Taktitundeline, kuid kindel

TAKTITUNNE on oskus suhelda inimestega neid haavamata. See tähendab teada, kuidas ja millal midagi öelda. See ei tähenda kompromissi tegemist selle suhtes, mis on õige, ega faktide moonutamist. Seda ei tohiks segada ära inimeste kartmisega (Õpet. 29:25).

Vaimu vili rajab taktitundele parima aluse. Seega ei soovi inimene, kelle tõukejõuks on armastus, teisi pahandada; ta tahab neid aidata. Lahke ja tasane inimene ilmutab oma tegemistes leebust. Rahumeelne inimene otsib võimalusi arendada häid suhteid teistega. Pikameelne inimene säilitab rahu ka terava suhtlemismaneeriga inimeste keskel (Gal. 5:22, 23).

Ent mõningaid inimesi pahandab Piibli sõnum, ükskõik kuidas seda ka ei esitataks. Enamiku esimesel sajandil elanud juutide kurja südameseisundi tõttu sai Jeesus neile ”komistuskiviks ja pahanduskaljuks” (1. Peetr. 2:7, 8). Seoses Kuningriigi kuulutustööga ütles Jeesus: ”Tuld ma tulin viskama maa peale” (Luuka 12:49). Ja jätkuvalt on sõnum Jehoova Kuningriigist, mis nõuab ka Looja suveräänsuse tunnustamist, inimkonna ees seisev põletav küsimus. Paljusid inimesi pahandab sõnum, et Jumala Kuningriik hävitab peagi praeguse kurja maailma, kuid meie kuulutame kuulekusest Jumalale ikka edasi. Ent seda tehes ei unusta me Piibli nõuannet: ”Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega” (Rooml. 12:18).

Taktitundeline tunnistuse andmine. Me kõneleme inimestele oma usust väga erinevates olukordades. Muidugi mõista saame seda teha põlluteenistuses olles, ent me otsime selleks sobivat võimalust ka sugulaste ning töö- ja koolikaaslastega koos olles. Igas olukorras läheb vaja taktitunnet.

Kui me esitame Kuningriigi sõnumit nõnda, et inimesed tajuvad seda loengu pidamisena, võivad nad selle tagasi lükata. Juhul, kui nad pole abi palunud — ja ehk ei tunne selle järele vajadustki —, võivad nad pahaneda iga vihje peale, et neil oleks tarvis end parandada. Kuidas me saame hoiduda soovimatu mulje tekitamisest? Abiks võib olla see, kui õpime sõbralikult vestlema.

Püüa alustada vestlust teemal, mis pakub inimesele huvi. Kui see inimene on sinu sugulane, kaastöötaja või koolikaaslane, siis sa juba ehk tead, mis talle huvi pakub. Kuid ka siis, kui sa pole selle inimesega varem kunagi kohtunud, võid mainida midagi päevakajalist, mida oled kuulnud uudistest või lugenud ajalehest. Tavapäraselt kajastavad need teemad seda, mis mõlgub meeles paljudel inimestel. Majast majja tööd tehes pane ümbritsevat tähele. Elaniku huvidele võivad viidata nii kodukaunistuselemendid, mänguasjad õues, kultusesemed kui ka kleebised pargitud autol. Kui korterivaldaja tuleb uksele, kuula, millest ta räägib. See, mida ta ütleb, kas kinnitab või kummutab sinu tehtud järeldusi tema huvide ja tõekspidamiste kohta ning annab sulle edasisi vihjeid selle kohta, millega sul oleks tarvis tunnistuse andmise eesmärgil arvestada.

Keskustelu jätkudes jaga teemakohaseid mõtteid Piiblist ja piiblilisest kirjandusest. Ent ära ole vestluses domineeriv pool (Kog. 3:7). Haara korterivaldaja keskustellu, kui ta soovib selles osaleda. Tunne tema vaadete ja seisukohtade vastu huvi. Need võivad olla olulised tegurid, mis võimaldavad sul olla taktitundeline.

Enne, kui midagi ütled, mõtle sellele, kuidas teine inimene seda vastu võib võtta. Õpetussõnad 12:8 (UM) kiidab ”arusaajat suud”. Siin kasutatud heebreakeelne väljend seondub selliste mõistetega nagu taip ja ettenägelikkus. Seega hõlmab arusaam ka asjade eelnevast läbimõtlemisest tulenevat ettenägelikkust, et võidaks toimida targalt. Sama peatüki 18. salm hoiatab, et me ei ’paiskaks sõnu otsekui mõõgapisteid’. Piibli tõdesid saab anda edasi kedagi solvamata.

Tarbetu barjääri tekkimist võib aidata hoida ära juba ainuüksi see, kui ilmutame arusaamist oma sõnavalikul. Kui sõna ”Piibel” võib osutuda inimese mõistusele tõkkeks, võiksid kasutada selliseid väljendeid nagu ”pühad kirjad” või ”raamat, mida on antud välja enam kui 2000 keeles”. Kui viitad siiski Piiblile, võiksid küsida inimeselt tema arvamust selle kohta ning võtta edasise vestluse käigus tema ütlusi arvesse.

Olla taktitundeline tähendab tihti seda, et tehakse kindlaks, millal on õige aeg midagi öelda (Õpet. 25:11). Sa ehk ei nõustu sugugi kõigega, mida inimene ütleb, ent pole mingit vajadust võtta vaatluse alla iga tema väljendatud mittepiibliline vaade. Ära püüa korterivaldajale kõike korraga ära rääkida. Jeesus ütles oma jüngritele: ”Mul on teile veel palju ütlemist, aga te ei või nüüd seda kanda” (Joh. 16:12).

