„Räägi edasi ja ära vaiki”

1.–3. Miks on Paulus Korintoses ja mille peale tal tuleb mõelda?

ON 50. aasta sügis. Paulus on jõukas kaubanduslinnas Korintoses, kus on palju rahvast: nii kreeklasi, roomlasi kui ka juute.a Paulus pole tulnud siia äri ajama ega raha teenima, tema eesmärk on inimestele head sõnumit kuulutada. Mõistagi vajab ta elukohta ja ta ei taha mingil juhul teistele koormaks olla. Ta ei soovi jätta muljet, et jumalateenijana on tal õigus teiste kulul elada. Mis ta siis teeb?

² Paulus on ametilt telgitegija. See töö pole kergete killast, kuid Paulus ei pelga rasket tööd. Kas ta leiab selles suures linnas elukoha ja sobiva võimaluse end ülal pidada? Kuigi tal tuleb tegelda olmemuredega, ei unusta ta oma peamist tööd – hea sõnumi kuulutamist.

³ Läks nii, et Paulus jäi Korintosesse üsna pikaks ajaks. Tema sealsel misjonitegevusel olid väga head tulemused. Vaatame, mida me võime temalt õppida. Tahame ju meiegi anda oma territooriumil põhjalikult tunnistust Jumala kuningriigist.

„Nad kõik olid ametilt telgitegijad” (Ap. t. 18:1–4)

4., 5. a) Kus Paulus Korintoses elas ja kuidas ta end elatas? b) Kuidas on võimalik, et Pauluse-sugune haritud mees oli telgitegija?

⁴ Korintoses kohtus Paulus külalislahke abielupaariga – Akvila-nimelise juudi ja tema naise Priskilla ehk Priskaga. Nad olid tulnud Korintosesse Roomast, kust keiser Claudius oli käskinud kõigil juutidel lahkuda. (Ap. t. 18:1, 2.) Akvila ja Priskilla avasid Paulusele oma koduukse ja võimaldasid tal ka koos nendega elatist teenida. Jutustuses öeldakse: „Kuna neil oli sama amet, jäi ta nende juurde elama ning nad tegid koos tööd, sest nad kõik olid ametilt telgitegijad.” (Ap. t. 18:3.) Paulus jäi selle südamliku paari juurde kogu Korintoses viibimise ajaks ja just nende kodust võis ta kirjutada mõned oma kirjad, mis said piibli kaanoni osaks.b

⁵ Kuidas on võimalik, et Paulus, kes oli saanud hariduse Gamaalielilt, oli ametilt telgitegija? (Ap. t. 22:3.) Tundub, et juutidele ei käinud väärikuse pihta õpetada oma lastele mõnd ametit, isegi kui need pidid tulevikus saama kõrgema hariduse. Seega võib arvata, et ka Paulus õppis telgitegemist juba noorena. Tema kodulinn Tarsos asus Kiliikias, piirkonnas, mis oli kuulus kitsekarvust kanga cilicium’i poolest, millest telke tehti. Telgitegija pidi oskama seda kangast kududa, samuti tuli tal seda lõigata ja õmmelda. See oli päris raske töö, sest cilicium oli jäik ja tihke materjal.

6., 7. a) Kuidas Paulus oma ametisse suhtus ja millest ilmneb, et Akvilal ja Priskillal oli sama suhtumine? b) Kuidas me saame neid eeskujuks võtta?

⁶ Telgitegemine polnud Paulusele eesmärk omaette, vaid abinõu, mis aitas tal teha oma põhitööd – kuulutada head sõnumit „tasuta ja rõõmuga”. (2. Kor. 11:7.) On näha, et Akvila ja Priskilla suhtusid oma telgitegijaametisse samamoodi nagu Paulus. Kui Paulus 52. aastal Korintosest lahkus, läksid nemadki koos temaga Efesosse. Seal hakkasid nende kodus toimuma koguduse koosolekud. (1. Kor. 16:19.) Hiljem naasid nad Rooma ja seejärel läksid tagasi Efesosse. Jumala kuningriik oli Akvilale ja Priskillale kõige tähtsam ning nad olid heameelega valmis endast teiste heaks andma. Selle eest olid neile tänulikud kõik mittejuutide kogudused. (Rooml. 16:3–5; 2. Tim. 4:19.)

