanud. Kas sa tunneksid end lugupeetuna, kui sa oled teistele vaid oma puuduste poolest tuntud? Kas ei sooviks sa hoopis, et sind hinnataks sinu paljude positiivsete omaduste põhjal?

Lugupidamine hõlmab ka juhtpositsiooni tunnustamist. Mõningais paigus on tarvis kõnetada majaperemeest, enne kui teistele tema pere liikmetele tunnistust andma hakata. Ehkki Jehoova Jumal on teinud meile ülesandeks kuulutada ja õpetada, tuleb meil tunnustada seda, et ta on andnud lapsevanematele õiguse oma lapsi õpetada, distsiplineerida ning suunata (Efesl. 6:1—4). Seetõttu on külastust tehes üldiselt kohane kõnelda lapsevanematega, enne kui laskuda pikemasse vestlusse lastega.

Eaga kaasnevad elukogemused, millest tuleb lugu pidada (Iiob 32:6, 7). Selle meelespidamine aitas noort pioneerist õde Sri Lankas, kui ta külastas üht vanemat meest. Mees oli algul õe külastuse vastu, lausudes: ”Kuidas võib sinusugune nooruke õpetada minule Piiblit?” Kuid õde vastas: ”Tegelikult ei tulnud ma teid mitte õpetama, vaid jagama teiega midagi, mis tegi mind nii rõõmsaks, et ma lihtsalt pean sellest teistele rääkima.” Pioneeri lugupidav vastus äratas mehes huvi. ”Räägi siis mulle, mida sa teada said,” sõnas ta. ”Sain teada, kuidas saab igavesti elada,” ütles õde. See eakas mees hakkas koos Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Mitte kõik vanemad inimesed ei väljenda oma soovi olla koheldud sellise lugupidamisega, ent valdavalt nad hindavad seda.

Kuid on võimalik ka see, et avaldatakse ülemäärast aupaklikkust. Vaikse ookeani saartel ja ka mujal võib see, et tunnistajad kasutavad küla- või hõimupealiku poole pöördudes tavakohaseid lugupidamisavaldusi, panna inimesi neid kuulama ning avada neile võimaluse kõnelda nii pealike kui ka nende alamatega. Ent lipitsemine on tarbetu ja ka kohatu (Õpet. 29:5). Peale selle võib keele grammatika küll hõlmata austusväljendusi, ent kristlik lugupidamine ei eelda, et nende kordamisega peaks liialdama.

Lugupidav kõnelemisviis. Piibel kutsub meid üles andma seletust oma lootuse kohta ”tasadusega ja aupaklikult” (1. Peetr. 3:16, EP 97). Niisiis, kas oleks tark riivata inimese väärikust seeläbi, et me suudame ehk kiiresti paljastada tema seisukoha vildakuse? Kas poleks parem kannatlikult kuulata ning võib-olla pärida, miks ta nõnda arvab, seejärel aga arutada temaga asja Pühakirja põhjal, võttes arvesse tema tundeid.

Samasugust lugupidamist, mida ilmutatakse neljasilmavestluses, peaks kajastama ka kuulajaskonna poole pöördumine lavalt. Oma kuulajatest lugu pidav kõneleja ei kritiseeri neid karmilt ega väljenda oma hoiakuga mõtet: ”Te oleksite saanud seda teha, kui oleksite tõsiselt tahtnud.” Kui sel kombel kõnelda, röövib see inimestelt julguse. Kas poleks parem näha kokkutulnud kuulajates inimesi, kes armastavad Jehoovat ja soovivad teda teenida! Me peaksime jäljendama Jeesust ja ilmutama mõistmist nendega tegeldes, kes on ehk vaimselt nõrgad, kogenematumad või aeglasemad Piibli nõuandeid ellu rakendama.

Kuulajad tajuvad kõneleja lugupidavat hoiakut, kui ta ka enda arvab nende hulka, kel on tarvis Jumala Sõna täielikumalt ellu rakendada. Niisiis oleks kirjakohti selgitades tark hoiduda pidevalt kasutamast isikulist asesõna ”teie”. Pangem näiteks tähele erinevust küsimuse vahel ”Kas te teete kõike, mida suudate?” ja lausungi vahel ”Meil kõigil oleks hea endalt küsida: ”Kas ma teen kõike, mida suudan?” ”. Olgugi et mõlema küsimuse tuum on sama, osutab esimene neist sellele, et kõneleja ei aseta end kuulajatega samale tasandile. Teine neist aga kutsub üles kõiki, ka kõnelejat ennast, analüüsima oma olukorda ja motiive.

Hoidu kiusatusest teha vaimukaid märkusi vaid selleks, et kuulajaid naerma ajada. See kahjustab Piibli sõnumi väärikust. On tõsi, et Jumala teenimine peaks tooma meile rõõmu. Ka võib meile üles antud materjalil olla veidi humoorikaid tahke. Ent tõsiste küsimuste naeruasjaks tegemine reedab lugupidamise puudumist kuulajate ja Jumala vastu.

Väljendagu meie pöördumine inimeste poole, käitumine ja kõne alati seda, et me oleme omandanud sellise suhtumise inimestesse, mida Jehoova meile on õpetanud.