Võimaluse korral kiida siiralt neid, kellega sa kõneled. Kuigi korterivaldaja võib olla vaidlushimuline, on sul ehk mõne tema seisukoha puhul ikkagi võimalik talle tunnustust avaldada. Seda tegi ka apostel Paulus, kui ta Ateena Areopaagil filosoofide ees kõneles. Filosoofid ”vaidlesid temaga”. Kuidas sai ta avaldada oma mõtteid ilma neid pahandamata? Varem oli ta märganud nende jumalatele püstitatud arvukaid altareid. Selle asemel et ateenlasi ebajumalateenistuse pärast hukka mõista, avaldas ta taktitundeliselt tunnustust nende usulisele andumusele. Ta lausus: ”Ma näen, et te olete igapidi väga jumalakartlikud.” Selline pöördumine avas talle võimaluse esitada sõnumit tõelisest Jumalast. Selle tulemusel said mõned usklikuks (Ap. t. 17:18, 22, 34).

Ära ärritu, kui kerkib vastuväiteid. Säilita rahu. Võta neid kui võimalust heita pilk inimese mõttemaailma. Võiksid teda oma seisukohtade avaldamise eest tänada. Mida teha siis, kui ta lausub järsult: ”Mul on oma usk”? Võiksid taktitundeliselt küsida: ”Kas olete kogu oma elu usklik olnud?” Kui ta on vastanud, siis lisa: ”Mis te arvate, kas tuleb kunagi aeg, mil kogu inimkonnal on vaid üks religioon?” See annab ehk võimaluse vestlust jätkata.

Taktitundeline aitab meil olla ka see, kui suhtume endasse õigesti. Me oleme Jehoova teede õigsuses ja tema Sõna tõesuses kindlalt veendunud, millele osutab ka see, kuidas me kõigest sellest kõneleme. Ent meil pole mingit põhjust pidada ennast liiga õiglaseks (Kog. 7:15, 16). Me oleme tänulikud, et me tunneme tõde ja kogeme Jehoova õnnistust, kuid me teame hästi, et ta heakskiit tuleneb tema ärateenimata lahkusest ja meie usust Kristusesse, mitte aga meie õiglusest (Efesl. 2:8, 9). Me tunnistame vajadust ’katsuda iseendid läbi, kas me oleme usus; uurida iseendid’ (2. Kor. 13:5). Niisiis, kui me räägime inimestele vajadusest vastata Jumala nõuetele, rakendame meiegi alandlikult neid Piibli nõuandeid ellu. Meie asi ei ole kaasinimeste üle kohut mõista. Jehoova ’on andnud kõik kohtu Poja kätte’ ning meil tuleb tema kohtujärje ees oma tegude kohta aru anda (Joh. 5:22; 2. Kor. 5:10).

Viibides perekonna või kaaskristlaste keskel. Taktitunde osutamine ei tohiks piirduda vaid põlluteenistusega. Kuna taktitunne on üks Jumala vaimu vilja avaldusi, peaksime seda väljendama ka kodus perekonnaliikmetega suheldes. Armastus ajendab meid arvestama teiste tunnetega. Kuninganna Estri abikaasa ei teeninud Jehoovat, ent Ester osutas talle austust, ning Jehoova sulaseid puudutavat küsimust tema ette tuues ilmutas ta tõelist arukust (Ester, ptk 3—8). Mõningal juhul eeldab meie taktitundeline suhtlemine pereliikmetega, kes pole Jehoova tunnistajad, seda, et tõe soovituskirjaks neile oleks meie käitumine, mitte aga uskumuste selgitamine (1. Peetr. 3:1, 2).

Samuti fakt, et tunneme koguduseliikmeid hästi, ei tähenda seda, et võiksime olla nende vastu järsud või lahkusetud. Me ei tohiks mõelda, et kuna nad on küpsed inimesed, peaksid nad sellega nurisemata leppima. Ka ei tohiks me endile vabandusi otsida, öeldes: ”Ma lihtsalt olen selline.” Kui me näeme, et meie väljendusviis teisi pahandab, tuleks meil end otsustavalt muuta. Meie ”südamlik armastus üksteise vastu” peaks ajendama meid ’tegema head usukaaslastele’ (1. Peetr. 4:8, 15; Gal. 6:10).

Kuulajaskonnale kõneldes. Taktitundeline tuleb olla ka neil, kes lavalt kõnet peavad. Kuulajaskond koosneb erisuguse tausta ja eluoluga inimestest. Nende vaimne edenemine on eri tasemel. Mõned viibivad ehk esimest korda kuningriigisaalis, mõned aga võivad olla elanud üle äärmiselt raskeid aegu, millest kõnelejal aimugi pole. Mis võib aidata kõnelejal hoiduda kuulajaskonda pahandamast?

Sea endale sihiks järgida apostel Pauluse nõuannet Tiitusele ’mitte kedagi laimata, vaid olla leebe, osutades kõike tasadust kõigi inimeste vastu’ (Tiit. 3:2). Hoidu jäljendamast maailma, kus kasutatakse väljendeid, mis halvustavad teise rassi, keelerühma või rahvusesse kuuluvaid inimesi (Ilm. 7:9, 10). Käsitle Jehoova nõudeid otsekoheselt ning näita, kui tark on neid ellu rakendada, ent hoidu tegemast alandavaid märkusi nende kohta, kes pole veel kindlalt asunud käima Jehoova teid. Selle asemel erguta kõiki õppima tundma Jumala tahet ning tegema seda, mis on temale meelepärane. Leevenda nõuandeid südamliku ja siira tunnustusega. Väljenda oma kõnelemisviisi ja hääletooniga vennaarmastust, mida me kõik peaksime üksteise vastu tundma (1. Tess. 4:1—12; 1. Peetr. 3:8).