⁷ Paulus, Akvila ja Priskilla on meile oivaliseks eeskujuks. Meiegi teeme kõvasti tööd, et mitte panna teiste peale kulukat koormat. (1. Tess. 2:9.) Paljud pioneerid teevad osaajalist või hooajatööd, et teenida raha oma põhitöö, kuulutustöö tegemiseks. Akvila ja Priskilla sarnaselt on paljud avanud oma koduukse ringkonnaülevaatajatele ning kogenud, et külalislahkuse osutamine annab palju jõudu ja rõõmu. (Rooml. 12:13.)

„Paljud korintlased . . . said usklikuks” (Ap. t. 18:5–8)

8., 9. Mida tegi Paulus, kui juudid hakkasid talle vastu töötama?

⁸ Kui Siilas ja Timoteos tulid Korintosesse, kaasas makedoonlaste helde abisaadetis, jättis Paulus telgitegemise sinnapaika ja „pühendus . . . täielikult Jumala sõna kuulutamisele”. (Ap. t. 18:5; 2. Kor. 11:9.) Juutidele ei meeldinud see mitte üks põrm ja nad hakkasid talle vastu töötama. Seepeale raputas Paulus oma riideid, andes mõista, et tema ei vastuta tagajärgede eest, mis tabavad neid seetõttu, et nad head sõnumit Kristusest kuulda ei võta, ning ütles: „Teie veri tulgu teie pea peale! Mina olen puhas. Nüüd lähen ma mittejuutide juurde.” (Ap. t. 18:6; Hes. 3:18, 19.)

⁹ Kus Paulus edasi kuulutas? Sünagoogis ei saanud ta seda enam teha. Sünagoogi kõrval elas aga Titius Justus, kes oli ilmselt proselüüt, ja ta lubas Paulusel tegutseda oma majas. (Ap. t. 18:7.) Niisiis elas Paulus Akvila ja Priskilla juures, Justuse maja aga oli tema misjonitöö keskus.

10. Kas Paulus kuulutas nüüd ainult mittejuutidele?

¹⁰ Kas siis Paulus enam juutidele ja proselüütidele ei kuulutanudki? See ei saanud nii olla. Kui Apostlite tegude raamatu sündmused on kronoloogilises järjekorras, nagu on Luukale omane, siis peagi pärast seda, kui Paulus oli raputanud oma riideid ja öelnud, et ta läheb mittejuutide juurde, sai hulk juute ja proselüüte kristlasteks. Luukas jutustab: „Sünagoogi ülem Krispus hakkas kogu oma majarahvaga Isandasse uskuma. Ka paljud korintlased, kes sõnumit kuulsid, said usklikuks ja nad ristiti.” (Ap. t. 18:8.) Seega kuulutas Paulus ka edaspidi kõigile, kes soovisid kuulata, hoolimata nende taustast. Noor Korintose kogudus hakkas käima koos Titius Justuse majas.

11. Kuidas me saame järgida Pauluse eeskuju, kui kohtame kuulutustööl inimesi, kel on oma usk?

¹¹ Ristiusu misjonärid on läbi rännanud maid ja saari, et inimesi kristlusse pöörata. Seetõttu on ristiusul paljudes maades sügavad juured ja suur osa inimesi kuulub mõnda kirikusse. Sellised inimesed on sageli traditsioonide kütkeis, just nagu olid juudid 1. sajandil Korintoses. Sellest hoolimata püüame kuulutada ka neile, võttes arvesse, milliseid teadmisi neil piiblist juba on. Isegi kui meisse suhtutakse vaenulikult või kui vaimulikud meile vastu töötavad, ei kaota me lootust. Me teame, et paljud „teenivad Jumalat innukalt, kuid mitte õiget arusaamist mööda” ja et nende hulgas võib olla alandlikke inimesi, kes sooviksid tõde kuulda. (Rooml. 10:2.)

„Selles linnas on veel palju inimesi, kes hakkavad minusse uskuma” (Ap. t. 18:9–17)

12. Mida Jeesus Paulusele kinnitas?

¹² Kas Paulus kahtles, kas jääda Korintosesse pikemaks? Kui nii oligi, saabus selgus siis, kui Jeesus end talle nägemuses ilmutas ja ütles: „Ära karda, vaid räägi edasi ja ära vaiki, sest mina olen sinuga ja keegi ei ründa sind, et sulle halba teha. Selles linnas on veel palju inimesi, kes hakkavad minusse uskuma.” (Ap. t. 18:9, 10.) Need sõnad võisid Paulust vägagi julgustada. Isand ise kinnitas talle, et temaga ei juhtu midagi halba ja et selles linnas on veel palju inimesi, kes soovivad head sõnumit kuulda. „Nii jäi Paulus sinna aastaks ja kuueks kuuks, õpetades Jumala sõna.” (Ap. t. 18:11.)

13. Millele võis Paulus mõelda, kui ta lähenes kohtujärjele?

¹³ Kui Paulus oli olnud Korintoses umbes aasta, toimus sündmus, mis kinnitas talle, et Jeesus tõesti on temaga. Nimelt tõusid juudid üksmeelselt Pauluse vastu ja viisid ta kohtujärje ette. (Ap. t. 18:12.) Kohtujärg asus ilmselt Korintose agoraa keskosas ning arvatakse, et see oli tehtud valgest ja sinisest marmorist ning oli uhkelt kaunistatud. Selle ees oli plats, kuhu mahtus suur hulk inimesi. Kohtujärg võis olla sünagoogist ja seega ka Justuse majast vaid paari sammu kaugusel. Kas Paulus võis sellele lähenedes mõelda esimese kristliku märtri Stefanose hukkamisele? Tookord oli ta olnud Stefanose tapmise poolt. (Ap. t. 8:1.) Kas nüüd juhtub midagi sarnast tema endaga? Ei, Jeesus oli ju öelnud: „Keegi ei ründa sind, et sulle halba teha.”

14., 15. a) Milles juudid Paulust süüdistasid ja miks Gallio tema kohtuasja kohe lõpetas? b) Mis juhtus Soostenesega ja milline lõpptulemus võis sel olla?

¹⁴ Mis Paulusest kohtujärje ees sai? Sel ajal oli Ahhaia provintsi prokonsuliks Gallio, filosoof Seneca vanem vend. Juudid esitasid talle Pauluse kohta järgmise süüdistuse: „See mees veenab inimesi seadusvastaselt Jumalat kummardama.” (Ap. t. 18:13.) Teisisõnu, nad väitsid, et juutide pööramine kristlusse on ebaseaduslik. Gallio silmis polnud see aga „mingi süütegu või tõsine kuritegu”. (Ap. t. 18:14.) Ta ei kavatsenud juutide tüliküsimustesse sekkuda. Paulus polnud jõudnud enda kaitseks veel suudki avada, kui Gallio juba kohtuasja lõpetas. See ajas juudid marru. Nad valasid oma viha välja Soostenese peale, kes võis olla Krispuse asemel sünagoogi ülemaks saanud. Nad haarasid temast kinni ja hakkasid teda kohtujärje ees peksma. (Ap. t. 18:17.)

¹⁵ Miks Gallio neid ei takistanud? Ta võis arvata, et Soostenes on Pauluse-vastase jõugu liider ja keretäit väärt. Oli kuidas oli, aga sel lool võis olla positiivne lõpptulemus. Mõned aastad hiljem mainis Paulus oma esimeses kirjas korintlastele kedagi venda Soostenest. (1. Kor. 1:1, 2.) Kas see võis olla seesama Soostenes, keda kohtujärje ees peksti? Kui jah, siis võib-olla andis just see valus kogemus talle tõuke kristlaseks saada.

16. Miks on Jeesuse sõnad tänini tähendusrikkad?

¹⁶ Meenutagem, et pärast seda, kui Paulus oli kogenud juutide vaenulikkust, ütles Jeesus talle: „Ära karda, vaid räägi edasi ja ära vaiki, sest mina olen sinuga.” (Ap. t. 18:9, 10.) Need sõnad on tänini tähendusrikkad, sest meiegi võime kohata kuulutustööl neid, kellele meie tegevus ei meeldi. Jehoova aga näeb südamesse ja tema on see, kes inimesi enda ligi tõmbab. (1. Saam. 16:7; Joh. 6:44.) See teadmine peaks innustama meid tegema ikka usinalt kuulutustööd ja mitte vaikima. Igal aastal lasevad sajad tuhanded inimesed end ristida – see tähendab, et meiega liitub sadu inimesi iga päev. Pidagem siis meeles, et Jeesus, kes on käskinud meil minna ja inimesi õpetada, on ühtlasi lubanud: „Ma olen iga päev teie juures kuni selle ajastu viimsete päevade lõpuni.” (Matt. 28:19, 20.)

„Kui Jehoova tahab” (Ap. t. 18:18–22)

17., 18. Mille üle võis Paulus laeval mõtiskleda?

¹⁷ Me ei tea, kas Gallio sõnad sundisid Pauluse süüdistajaid noort kogudust mõneks ajaks rahule jätma. Teame vaid, et Paulus viibis Korintoses veel mõnda aega. 52. aasta kevadel otsustas ta minna Süüriasse. Selleks läks ta 11 kilomeetri kaugusel asuvasse Kenkreasse, kus ta lasi kõigepealt juuksed lühikeseks lõigata, sest ta oli andnud tõotuse.c (Ap. t. 18:18.) Seejärel läks ta Kenkrea sadamas koos Akvila ja Priskillaga laevale ning nad sõitsid Egeuse mere teisele kaldale Väike-Aasiasse Efesosse.

¹⁸ Sel ajal kui laev merd kündis, oli Paulusel aega mõtiskleda Korintoses veedetud pooleteise aasta üle. Kui palju toredaid mälestusi tal küll oli! Korintoses oli rajatud esimene kogudus, mis käis koos Justuse majas. Paulus oli aidanud paljudel Korintose elanikel kristlaseks saada, nende hulgas Justusel ning Krispusel ja ta majarahval. Need verivärsked kristlased olid Paulusele väga kallid. Hiljem korintlastele kirjutades nimetas ta neid soovituskirjaks, mis on kirjutatud tema südamesse. Me mõistame hästi, mida ta tundis. Kui meil on olnud võimalus aidata kellelgi Jehoova teenijaks saada, jääb meid temaga siduma eriline side ja meil on alati tore teda näha. (2. Kor. 3:1–3.)

19., 20. Mida Paulus Efesosse saabudes tegi ja mida meil tuleks meeles pidada, kui seame Jehoova teenistuses eesmärke?

¹⁹ Efesosse saabudes ei raisanud Paulus aega, vaid „läks sünagoogi ja arutles juutidega”. (Ap. t. 18:19.) Seekord aga ei jäänud ta Efesosse kuigi kauaks. Tal küll paluti jääda pikemaks, aga ta polnud nõus. Hüvasti jättes ütles ta: „Ma tulen teie juurde veel tagasi, kui Jehoova tahab.” (Ap. t. 18:20, 21.) Paulus muidugi teadis, et Efesoses on veel palju tööd, ja ta plaaniski tagasi tulla, kuid ta otsustas jätta asjad Jehoova hooleks. See on hea eeskuju meilegi. Ühest küljest tuleks meil seada Jehoova teenistuses eesmärke ja nende poole püüelda. Teisalt aga peaksime alati järgima Jehoova juhatust ja püüdma mõista, mis on tema tahe. (Jaak. 4:15.)

²⁰ Efesoses lahkus Paulus Akvilast ja Priskillast, läks laevale ning maabus Kaisareas. „Seejärel siirdus ta üles [arvatavasti Jeruusalemma] ja tervitas kogudust.” (Ap. t. 18:22, õppepiibli kommentaar.) Pärast seda naasis ta Süüria Antiookiasse, kust ta teele oli asunud. Tema teine misjonireis oli igati korda läinud. Mis ootas teda ees kolmandal misjonireisil?